Alati on igal pool midagi rippumas. Inimene arvab küll, et kõigepealt oleks vaja kindlat pinda, millele astuda: kuid see kindel pind on õigupoolest ainult maapind, õhuke kumer membraan, mis hoiab meid sööstmast maakera sisemusse. Maakera sisemus ripub aga ilmaruumis, sel nähtamatul orbiidil, mis hoiab maad viskumast päikese südamesse. Päike aga ripub meie galaktikas, siinpool Linnuteed, mis omakorda ripub keset teisi galaktikaid, mis omakorda ripuvad – no ütelge, kus? Nad ripuvad üleüldises rippumises, ühehäälses olemises.

Rippumine näib eeldavat gravitatsiooni. Aga sellegi üldkehtivus on kahtluse alla seatud, seni on ta välja päästnud ainult tumeaine hüpotees. Hüpotees on oletus, mis ripub õhus, või lihtsalt olematuses, sest me ju ei tea, kuidas asi tegelikult on. Võib-olla pole tumeainet üldse olemas. Sel juhul gravitatsioon üldkehtiv ei ole. See aga tähendaks, et rippumiseks pole vaja isegi gravitatsiooni. Rippumine võib sama hästi olla lihtsalt hõljumine. Peale olemise polegi vaja midagi, milles rippuda, mille küljes rippuda ja mille poole rippuda.

Või ehk siiski on, vähemalt meie jaoks ja vähemalt hüpoteetiliselt? Margit Säde kureeritud näitus „Alati on igal pool“ EKKMis jätab lause lõpetamata. Alati on igal pool mis? Kas rippumine? Hõljumine? Olemine? Või ikkagi midagi veel? Küsimus on vist valesti asetatud. Siin on vaja teatavat perspektiivi, sest pole olemas mingit olemist ilma perspektiivita. Nüüd hakkab asi selginema. Alati on igal pool rippumine, sest me oleme elus, ripume elu küljes, ripume elu poole ja isegi elu sees. Elu ise ripub meis, ripub teiste elude poole. Inimlikud vormid ripuvad mitteinimlike vormide poole. Inimlik elu ripub mitteinimliku elu poole. Või oleks õigem hoopis öelda: elu polegi inimlik, elu on palju enamat, ta lihtsalt ripub muu hulgas inimesegi poole. Või hoopis nõnda: see, mis elab, ongi ühtaegu inimlik ja mitteinimlik. Meie oleme lihtsalt üks selle elava musttuhandetest väljendustest.

Näitusel on teoseid, mis seda ideed otseselt manifesteerivad. Nele Kurvitsa „Kaotatud ja leitud“ I–III näitab mitmesuguseid rippuvaid objekte, mis õõtsuvad, keerlevad, kaarduvad, ja mõnikord paistavad läbi. Materjal on kas leitud või unustusest välja toodud. Esemed on haprad, aga võivad ka kriimustada, kui neist liiga ligidalt mööduda. Seega on raske öelda, kui palju teos ruumi hõivab. Rippumine annab sellele hõreduse, mis mõjub õhuliselt, nõnda et maht ja mass jäävad üpris tagasihoidlikeks. Teisest küljest on teosel aga ulatus, mis tekitab hulgaliselt ruumilisi vahekordi. Selles mõttes on ta mahukas. Vaataja suhestubki teosega just nende muutlike vahekordade kaudu: tal tekib tunne, nagu ripuks ruumis temagi, ehkki vastassuunas. Kindel pind jalge all on kasulik illusioon.

Reto Pulferi „Erinnerungstempel der Zeitlosigkeit“, mille pealkiri võiks tõlkes kõlada „Ajatusmeenutustempel“, koosneb hulgast rippuvatest esemetest, selle keskosa moodustab rippuv telk. Selliste telkide ehitamine on Pulferi leivanumber, samuti nagu sinised ja rohekad toonid, mis sedapuhku on linadele kantud akvarelliga. Linadele on sikerdatud ka arvukalt märke, mis enamasti on tehtud kolme pintslitõmbega ja meenutavad eemalt vaadates sääski. Telgist saab justkui baldahhiin, mille ümber suruvad väikesed verejanulised elukad. Pininat aga kuulda ei ole, helitaust on pigem rahustav. Nii on mul telki astudes tunne, nagu hõljuksin ise mõnes meenutuses (kui ajatu see on, ei oska öelda). Kõrval rippuvad nööripuntrad ja kõlakarbita keelpill süvendavad seda muljet. Kõige põnevamad on indigosinised vööd, millel võib märgata traditsioonilise vöökirja elemente, tähemärke ja kaljujooniste tüüpi figuure. Templis peab olema midagi pühitsetut.

Pulferi „Zustand kein Motiv“ muuseumi katusel on seevastu ülimalt minimalistlik. Tuule käes kõlgub ribake poolläbipaistvat, narmendavat kangast. Aga just niimoodi rippuvana hakkab ta suhestuma raudsõrestikust majaga, mis kuulub püsiekspositsiooni, selle geomeetriaga ning varju ja valguse mänguga. Mõõtmete muutlikkus ongi teose idee. Seisund, mitte motiiv. Kuna teos veidi takistab katusemajja sisenemist, peab iga külastaja ta kuju paratamatult teisendama, kuni ta oma tuulisesse olekusse tagasi langeb – ehk õigemini, tagasi ripub.

Helena Keskküla „Pisarad“ annab rippumisele teise tähenduse. Pisarad peaksid ju olema väikesed ja lüümed, nad peaksid peagi langema maapinnale, alludes gravitatsioonile. Need pisarad on aga suured ja tuunjad ning ripuvad vastasseintel, kuhugi kiirustamata, sest nad on ammugi kivistunud. Mõned on helehallid, mõned roosakad või kullakarva, kauni tekstuuriga (materjaliks dolomiit, seleniit või steatiit). Põhimõtteliselt võiksid nad niiviisi rippuda igavesti. Pisarate motiiv on mõistagi afektiivne ja seostub kas kurbuse või tavatu rõõmuga, kuid siin on nad rahulikud ja meditatiivsed nagu vihmapiisad. Iga pisar on täiesti ainuline, ta ei sarnane teistega ei kuju, värvi ega tekstuuri poolest. Iga kurbus on samuti ainuline. Ometi muutuvad nad seinal rippudes kummaliselt kaugeks, otsekui kurbuse silmapiir.

Mustast alabastrist „Helemust mõõn“ on Keskkülal samuti lakooniline. Selle üks variant lebab puukiududest pesas, teine kügeleb aknal heleda valguse käes. Pesas lebav mõõn paistab üllatavalt elus, kuidagi pulbitsev, tema vormituses on tunglemist ja tormlemist: miski on kerkimas põhjatusest, aga me ei tea veel, mis. Aknal kügelev mõõn jätab seevastu esmapilgul kivistise mulje. Tegu on mingi algloomaga, kel pole suud ega silmi. Ometi tekib tedagi pikemalt vaadates tunne, nagu ta liigutaks. Siingi on mõõnast midagi tärkamas, midagi muistset ja uut.

Teatavasti põhjustab tõusu ja mõõna kuu ja päikese koosmõju. Planeedi kuupoolsel küljel tekib tõus, ja niisamuti vastasküljel. Teistel külgedel algab samal ajal mõõn. Maailmameri justkui ripub kuu küljes, venides välja ühes ja teises suunas. Niisiis on mõõnamine taas teatavat tüüpi rippumine, nimelt kuu küljes rippumine. Kuid kas rippuda võiks ka nõnda, et riputakse aina päikese poole? Uku Sepsivardi „Elu jäävus – kadaka restaureerimine“ paistab sellele viitavat. Suured haralised kadakatüved sirutuvad üles, puudutades lage, nagu tahaksid nad sellest läbi tungida. Muidugi on see tegelikult surnud puu, aga tema rippumisjooned on endiselt alles, need on erakordselt selgesti nähtaval. Kadakate skeletid ripuvad põranda küljes, ripuvad lakke. Günther Reindorffi „Känd“ (1966), mida Sepsivart samuti eksponeerib, annab selle rippumise võtme. Vanast pehkinud kännust on juba tärkamas uued võrsed, mis kännu ilmselt peagi laiali lammutavad. Siin on rippumine silmanähtavalt elu poole rippumine, kõdu ja lagu ise ripub elu poole. Elu jäävus on ühtlasi dekadentsi jäävus.

Sedasama ütlevad seintel rippuvad maalid. Angela Maasalu „Hiilgab, mädaneb“ on nii hurmavalt dekadentlik, et selle uimastav hõng vallutab terve ruumi. Näeme kõhnukest, vasakul küljel lebavat keha, võib-olla naise, kuid võib-olla ka mehe keha. Paremast käest on näha ainult küünarvars, vasakust käest kaelale tõstetud sõrmed, need aga on süsimustad. Selgroolülide kõrval on kolm musta auku, mis paistavad olevat kuuliaugud; samasugune auk on paremal õlanukil. Aukudest sirutuvad välja mustade vartega lilled, mille suured sinised õied ripuvad alla, puudutades maapinda. Teisel seinal on Maasalu „Soovikaev“, eemalt vaadates justkui sinine udu, aga lähemalt uurides ülimalt detailirohke. Näeme, et soovid pole selged, nad alles kerivad lahti ebamäärasest sügavusest, otsekui väänkasvud, tundmatud taimed, mida õrnalt puudutavad veehaldjate moodi olendid. Elu saab alguse veest.

Nii erutavaid uusi maale pole ma kaua näinud. Meenuvad lemmikud prantsuse sümbolismist, eriti Odilon Redon ja Gustave Moreau, kelle tööde detailirohkus on samavõrd lummav. Maasalu ongi XXI sajandi dekadentlik sümbolist, juhul kui selline määratlus võimalik on. Värvid on tal sageli kontrastsed, ärritavad, dissonantse loovad, motiivid aga krüptilised, ambivalentsed, alati mitmeti mõistetavad. Maasalu paistab maalivat seda, mis maalile tulla tahab, ilma ennatlikult pärimata, miks, ja ilma ette arvamata, mis. Nii saavadki kuju alles sündivad mõtted, hämarad aimused ja sündmuste lätted, mille me ometi kohe ära tunneme. Vaatan Maasalu maali ja juba tean, mis see on, kuigi ma ei tea, mis see on.

Väga sarnaseid radu kulgeb Sirkku Rosi, kelle akvarelliseeriast „Kõik pulbitseb/idaneb“ on üles riputatud kümmekond väikest maali. Silma torkavad taimsed motiivid, mis tihti inimkeha elementidele lähenevad, justkui tahaksid nad suhelda või koos midagi ette võtta. Siin taotletakse midagi enamat kui lihtsalt kaunist võrdlust inimlikkuse ja taimelikkuse vahel. Rosi paistab liikuvat suunas, mida Michael Marder nimetab taimmõtlemiseks. „Inimesest, kes mõtleb nagu taim, saabki taim,“ ütleb Marder, soovitades meil asuda „aukartuseta taimmõtlema, ja see viibki meid taimekssaamise rajale.“¹ Taimmõtlemine ei põhine veendumusel, et „mina mõtlen“, vaid ebaisikulisel tundel, et „mõtleb see“, taimne olevus, kes on ühtaegu tema ise ja keegi teine, kelle poole ta püüab. Kuna taim veedab suurema osa oma elust pimedas maa all, kus hargnevad tema juured, tuleb ka taimmõtlemisel „tähele panna ja tunnustada selle elu teist, tumedat poolust ja selle võimalusi“². Sirkku Rosi on seda kahtlemata teinudki. Kuna akvarell tekitab hõlpsasti sulandumise efekti, on nende maalide tehnika ja intellektuaalne kavatsus imeheas kooskõlas. Pintsel ise on muutunud vegetaalseks, värv ja vesi on hakanud taimmõtlema.

Taimed ongi ühtaegu sirgumise ja rippumise kõige täiuslikum eeskuju. Maud van den Beuken on aga sellestki edasi mõelnud. Kuidas võiks rippuda vesi? Loomulikult pilvedena! Näeme ja kuuleme ligi viieteistminutilist audio- ja videoinstallatsiooni, mis veenab, et meistki võivad kord saada pilved. Niikuinii koosneme suuremalt osalt veest. Pilved ripuvad maa kohal piiramatult, nad tühjenevad ja täienevad lakkamatult. Teose idee jõuab kiiresti kohale. Tõsi küll, see tekitab ka tunde, et mõneski kaasaegse kunsti videopildis võiks olla pisut rohkem esteetilist tööd ja pisut vähem targutamist. Arvan nagu Brian Massumi, et esteetika pole mitte „elu eest põgenemine“, vaid vastupidi, maksimaalne liginemine elule. Vaja on teatavat esteetilist poliitikat.³ Kui näen korraga kahte pilve, üht kunstimuuseumi aknast, teist videoekraanilt, peaksid need mingil moel esteetiliselt kommunikeeruma, omavahel suhtlema hakkama. Paljast jutust jääb siin väheks. Tahaksin, et kui näitusele ilmuvad pilved, tunneksingi end ühel hetkel nagu pilv, koos teiste pilvedega.

Kõige tuntum nimi on näitusel ilmselt vana avangardist Jonas Mekas, kelle viietunnine videoteos on lõpetatud juba veerandsajandi eest (2000). „Kui ma liiku­sin edasi, nägin aeg-ajalt üürikesi hetki ilust“ kõlab teose pealkiri, ja see äratab uudishimu. Olles teost aga viis minutitki jälginud, tärkab pigem segadus ja arusaamatus. Kogu see kiirelt vilkuv pildirida on ülimalt nartsissistlik ja inimkeskne. Korduvad kaadrid samadest inimestest, sarnastest interjööridest, üksluistest tänavavaadetest. Väikeses mustas kambrikeses, kuhu video on paigutatud, sünnitab see klaustrofoobiat ja veel midagi, mida nimetaksin krooniliseks igavuseks. Kas siin tahetakse näidata inimelu tühisust? Kas pealkiri tõesti on irooniline? Viis tundi näitusel istuda ei jaksa, aga teos on vabalt kättesaadav internetiarhiivis. Seal saab igaüks oma silmaga näha, et tegu on tõepoolest antropotsentrismi manifestiga. Ülejäänud näituse vaimuga on see teravas kontrastis. Kas sellepärast ongi see teos näitusele valitud?

Riputan selle küsimuse üles, et ta tuule käes kõiguks, keerduks, laperdaks ja õõtsuks, otsekui mingi leitud objekt. Põhimulje näituselt on ju see, et alati on igal pool midagi õhus. Miski ripub meie all, meie kohal, meie küljes ja meie sees, me ise ripume ja sirutume nagu oksad. „Sa arvasid, et see on katus, aga vihmad lihtsalt ripuvad õhus,“ ütleb Vénus Khoury-Ghata ühes luuletuses.⁴ Võime küll öelda, et vihmad ripuvad just seepärast, et me arvame, et see on katus. Nii öeldes aga unustame, et katuski ripub sarikatel. Meie ripume oma olemises, nii nagu linnud ripuvad tuules. Zorica Zafirovska on kutsunud näitusele ka lapsi, et nad joonistaksid ja jutustaksid lugusid taimedest, loomadest ja teistest olenditest. See samm on tõesti kiiduväärt. Inimesed on ju maa peal ikka askeldanud jutustades, jutustamine ongi see viis, kuidas me oskame oma olemises kõige paremini rippuda. Infot on meil tänapäeval nagu muda, teadmisi saab omandada igalt poolt, aga jutustamisoskus on sageli kärbunud. Ninapidi nuti­telefonis jutustama ei õpita, tehisintellektiga mängides jutustama ei õpita. Seega tuleb jutustamisoskus uuesti avastada, isegi uuesti luua, et suudaksime jätkuvalt jutustada, alati ja igal pool.