Näitlemine on teatris elementaarne, aga Von Krahli teatri noor trupp tahab ka tegutseda. Või tuli lavastuse „Monoliit Estonia“ mõte hoopis lavastaja Liisa Saaremäelil, kes leidis endale Krahlist noored ja julged käsilased ning saatis nad tänavatele probleeme lahendama. Ei tea. Igal juhul on suure saladuskatte all toimetatud tegevusliidritena juba pool aastat. Käputäit salvestatud materjali esitletakse ka lavastuses.

Kõige põletavamad probleemid, mida asuti lahendama, olid juba kaheksa aastat raamatukokku tagastamata raamat, piletikontrollid trammis ning oma saate mahamüümine ETV-le. Kogu tegevus peab käima loomulikult salaja, vastased tuleb kavalalt üle mängida, ikka selleks, et maailm muutuks taas elamiskõlblikuks.

Veel kaaperdas Karl Birnbaum Edgar Vunšilt Sławomir Mrożeki näidendi „Rätsep“, seejärel ka lavastaja Saaremäelilt viisteist minutit, et teha „Monoliit Estonia“ kulu ja kirjadega oma esimene minilavastus. Probleem, mida lahendati, on ilmselt see, et kõigile tahtjatele lihtsalt ei jagu teatrimajades aega, ruumi ega raha. Ka kõigile vaatajatele ei jagu teatrimajades pileteid ega istekohti. Birn­baumi publik istuski lageda taeva all.

Kui etenduse ajal tundus Birnbaumi aktsioon parasiidina kükitavat Saaremäeli lavastuse turjal, siis esietendusele järgnenud kõnedest ja sõbralikust õhkkonnast jäi mulje, et vaatajad said ikkagi petta. Mingit aktsiooni ei olnud, pigem näitlikustati hetkeolukorda. Birn­baum ju ise tänas muusikakujundajat Hendrik Kaljujärve ja e-kirjade saatjat Kaie Olmret, kes mõlemad saavad palka elektron.artist. Tegemist oli korralikult kokku lepitud ja sõbralikult teostatud koostööga. Von Krahli teatri lavastus kestis kokku poolteist tundi, millest siis 15 minutit oli elektron.arti produktsioon. Selles peegeldub üsna täpselt teatrite riigilt saadud toetus. Järelikult on Krahlil 17% ja Elektronil 83% rahastusest puudu, et teha üks täispikk lavastus.

Rain Tolk ja Ken Saan tegid millenniumivahetusel „Esto TVs“ reportaaže Eesti elu koorekihi tegemistest ning seda hullust näidati rahulikult Eesti Televisioonis. Teemadeks on seal sõltumatu ajakirjandus, kuulsaks saamine, teine Eesti ja ka saate ärakeelamine. Nad tungisid kaameraga sündmustele, võtsid ise ja ka andsid sõna teistele, olid provokatiivsed, ühesõnaga kasutasid ära avaliku elu tegelasi, kes piisavalt edevad või rumalad, et kokku tuleks sotsiaalselt terav, aga ka lõpmatult naljakas saatesari. Ohh, olid ajad.¹

Teine, millega lavastust „Monoliit Estonia“ võrrelda, on dramaturg Maike Londi enda loeng-etendus „10 journeys to a place where nothing happens“ („10 teekonda kohta, kus midagi ei juhtu“), mis esietendus 2014. aastal. Etenduskunstnik Lond otsis 18 kuu jooksul metseeni, et olla kunstnikuna vaba institutsioonidest, kuraatoritest, trendidest ja riiklikust rahastusest. Prooviprotsessi jooksul tõesti midagi eriti ei juhtunud. Juhtuma hakkas siis, kui lavastust hakati mängima. Ta tabas trendi, lavastus kutsuti peaaegu igale tõsiseltvõetavale etenduskunstifestivalile, kus olid tol ajal veel korralikud töötasud, lisaks leidis ta ka sponsori, kes kandis järgmise aasta jooksul tema pangaarvele stabiilse summa. Lavastus ise oli üles ehitatud dokumentaalse jutustusena oma teekonnast.

Kui „Esto TVs“ kasutati oma provokatsioonis väljamõeldud tegelasi ja lavastatud stseene, siis Lond jäi iseendaks ja ausaks. „Monoliit Estonia“ asub kusagil vahepeal. Täpselt ei oska hinnata, kus on tegemist teesklusega, kus lavastusega ja kus sündmused rulluvad iseeneslikult. Lavastuses näidatakse minimaalselt dokumentaalkaadreid või kirju, mis kirjutatud. Siiski on aktsioonid täiesti arusaadavad. Kõige põhjalikumalt näidatakse mupoaktsiooni, mille eesmärk oli päästa jänesed vahelejäämisest ja trahvist.

Kindlasti olid need operatsioonid tegijatele endile põnevad ja panid nad proovile, riskiti ja löödi ennast letti, aga kõik kokku on kuidagi siidikinnastes tehtud. Kaalul pole ei rohkem ega vähem kui 40 eurot trahvi piletita sõidu eest. Oleks nagu fiktsioon.

Kui asetada need kolm lavastust ajajoonele, siis saab päris hea pildi muutunud maailmast. Millenniumivahetuse ajal olid meil suured eesmärgid, pidime saama NATOsse ja Euroopa Liitu, riik ei olnud veel valmis. 2014. aastal oli kõik juba saavutatud: president Toomas Hendrik Ilves valitses oma teist valitsusaega, kasutusel oli euro, vaikselt taastusime majanduskriisist. Toimus ka Ukraina revolutsioon, kui tagandati Vene-meelne president Janukovitš, Ukraina hakkas liikuma Euroopa Liidu ja NATO poole, mille tagajärjel okupeeris Venemaa Krimmi. Nüüd, aastal 2025, tuli uudis, et Iisrael peatas Gaza sektorisse teel olnud abilaeva, kus pardal oli ka kliimaaktivist Greta Thunberg. Ukraina sõjal ei näi lõppu tulevat. Reformierakonna eestvedamisel tõstetud maksud puudutavad järjest valusamalt Eesti vaesemat elanikkonda.

Lavastuses „Monoliit Estonia“ näidatakse vaatajale praeguste noorte ainukesi muresid. Vanem põlvkond on enda arust kõik juba korda teinud. Jaak Allik on teinud riigiteatrid korda ning Priit Raud on oma tegevusega kaasa toonud erateatrite võrgustiku ja pannud aluse etenduskunstide festivali „Baltoscandal“ kestmisele. Noored on meil tublid, ei joo enam, käivad festivalidel, võitlevad heade gümnaasiumide koha pärast, tahavad õppida ja saavutada kõik, mis vanemad on ette näinud. Ka Tartu Uue teatris lavastuses „Hymn“ selgub, et noored ei taha unistada, nagu tegid nende vanemad, nad ei taha olla provokatiivsed.² Nad tahavad tegeleda väikeste asjadega, teha tööd, mida armastavad, ja saada isiklikke kogemusi.

Teha väikesi asju, nagu näiteks raamatu tagastamata jätmine Eesti Teatri Agentuuri raamatukokku. Liiga lihtne oleks viia raamat lihtsalt tagasi või minna kohale ja öelda, et koer sõi raamatu ära. Agentuuri uue juhi Liisi Aibeli sõnul oleks ainueksemplaari puhul olnud trahv 25 eurot, aga kuna see konkreetne raamat on olemas ka digifailina, siis oleks pääsenud trahvita. Von Krahli teatri tegevusliidrid lahendasid probleemi hoopis enese Omnivasse smugeldamisega, et seal kuu aega töötada. Nad ei tahtnud lihtsaid lahendusi. Ehk oleme ehitanud tõesti noortele liigagi hea ja hooliva maailma, kus sööklatädi käest ei saa enam riielda, kus surmanuhtlust enam ei rakendata ja probleemid lahendatakse läbirääkimise teel. Õnneks – või siis ikka kahjuks – on maailm taas muutumas. Vana hea vägivald ja vargused tõstavad taas pead, inimõigused ja sõnavabadus ei ole enam elementaarne. Usun, et peatselt on noortel taas tegemist, nii et vähe pole.

Veel üks võimalik põhjus, miks mõjusid lavastuses esitletud aktsioonid veidi jõuetult, on institutsionaalsus. Nii nagu Maike Londi soololavastus tõestas, et ilma institutsioonita pole võimalik teatrit teha, on ka Saaremäeli teos riigi pitseriga. „Esto TV“ seriaal tehti oma kulu ja kirjadega ning vabakutselistel kaasneb iga teosega suur risk, et see võib ka ebaõnnestuda. Neil on alati kaalul nimi ja järgmine töö. Selline kõikumine läbikukkumise ja õnnestumise vahel on vabakutseliste töö puhul pidev, sest lihtsalt heade lavastuste tegemisega saavad riigiteatrid oivaliselt hakkama.

Teatris on elementaarne, et peale näitlemisoskuse on olemas ka dramaturg, lavastaja, valgustaja, helilooja, kostüümikunstnik, lavastuskunstnik, produtsent, soe ruum, publik, piletimüüja jne. Kui riiklikult rahastatud institutsioon püüab olla riigivastane, siis see lihtsalt kukub kokku. Kui äsja Kristjan Raua preemia pälvinud ja kunstniku­palka saav kunstnik Urmas Lüüs on pannud trupile selga mustad T-särgid ja maikad, siis hakkab mu pea plahvatama. Kui lavastaja Liisa Saaremäel viskab noored tänavale, aga ise teeb kavalasti sellest kõigest head lavastust, siis see ei veena. Teater. Muusika. Kinole antud intervjuus ütleb Saaremäel, et lavastuses pannakse oma nahk mängu.³ Lavastus tõestas, et põnev oli, aga mängu ei pandud küll midagi, tegemist oli läbinisti näitemänguga. Kuna mõned aktsioonid on veel käimas, siis võib vabalt juhtuda, et lavastus muudab ootamatult suunda ja risk muutub reaalseks. Siis saaks aimu ka kogu institutsiooni ja lavastuse välja toonud meeskonna vastutusest.