Ajal, mil rahvasuu nimetab rahva üle valitsejaid vereimejateks, kuna maksu­tõusud ei meeldi ja finantsvereringe doonorlus ajab vere keema, võideldakse verekeskustes varude eest viimse veretilgani. Selles valguses on väga südantsoojendav, et suve keskel hetkeks tekkinud kriisiolukorras leidis abipalve hulgaliselt reageerijaid. Tänapäeva inimene on mugav ja heategude sooritamine peab olema samuti võimalikult mugavaks tehtud. Ädala tänava verekeskuse taasavamine Tallinnas andis doonorlusele taas parema juurdepääsu autoomanikele, samal ajal kadus kesklinnast nähtav verekeskuse punkt, mis meelitas juhuslikke möödujaid, kellel pisut vaba aega, või ka uusi tulijaid, keda on raske saada iseseisvalt organiseeritud samme tegema.

Olgu selle mugavusvajaduse tunnistajaks ka see, et juulikuise madalseisu tõi kaasa see, et nn verebuss, mis mööda Eestit ringi liigub, oli kaks nädalat garaažis ja puhkas. Ilmselt (mul pole selle­kohast statistikat) on suvel pisut enam ka eluohtlikke puhketegevusi, mis üleüldist verevajadust tõstavad.

Selleks et inimeselt tema veri kätte saada, võib parema tulemuse saavutamiseks minna talle lähemale. Minu esimene kokkupuude vereloovutusega on kõnekas näide. Interneti väitel oli see aasta 1999, kui Rakvere linnuses mängiti suvelavastusena „Macbethi“ ja igati teemaga sobivalt oli seal kohal ka vereloovutustelk. Toona ma küll doonoriks ei saanud, aga nutikast kohavalikust jäi mälestus tänaseni. Üldiselt võib väga kiita verekeskuste brändingut, mis on mänguline ja meeldejääv (veri good!), aga et püüda vältida edasisi puudujääke, pakub sündmuste aastakalender sarnasteks ristturunduslikeks efektideks ilmselt veelgi võimalusi. Filmikunstist leiab rohkelt kandidaate veredoonorlusaktsioonideks, sest žanri­filmi on haaranud tõeline vampiirimaania: tänavu kinno jõudnud „Nosferatule“¹ ja „Patustele“² lisanduvad ehk veel Luc Bessoni ja Radu Jude nägemused „Draculast“³. Veretelk võiks vabalt sobida HÕFFi ajal Haapsalu kultuurikeskuse juurde, aga miks mitte ka näiteks juulis toimunud Lõuna-Eesti rallile. Vabandan, kui seda juba tehti, sest rallile ma ei sattunud, kuna eelistan puhkuse ajal pigem vajutada pidurit kui gaasi, aga loogiline, et kui meil on tegemist spordialaga, mille keskseks mõtteks on eluohtlik kiiruseületamine, siis oleks veretelk meeldetuletuseks, et kõik osalised – roolikeerajad ja pealtvaatajad – on n-ö sama vereringe osa. Sellist paigutust kannaks ka teatud eksistentsiaalne mõõde. Eesti probleem avalike üritustega on küll see, et tihti on valemi osaks ka alkohol. Kujutan ette, et autorallil on vemmeldavas veres lisaks veel ka korralik õlleringe, aga võib-olla teen raffale liiga. Siin on võimalus end kangelasena näidata neil kainetel autojuhtidel, kes muidu võivad end tunda elumere lainetest kõrvale jäetuna.

Ralli tooks kaasa oma kontingendi, veretelgi sidumine aga näiteks kas või kodumaise rapperkomöödiaga „Mootorsaed laulsid“⁴ oleks toonud entusiastlikku nooremat doonorkonda, kellest verekeskuste statistika kohaselt päris suur puudus käes on. Aadrilaskmine on ju tervisele hea – seda teadis juba vanarahvas!