Pimedaid novembriõhtuid võib valgustada mitut moodi. Kõige lihtsam on seda teha väliselt – riputada kõikjale vilkuvaid-sädelevaid-võbelevaid tulukesi või süüdata hunnitus koguses küünlaid –, aga veel mõjuvam on seda teha sisemiselt. Mulle on korduvalt pakkunud sellist sisemist rõõmu ja valgust nüüd juba kaheksandat aastat peetud festival „Tallinn feat. Reval“. Imetlen festivali organiseerijaid Reet Sukka ja Taavi-Mats Utti, kes ise esinemise kõrvalt leiavad igaks festivaliks sedavõrd põnevaid esinejaid ja huvitava kontseptsiooniga kavasid. Meenub mõne aasta tagune kontsert „Leipzig 1722“, kus taaselustati Leipzigi toomkiriku kantori konkurss ja kontserdipublik sai otsustada. Hea on ka see, et ei piirduta ainult Tallinnaga (tänavu olid kontserdid veel Narvas, Otepääl ja Kuressaares) ning mõeldakse järelkasvu peale: oli mitu õpilaskontserti ning korraldati meistrikursusi. Samuti pakuti eelkooli­ealistele koos vanematega võimalust osaleda tasuta barokkorkestri proovis.

Seekordseid kontserte kuulates jäi keerlema mõte, kuivõrd palju võimalusi pakub varajane muusika interpreetidele: olla vahendaja, tõlkija. Ei ole viimseni kirja pandud esitamisjuhiseid, vabalt võib seada teoseid ühelt pillilt või koosseisult teisele ning piiriks on tõesti vaid muusikute fantaasia, mida sai tänavusel festivalil ka korduvalt kogeda. Nii kõlasid Kadrioru lossis Arcangelo Corelli viiulisonaadid seatuna viola da gamba’le ja klavessiinile (esitasid itaalia muusikud Teodoro Baù ja Andrea Buccarella). Seaded oli teinud Baù, kes on fantastiline virtuoos – harva kuuleb nii puhtalt intoneeritud, aga ka tohutult elavat ja laia dünaamilise skaalaga gambamängu. Tõeline meistriklass oli aga lõpuloona kõlanud „La folia“, mille kaudu sai ülevaate kõikvõimalikest gambamängu tehnikatest ja võtetest. Huvitav oli jälgida klavessiini taga ka Baù partnerit, kes mängis pidevas liikumises olevat ja rohkete kaunistusega partiid justkui muuseas – see oli niivõrd kerge ja õhuline.

Baù lõi kõrvuti Reet Suka, Taavi-Mats Uti, Monika Ruusmaa ja Reinut Tepiga kaasa ka ansambli Cantores Vagantes kontserdil, mille keskmes oli Henry Purcell. Tema loomingu kõrval kanti ette ka John Blow ulatuslik „An Ode on the Death of Mr. Henry Purcell“. Purcelli vokaalloomingut esitasid Anto Õnnis ja Taniel Kirikal, kes on laulja­natuurilt hästi erinevad – Õnnis avatud ja emotsionaalne, Kirikal vaoshoitum ja sissepoole pööratud. Selline solistide valik pakkus meeldivat vaheldust, eriti huvitavad olid aga nende duod, kus nad suurepäraselt teineteist täiendasid. Ei saa jätta märkimata ka Kirikali võimekust olla ühtmoodi tugev nii baritoni kui ka kontratenorina.

Eesti interpreetidest sai kuulda veel Toomas Trassi, kes andis Niguliste koori­orelil festivali ainsa soolokontserdi, kandes ette hispaania XVI – XVII sajandi oreli­muusikat ehk polüfoonilisi teoseid žanri­nimetusega tiento. Taas uus ja huvitav avastus, eriti põnevaks tegi need teosed oreli rikkalik kõlapalett pehmest laulvusest peaaegu masinliku mürani.

Minu lemmik sel festivalil oli inglise ansambli Apollo’s Cabinet kontsert, mis oma kontseptsiooni tõttu äratas juba kuulamatagi huvi. Kava aluseks olid ajaloolase (ja esimese muusikaajalooraamatu autori) Charles Burney (1726–1814) Euroopa reiside päeviku sissekanded ja nii said muusikaliselt kaetud Pariis, Veneetsia, Firenze, Viin, Praha, Leipzig, Hamburg ja Amsterdam. Mõne linna ja helilooja seost ei olnud raske ära arvata (näiteks Vivaldi, Bach, Händel, Gluck), kuid ette kanti ka vähem tuntud autorite (Michel Corrette, Johann Adolf Hasse, František Tůma ja Heinrich Ignaz Franz Biber) loomingut. Heliloojate nimedest olulisemad olid aga rõõmust pakatav esitus ja vaimukad seaded ansamblile, kuhu kuulusid plokkflöödid, klavessiin, viiul, viola da gamba, kitarr/teorb ning löökpillid. Ei mäletagi, et oleksin klassikalise muusika kontserdil pisarateni naernud, aga just nii juhtus Biberi teose „Battalia à 10“ osa „Die Schlacht“ ehk „Lahing“ puhul. Mängijad kehastusid sõduriteks ning pärast korralikku madistamist sai lugu „traagilise“ lõpu, kui teorbi pillikaelast tulnud lask jättis viiulimängija „surnult“ lamama. Kõik selle ansambli liikmed on suurepärased muusikud, kuid eraldi tahan esile tõsta löökpillimängija Louise Dugganit. Tema pilliarsenal ei olnud kuigi mitmekesine (kellukesed, tamburiin, lihtsad trummid), aga sealt välja võlutud rütmid ja kõlad olid tohutult kaasakiskuvad ja värvikad. Loomulikult liigutas kõiki kuulajaid hingepõhjani ka lisapalade valik. Kui mõned nädalad tagasi rõõmustas Voces8 Tallinna publikut Mart Saare „Leeloga“, siis Apollo’s Cabinet esitas encore’ina popurrii, kus hittide „Summer Nights“ ja „Twist and Shout“ vahele oli põimitud Miina Härma „Tuljak“. Võib vist väita, et barokkpillidel ei ole seda lugu varem ette kantud, armas oli ka inglaste eestikeelne laul. Pärast sellist numbrit ei tahtnud publik loomulikult esinejaid lavalt ära lasta ja nii lõpetas õhtu Arvo Pärdi „Eesti hällilaul“.

Tore oli taaskohtumine ansambliga Thélème, kes mõned aastat tagasi andis Tallinnas kontserdi Janequini šansoonidega, tänavu tulid aga Hopneri maja diele’s ettekandele John Dowlandi lauto­laulud. Thélème on Prantsusmaa/Šveitsi vokaalansambel, mille otsiv vaim ei piirdu vanamuusikaga, näiteks nende viimasel CD-l kõlab Dowlandi looming vaheldumisi John Cage’i omaga. Ansambli neljal lauljal – üks naine ja kolm meest – on imekaunid hääled ja nad sobivad ka suurepäraselt kokku. Nad ei aja taga tehnilist perfektsust (see muidugi ei tähenda, et lauldaks kehva intoneerimisega), vaid võluvad loomuliku ja pingevaba esitusega. Samuti püüavad nad taastada ajaloolist esitamistraditsiooni – ei olnud ju need laulud mõeldud esitamiseks publikule, vaid laua ääres laulmiseks ning niimoodi ringis istudes nad neid ette kandsidki. Kavas olid kõik Dowlandi hitid, sinna kõrvale ka vähem tuntud laule. Kõige üllatavam oli nende „Flow My Tears“, mida esitavad pigem kõrged hääled, kuid Thélème’is esitasid seda kaks madalamat häält (ansambli juht Jean-Christophe Groffe ja Benjamin Hénon) – värske ja huvitav lähenemine. Nendegi lisapala oli kergemast vallast, kuigi dowlandilik seade oli nii petlik, et läks aega, et tunda ära The Beatlesi „Can’t Buy Me Love“.

„Viini salongimuusika Franz Schuberti ajal“ pani mõne kuulaja kulmu kergitama, et mis vana muusika see Schubert on. Aga aeg läheb ja vanamuusika ajaline piir järjest tõuseb, nii et miks ka mitte. Eriti kui arvestada, et Jan Van Hoecke csakan’il ja Albert Pià Comella romantilisel kitarril tabasid nii pillide kui ka teostega hästi ajastu vaimu. Plokkflöödilaadne csakan oli populaarne XIX sajandi I poolel Austria-Ungari keisririigis, kuid sellele pillile spetsiaalselt kirjutatud muusikat on vähe. Seetõttu oli duo võtnud kavva seadeid, tuntuim neist Niccolò Paganini 24. kapriis viiulile ja kitarrile „Variazioni di bravura sopra una tema originale“, mille viiulipartii on csakan’ile seadnud Van Hoecke. Bravuuri oli selles teoses küllaga: täiesti jahmatavalt virtuoossed olid kiired käigud ja trillerid, melanhoolsust lisasid kerged glissando’d, mis on tuttavad ka näiteks flöödil mängitavast iiri rahvamuusikast.

Festivali lõppkontserdil kõlas Georg Friedrich Händeli muusika meessoprani Samuel Mariño ja Eesti Barokkorkestri esituses. Üldiselt väldin sõna „perfektne“ kasutamist, aga Mariño puhul näib see olevat õigustatud. Ei ühtegi intonatsioonivääratust – ja milline hääle stabiilsus, tehnika, emotsioonid ning vastupidavus! Võiks arvata, et selliste kaelamurdvate aariate esitamisel hakkab ükskord jõud raugema, aga Mariño puhul oli vastupidi: mida number edasi, seda säravamaks muutus tema esitus. Eelviimasena kõlanud ülimalt vir­tuoosne Cleopatra aaria „Da tempeste il legno infranto“ ooperist „Julius Caesar“ võttis lihtsalt sõnatuks. Nagu ka vastupidise meeleoluga „Lascia ch’io pianga“ – tundeline, õrn ja nii maitsekalt esitatud. Ühtlasi peab tänama õnne, et Andrew Lawrence-King otsustas oma elu siduda Eestiga ning tänu temale ja tema juhitud Eesti Barokkorkestrile on võimalus sellistest kontsertidest osa saada.