Poolteist tuhat aastat pühakoda samas paigas, seitsesada aastat praeguse kehandi nurgakivist. Nendes mastaapides mõõdab oma vanust Toledo piiskoplik peakirik – catedral primada de España ehk Hispaania katedraal. Juba selle ajaloolise pidevuse esitajana on „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“ näitusena õnnestunud. Toledolased tunduvad otsekui tuusavat, tuues eesti raamatu viiesajandat aastapäeva tähistanud näituse järel Niguliste muuseumi vaatamiseks mosaraabia lektonari kümnendast sajandist – vanima Maarjamaal eksponeeritud raamatu. Ent katedraal „Dives Toletana“ on tuntud ka kui „rikas toledolane “. Teatav uhkus on juba näituse pealkirja sisse kirjutatud.

Uhkus ei tulene siinkohal rahvuslikest stereotüüpidest. Võimu ja vaimu piir on Hispaania katoliikluse puhul niigi hägune. Piiskopilinna Toledo puhul on see sama hästi kui olematu. Vaimu representatsioonid on võimu representatsioonid on vaimu representatsioonid jne. Võib väita, et nimelt selle läbipõimituse toel võttis katoliiklik kunst just Ibeeria poolsaarel kõige eneseküllasema vormi. Araabia ehitus- ja ornamentikakunsti toekas tihedus naaseb allhoovusena nii prantsuse gootikast, itaalia renessansist kui rooma barokist võetud eeskujudel, võimendades sedasi kõneleva kivi häälele toetuva arhitektuuri lausa karjuvaks. Vaataja tinistatakse ära ainuüksi terviku intensiivsusega.

Kangru kullakamber

Kuid pöörakem esmalt tähelepanu asjadele. Neid pole just palju. Näitusel välja pandud objektide loetlemiseks ei jää kahe käe sõrmedest puudu, ent näituse­saali toodu avaldab muljet kvaliteedi ja ainulaadsuse, samuti mõõtude, mitte aga kvantiteediga. Nigulistesse jõudnud komplekt on üllatavalt ülevaatlik, arvestades, et kümmekonna esemega on kajastatud ajavahemikku, mille kestel võivad merest kerkida ja kaduda keskmise suurusega saared. Esemeline konstellatsioon on piisavalt kõnekas, et välja saaksid joonistuda Toledo pika ajaloo piirjooned.

Näitusele toodud tekstiilide puhul on ülevaatlikkus ja erilisus suurepärases tasakaalus, kui jätta isegi kõrvale fakt, et iga ajalooline tekstiil, mida siinmail näha saab, on haruldus. Samavõrd kallid kui ajas haprad, võib nende tekstiilide ees seistes mõelda. See pole võimalik, et see ongi Uthmāni lahingulipp! Või et see ongi Rubensi töökoja (ja selle õige Flandria kangru juures kootud) gobelään! Toledo peapiiskopi kardinal Francisco Jiménez de Cisnerose kaasula puhul jäi esmavaatamisel „ei saa olla!“ tunne küll tekkimata, kuid ainult seetõttu, et ma veel ei teadnud, kellega oli tema näol tegemist – Hispaania kontekstis midagi Martin Lutheri ja kardinal Richelieu vahepealset. Näitena tema saavutustest on Nigulistes väljas Complutense polü­glott – esimene trükis ilmunud mitmekeelne piibel –, tagatipuks on teine veel toodetud Gutenbergi trükipressiga.

Rõõmu teeb, et üleelusuuruste tekstiilide ja vanade raamatutega pole tuldud lihtsalt muljet avaldama ja vahvust näitama. Näitus annab piisavalt, et eelteadmisi ja kujutlusvõimet rakendades kokku panna adekvaatne ajaloopilt – tunnetada Toledo süsteemi jõujooni. Kuigi näitusel on tore ka fantaasia toel liikuda, tasub pisukegi ettevalmistus enne näitusele minekut end igal juhul ära. Kui omada väikestki ülevaadet Toledo ajaloost, hakkavad tekstiilid, raamatud ja kuld tööle mineviku piilu­aukudena, mitte kauge maa eksootiliste aaretena – ja see on näituse suurim õnnestumine. Teadlikule vaatajale toob ta peeglikildudena tõesti Toledo kohale.

Tuleviku kohin

Arvestades viis aastat tagasi toimunud Ignacio Zuloaga isikunäitust ja kaks aastat tagasi aset leidnud XIX sajandi Hispaania maastikumaali näitust, on siinsetel Ibeeria maalikunsti fännidel käimas hea kümnend. Kuigi Niguliste näitusel on väljas vaid viis maali, pole põhjust kurta. Esindatud on El Greco ainuline kunstikeel, samuti moment Hispaania maalikunsti kuldajast José de Ribera näol. Vähesega on saavutatud palju: kahe meistri töödega oleks otsekui illustreeritud värelus hetkest, mil renessansist sai barokk.

Seni Eestis eksponeeritud küpse Hispaania maalikunsti taustal võib José de Ribera looming mõjuda nagu mingit sorti apoteoos. Kuldajastu meister, kelle laadis on tunda nii see, kustkohast on ta ise võtnud (Napoli laad, Rooma rikkalik koloriit ja Caravaggio dramaatiline valgus), kui ka see, mida temalt hiljem on võetud (jõhker vägivald, ultranaturalistlik kujutamislaad ning ilutsemise või groteskini võimendatud ilmed). Püha Alcalá Diego portreel on kohal Hispaania barokk oma täiuses. Dramaatilises, kergelt abstraheeritud maastikus seisab vaataja ees ainulises üksinduses munk. Tema poos ja näoilme kannavad jumaliku ekstaasi algust, munga­rüü hõlmade vahelt piiluvad küpsed granaatõunad mõjuvad aga tänapäevasele pilgule kui toores liha.

Mõneti on Hispaania kuldaja maalikunstis püüeldud sarnase haaramatuse poole, mida võib kohata Taani kultusrežissööri Lars von Trieri loomingus. Tehnilises pedantsuses põimuvad lihalik ja vaimne, kõrge ja madal, jälk ja ihaldusväärne, ikka selleks, et viia vaataja mingit sorti ülevuse kogemiseni, enda väiksuse tajumiseni. Loomulikult on eesmärgid, mida sellega saavutatakse, kardinaalselt erinevad. Kui Trieri filme saab käsitleda katsena suruda keskklassi eurooplane silmitsi oma upsaka eneseuhkusega, siis Hispaania kuldaja kunst leidis pahatihti oma koha katoliku võimutäiuse uhke representatsioonina. Oma väiksuse tajumises pole enam midagi didaktilist. Tegu on eduka ideoloogilise menetlusega, mida rakendati kunstiliste vahendite toel.

Näituse staar on aga El Greco, meister, kelle loomingus sulavad ühte Kreeka ikoonimaal, Tiziani ja Tintoretto proto­ekspressionism ning raffaellik tähelepanelikkus ilme ja keha ühtetoomisel. Siinsel publikul on väga vedanud. Hispaanlased ei anna El Grecot just kergelt välja. Neli teost on väga hea saak ning komplekt lubab maalikunstnikuga päriselt tutvust teha. Materjali on siin enamaks kui kohtumiseks.

Kuigi El Greco laad ei leidnud sellist kõlapinda nagu näiteks Caravaggio või Tiziani oma, on tema tööde maalilisusest tõugatud paatos see, mida otsis vastureformatsioon. Kuid mitte just see. Nagu sotsialistliku realismi puhul, oli vastureformatsiooni tellimusse sisse kirjutatud sisu primaarsus vormi ees – seda El Greco kunst just ei täida. Tema ülev vaimsus ja tunnetus leiab oma väljenduse pintslilöökides, värvis, liikumises ja tervikus. Arvestades seda, et El Greco kohtas ka kriitikat ja tagasi­lööke – Hispaania kuninga Philipp II teenistusse teda näiteks sobilikuks ei peetud –, saab teda käsitleda ühelt poolt kunstnikuna, kes kristalliseerib usulise paatose, mida kannab Hispaania religioosne kunst veel mitu sajandit, teiselt poolt aga niisuguse kunstnikuna, kelle järelelu saab endale tugeva pärmi alla alles XIX sajandil, kui tema loomingust tõukuvad postimpressionistid, ekspressionistid ja kubistid.

Tasub meeles hoida, et El Greco polnud mingi foov või müstik. Tegu oli professionaalse kunstniku ja kõrgelt haritud mehega, kelle raamatukogu peegeldas renessansiinimese mitmekülgseid huve (näiteks tema Vitruviuse väljaanne olevat olnud paksult märkmeid täis). Ehk seistes vastamisi tema püha Augustinuse, püha Fransicuse ja Toledo kaitsepühaku Ildefonuse täisfiguuris portreedega, on vaataja vastakuti ikkagi kaalutletud ja komponeeritud tervikuga, mitte mingi pühast vaimust tõugatud müstikaga. Nende maalide ees tasub võtta üks EKMi mustadest klapptoolidest, panna see kõrvu Hispaania kuningale mõeldud klapptooliga, lihtsalt istuda ja vaadata. Vaadata, kuni näed imet – et see kõik on päriselt siin.