Kui rääkida temaatikast, siis võime pigem rääkida enesekajastusest kui sotsiaalsest refleksioonist, kuigi ka viimane oli esindatud. Üllatava omapärana aga tõid paljud vaatajad/jälgijad esile traditsiooniliste tehnoloogiate tagasituleku. Skulptuur oli jälle skulptuur ja maal maal, kuigi nii ühele kui teisele oli juurde lisatud ka video või tekstid (või mõlemad). Tõusuteel on kunstnikuraamat, seda kui tehnoloogia, mitte kui kujunduslik fenomen. Noor fotograaf Laura Toots on „raamatu” kui formaadi osavalt rakendanud oma tööde eksponeerimiseks. Ja ka üldisemalt kasutavad noored kunstnikud julgelt erinevaid tehnoloogiaid vastavalt oma soovidele, mitte ei kohenda end tehnoloogia piiridega. Kuna EKA vabade kunstide teaduskond teeb kõik selleks, et võimalikult vähe suruda üliõpilasi tehnoloogiate „sisse” (pigem soodustab erinevate võimaluste kasutamist), ei ole õige ütelda, et mõni osakond (õigemini küll tehnoloogia) oleks teiste seas millegi erilisega silma torganud. Kui kümmekond aastat tagasi oodati eriti interdistsiplinaarse kunsti lõpetajate esinemist, siis tänaseks võib julgelt väita, et EKAs on selles suhtes „tehnoloogilised” (elik osakondade) piirid ületatud ning varem nii „eriline” interdistsiplinaarsus on muutunud igapäevaseks. Maalidega koos kasutatakse heliinstallatsiooni (Maria Ader), video on skulptuurigrupi täieõiguslik osa (Art Allmägi) ja graafika asetseb vineerkohvris (Britta Benno) ning vända keeramisel süttib valgus (Reimo Võsa-Tangsoo)! Kõik sõltub kunstniku tahtest ja valikust. Tegu on kaasaegse kunstiga nii nagu me seda tänapäeval mõistame ning käsitleme – maalist animatsioonini.
Seejuures jäävad noored kunstnikud ikkagi isiksusteks ning miksivad just neid vahendeid, mida vaja ning mida oluliseks peavad. Nii et on raske rääkida mingitest suurtest eelistustest või nihetest kunstis.
Kas bakalaureusetaseme lõpetamine portfoolioga on ennast õigustanud?
Kui rääkida BA -taseme portfooliotest kui niisugustest, siis on minu arvates tegu positiivse nähtusega. Portfoolio võtab seni tehtu kenasti ühtede kaante vahel kokku ning annab ka üliõpilasele endale ülevaate läbi tehtud arengust. Samas nõuavad ka kõik kunstikõrgkoolid MA -tasemele astumisel senise loomingu portfooliot, nii et portfoolio kui niisugune ei jää kasutult lebama, vaid teenib kindlat eesmärki. Võime 3+2 õpet siunata nii palju, kui tahame, aga 30 aastat tagasi ei tulnud kellelegi pähe pärast kolme õpiaastat eeldada, et üliõpilane saaks maha suuremõõdulise iseseisva kunstiteosega. Lõpetuseks tahan positiivsena veel mainida teaduskonnas õppeaasta lõpul suurt elevust tekitanud noore kunstniku preemiat, mille on lõpetajatele välja pannud edumeelsed ja kunstilembesed Eesti ärimehed. Kui preemiat on alates 2005. aastast antud ainult BA -kraadiga lõpetajatele, siis alates tänavusest antakse välja ka MA -tasemel lõpetaja preemia.
PS. Tänavustest magistritasemel lõpetajatest esinevad 2012. aastal Tallinna kunstigaleriides Art Allmägi, Kristi Kongi, Reimo VõsaTangsoo, bakalaureuse tasemel lõpetajatest Marta Stratskas, lisaks veel peoga õpinguid jätkavaid üliõpilasi. Ja seda üksnes kahe (kureeritud) kõrgtasemel galerii näituste (seni avaldatud) kavade kohaselt. Reaalne kunstielu on tõepoolest kaasaegse kunstiõppe lahutamatu osa … ja kunstiõpe kunstielu osa.
