Peamiselt maalikunstnikuna tuntud Gerda Hansen mängib oma esimesel isikunäitusel mitme meediumiga, sest kokku saavad maal, siiditrükk, polaroidi-esteetika ja kaudsel moel ka tehisintellekti loodud visuaalid. Hansen lõpetas tänavu Eesti kunstiakadeemia magistrikraadiga ning suvepuhkust ta endale ei lubanud. Galeriis Artrovert on väljas tosinkond maali, mis kõik on valminud pärast õpingute lõppu.

Hanseni maalide kergelt poeetiline ja nostalgiline visuaalne keel haakub minu silmis imeliselt fotograafia kibemagusa nostalgilisusega. Aleksander Metsamärdi kureeritud näituse maalid on vormistatud valge äärega – täpselt polaroidifotode stiilis. Vaadata on Hanseni peamiselt monokroomsed maalid, millest osal on kujutatud abstraktsevõitu anonüümseid figuure.

Lapsena armastasin ma vanavanemate vanu fotosid lapata ja püüda nendel kujutatud inimesi ära tunda. Aeg-ajalt see õnnestus, sest lähisugulased, vanavanemate parimad sõbrad ja loomulikult ema ning tädi tundsin ma alati ära, ent tohutult suur hulk fotosid jäigi lootusetult tummaks: ilma ühegi tagaküljele kirjutatud vihjeta ma naljalt inimesi ära ei tundnud. See oli lõpmata frustreeriv, aga samal ajal põnev ka – eriti, kui nägin fotodel inimesi, kelle kohta olin vanavanemate jutust üht-teist kuulnud, aga keda ei olnud päriselus kohanud. Sellisel juhul sai fotost kuldaväärt dokument.

On ette sattunud fotosid, mis on selgelt tehtud näiteks Pärnu rannas. Selle tunnen hoonete järgi ära, kuid vanavanemate nooruspõlve sõpru ja tuttavaid siiski mitte. Hanseni maalide ees seistes meenus mulle see tunne taas: tema loodud figuurid maalidel on samuti justkui käeulatuses, aga siiski ka hajusad ja anonüümsed. Hanseni teostel ei ole äratuntavaid tegelasi ja lugusid, need viipavadki unustamise suunas – kui kiiresti võib tundmatusse hajuda! Kunstnik jäädvustab oma näitusel hetke, kus nähtavad ajad, kohad ja inimesed on juba ununemas, ent pole veel täielikult kustunud.

Ilmselgelt võtab maali valmimine lõpmata kauem aega kui pildistamine ning võiks ju arvata, et maalid nii lihtsasti tummadeks dokumentideks ei muutu. Siiski pole sugugi tavatu, et ka maalidega just nii läheb. Kunstimuuseumid on täis tundmatuid meistreid ja nüüdseks nimetuid kujutatavaid. Hanseni maalidel on juba peale valmimist nostalgiahõnguliselt hägus-udune atmosfäär, kus täpselt kujutatu jääb vaid autori teada. Vaatajana pole mul õrna aimugi, mis maastikud, ruumid ja figuurid mu ees on, aga see polegi sugugi oluline. Võlub just see atmosfäär ning minu isiklik lemmik sel näitusel on maal, mille hallikale monokroomiale on lisatud ka roostekarva värvi, mis minu tõlgenduses osutab vanaaegsete fotode seepiatoonile.

„Ilmutuse“ lahtiolek on langenud huvitavale ajale: on ju praegu avatud Tallinna fotokuu näitus(ed), mille fookuses on just nimelt foto oma kõikvõimalikes väljundites. Hansen on vormistanud oma maalid kui polaroidkaameraga tehtud fotod, kuid tema maalide aines ei pärine ei vanadelt fotodelt ega lihtsalt kunstniku enda kujutlusest. Nimelt kasutab kunstnik pildipanka, kust valib välja hulga pilte ning annab need mingile vanemale tehisaru programmile sisendiks. Sedasi tekib piltidest pilt, mis on omakorda Hanseni maalidele inspiratsiooniks. Tehislik kohtub analoogsega, mis omakorda kohtub inimtunnetusega. Tegu on kunstniku tööprotsessiga, mis saab aset leida just praegu, tänu tänapäeva tehnoloogiale, ent ometi mõjuvad maalid ajatult. Neil ei ole ilmselgelt äratuntavaid geograafilisi maamärke ja ähmaste figuuride riietus ei viita ka ühelegi konkreetsele kohale. Mulle näib see omamoodi eskapismina: elada ja töötada maailmas, mis põleb igast otsast, aga mitte lasta sellel ühelgi viisil oma maalidele jõuda.

Kuid miks üldse võtta aineseks tehisaru loodud visuaal? Kui mõte on lihtsalt oma maali tarvis ammutada inspiratsiooni mõnest juba olemas olevast kujutisest, siis oleks eetilisem alternatiiv tehisarule pöörata pilk näiteks vanadesse headesse fotoarhiividesse, mida on nii füüsilisel kujul kui ka internetiavarustes küllaga. Ka sel juhul teeks visuaal hüppe ühest meediumist teise, kuid tehisaru ei täidaks enam vahelüli rolli. Juba Eesti muuseumide infosüsteem MuIS annab otsingusõnale „foto“ 494 444 vastet. Millised maalid võiksid kunstniku käe all valmida siis, kui aines seepiatooni täis arhiividest võtta?

Hanseni maalid on omamoodi krüptilised ka selles mõttes, et ta ei ole valanud oma loomingusse, vähemalt mitte äratuntaval kujul, oma muresid, rõõme, sügavalt isiklikke lugusid ega sotsiaalseid või poliitilisi sõnumeid. Hanseni maalide ja siiditrükkide keskel viibides oli rahulik olla ja see on kindlasti ka mõningane luksus. Kui digiajastu toob silme ette iga päev tuhandeid pilte, mis heledalt ekraanilt vilksatavad ja juba järgmisel hetkel ununevad, siis Hanseni maalid toimivad aeglustavalt. Need ei paku kiiret äratundmist, vaid sunnivad peatuma ja viivitama. Selles mõttes on tema looming väikese mahuga, ent tugev vastuseis pilditulvale. Vaikne udusus ja anonüümsus pole mitte puudus, vaid vastukaal infoküllusele, kui iga pilt peab olema võimalikult selge ja arusaadav, et tähelepanu äratada.

Gerda Hanseni näitus galeriis Artrovert ei hõika välja loosungeid. Selle tugevus seisneb pigem vaikuses ja hajususes, mis jätab vaatajale vabaduse sobrada omaenda seostes ja mälestustes. Tema maalid annavad võimaluse hoog maha võtta, viibida ebamäärasuses ning võtta omaks, et kõike ei peagi lõplikult ära tundma ega mõtestama. See on üsna vastupidise suunaga paljudele kaasaegse kunsti näitustele, kus tööde mõtestamine ja analüüsimine või nende tausta uurimine on sageli kogu näitusekülastuse kõige huvitavam osa.