Üksilduse levimisest ja ühiskonna vanuserühmades uutmoodi jagunemisest hakati sagedamini rääkima juba eelmise sajandi lõpul ning esimesed laiemat meediakajastust leidnud uuringud ilmusid enne koroonašokki. Pärast karantiiniaastaid taandus üksildaste protsent küll viiruse-eelse aja tasemele, ent ühiskonna huvi ja teadlikkus oli üleelatu valguses nüüd suurem. Lühiajalisena on üksildus ebameeldiv, kuid üpris tavaline nähtus, aga pikemat aega kestvat üksildust peetakse tõsiseks tervise­ohuks eriti vanuritele ja kroonilistele haigetele. Ent viimasel ajal on tähelepanu alla jõudnud ka lapsed, teismelised ja noored täiskasvanud, kelle suhtlusstiil ja -keskkond on digivahendite ja -harjumuste tõttu tundmatuseni muutunud.

Gestaltpsühhoterapeut Kaire Talviste selgitab üksildust kui kasvavat probleemi: „Üksildust uuritakse eri nurkade alt kogu aeg, kindlasti ei ole siin üht põhjust. Üksildust on empiiriliselt mõõdetud 1970. aastatest alates ja on nähtud, et see tõesti kasvab. Suuremat kasvutendentsi märgati 2010. aastal, mil üksildus järsult süvenes, ja pärast koroonaaega samamoodi. Koroonaaega me suudame lahti mõtestada, aga mis juhtus 2010? Tulid iPad ja iPhone. Öeldakse, et 70 aastat tagasi tegi televiisor peredest poolringi ja 2010. aastal, kui tuli iPhone, tegi see poolringist väikesed tillukesed osakesed, igaüks oma seadmega oma nurgas. Isegi peresiseselt näeb seda muutust, et koos ei istuta söögilauas, koos ei ole palju võimalusi aega veeta. Minu juurde jõuavad ka lapsevanemad, kes ütlevad, et me nagu elame lapsega ühe katuse all, aga me ei suhtle. Laps tuleb kööki, võtab oma toidu, läheb oma tuppa, seal ta on oma seadmetega ja suhtlusvõrgustikes, mõnikord toob nõud tagasi kööki ja mõnikord ei too ka.“¹

Kuigi meedias on palju artikleid üksilduse epideemiast, võib nii karmi sõnapaari pidada pigem klõpsusöödaks, aga seejuures ei maksa probleemi ka alavääristada. Kiiresti muutunud-muutuvas maailmas pole üksilduse oht enam mitte ainult vanurite ja krooniliselt haigete isolatsioonist tulenev probleem, vaid puudutab tugevalt ka murenenud peresuhetega keskealisi, üksikvanemaid ja väikelastega vanemaid ning digimaailma sukeldunud noori.

Mis aga kõige olulisem: üksildus ei eelda üksindust. Üksildus inimeste seas, tähendusrikaste suhete puudumine kolleegide, pere ja omaealiste kaaslaste keskel on nähtus, mis kasvatab üksildaste hulka kõige enam. Oskus rahulikult ja süvenenult vestelda, empaatiliselt vestluskaaslast kuulata ning eelarvamus- ja kriitikavabalt argumenteerida on kaduv kunst, sest eeldab emotsionaalset intelligentsust, küpsust ja tähelepanelikkust.

See erineb sarnaste arvamuste kõlakojas hõikumisest, kommentaariumides vastandumisest ja vanade sõpradega vaheldumisi monoloogitsemisest. Tõelises suhtluses, mis jätab osapooltesse ajakindla jälje ja neid inimestena kasvatab, ei saa eeldada vestluspartneri ühtivat arvamust. See on samasugune nagu parimad pikad sõprussuhted, mis baseeruvad ühistel kogemustel, põrutavatel elamustel ja sageli ka kokku-lahku-kokku-kasvamistel, kuid vaatamata eriarvamustele (või isegi nende toel) jääb alles vastastikune austus ja aktsepteerimine.

Mitu sel moel iseloomustatavat suhet me oma elust leiame? Mitu leiab meie elukaaslane, vanem, laps? Sinna ongi koer maetud. Kui palju meilt küsitakse (või küsime ise): kuidas läheb? Ja kui sageli on vastus aus? Võib ju öelda, et selle küsimuse puhul pole tavaliselt aega ausaks südamepuistamiseks. Aga kui sageli me proovime seda siiski leida? Kui sage on oht kohtuda vestluspartneri tõrjuva või halvustava vastusega, et siirast vestlust üldse alustada? Kui sageli jääme oma katsega toppama kõrvaliste segajate tõttu?

Kõik need küsimused pressisid end mõtteisse VAT-teatri uue (noorte)lavastuse „Üksinda“ vaatamise ajal, sest ümbritsevate inimeste ja ohtrate nutiseadmete kiuste ebaõnnestub peategelase Sandra (Ronja Marie Tepp) katse ühendus luua. Tema proaktiivsusele ja empaatilisusele vaatamata muutuvad ühendused katkendlikuks mitmesuguste segajate tõttu: sõbranna uus peika, ema-isa tüli, vanaema enesekeskne mõistmatus, klassi­kaaslaste moekas pinnapealsus jne. Ja kui kontaktisoovist saab mõttelaad stiilis „ah, mis nüüd mina“ ja „polegi oluline“, võtab ühendust petis, kellele üksildane lähedust ja mõistmist igatsev noor on just paras saak.

Sihtrühmaga üheskoos loodud lavastus pole VAT-teatrile midagi uut ning õnneks jagub trupil huvi ja energiat, et igal hooajal mõni selline projekt publiku ette tuua. „Üksinduse“ on töötubade, küsitluste ja päevikute põhjal kokku kirjutanud Kristiina Jalasto-Kallas ning kuigi etenduse algul on korraks hirm, et lavalt hakkab tulema piinlikku pedagoogitsemist, ei pea eelarvamus õnneks paika. Lavastus on selge, mäng avatud ja hinnanguteta ning peamiselt sihtrühmast koosnev publik püsib looga kaasas. Kulminatsioonis käib vaatajaist läbi tugev kahin, mis annab mõista, et kahjuks on just selliseid ohte kogenud otse või kaudselt peaaegu kõik noored.

Täiskasvanud vaatajana jäävad eriti põletavana hinge stseenid Sandra ja ema-isa vahel. Vanemad on meelega kirjutatud üsna mustvalgeks ja ebameeldivaks, et tõmmata tähelepanu lapse vaatenurgale. Enamik meist tunneb ära tülitsevad keskealised ja leiab õigustusi nende ärritatusele, kuid „Üksinduse“ fookuses muutub ülioluliseks ja peaaegu šokeerivaks, kui teravalt mõjutab vanemate tähelepanematus Sandrat. See ongi lavastuse suurim pluss ja painaja: peale ühe õnnetu nilbiku pole keegi otse pahatahtlik, aga pelgalt vanemate enesekesksuse tõttu on laps jäänud nii üksildaseks, et satub ohtu.

Epiloog: paar päeva pärast esietendust ilmus Eesti Ekspressis üksilduse kohta pikk artikkel, kus on muu hulgas ka mõned meditsiinilised tähelepanekud: „Üksi elamine iseenesest ei ole terviserisk ja ka statistikaameti uuringud kinnitavad, et 30 protsenti üksikuid inimesi on oma elukorraldusega vägagi rahul. Kuid üksildus on siiski negatiivne tunne ja seepärast kaasnevadki ka üldisemad terviseriskid. Rohke­arvulised uuringud kinnitavad, et üksildusel on otsene seos kehvema vaimse tervisega ning suurenenud südame- ja veresoonkonna haiguste ning esimese tüübi diabeedi riskiga. Käesoleva aasta üks huvitavamaid uuringuid seostab üksilduse viie vereproteiini hulga suurenemisega, need seostuvad ka kõrgema kolesteroolitasemega ja insuliini resistentsuse vähenemisega, suurendades insuldi, infarkti, diabeedi ja põletike riski, viimane omakorda nõrgestab veresooni. See selgus Suurbritannia Cambridge’i ja Hiina Fudani ülikooli ühisuuringust, mis hõlmas 42 000 täiskasvanut.“²