Airis Erme, Võta mu sõnad. Valitud luulet 2005–2025. Toimetanud Doris Kareva. Fotod teinud Airis Erme ja Kris Moor, kujundanud Jaana Kool. EKSA, 2025. 80 lk.

Airis Erme luulekogu „Võta mu sõnad“ pakub valiku autori kahekümne aasta jooksul valminud loomingust. Justkui püüdes elutunnet kategooriatesse paigutada, on luuletused korrastatud kolme tsüklisse: „Ilu“, „Draama“ ja „Absurd“. Kahte esimesse tsüklisse on paigutatud eeskätt loodusluuletused, kumbki tsükkel on seejuures ometi omaette tervik. Kolmandas tsüklis loodusluule osakaal väheneb ning esile kerkib filosoofiline mõtisklus elu mõistusevastasusest. Tsüklite emotsionaalne laetus ulatub imetlevast irooniliseni. Lugeja saab siin ka ise kaasa luua ja vaadelda mõningaid tekste teise tsükli meeleolus.

Ilu

Tsüklit „Ilu“ kannab läbivalt vaatamise ja märkamise motiiv. Luuletuses „*Kes ei kaota lapsemeelt …“ (lk 9) sõnastatakse, et looduse küllus on tajutav vaid neile, kes on säilitanud lapseliku oskuse loodust vaadelda ning kogeda seda esmakordse ja erakordsena. Siinkohal meenub Edgar Valteri lasteraamat „Kuidas õppida vaatama?“, mis ei ole niivõrd raamat lastele, kuivõrd juhend vanematele, kes lapsega koos kasvades taastavad lapsemeelse uudistamisvõime: „Aga kuidas siis ikkagi vaadata nii, et näha rohkem kui mõni teine? Päris selge on see, et huvi peab olema. Huvi selle vastu, mida vaatad. Ilma huvita pole mõtet vaatama hakatagi.“¹

Poetessi huvi looduse vastu õhkub igast tema tekstist. Erme annab tuulele värvi ja meresoolase maitse (lk 7), armistunud koorega puule siseilma (lk 9) ja mõtleb, miks meie puude kõnet ei kuule: Puud räägivad / kõrges keeles. / See madalalt kostab kange (lk 18).

Draama

Tsüklis „Draama“ on vahendatud raskeid, tihti vapustavaid elusündmusi. Loodusmotiivid mängitakse ümber: ilu üle imestuse asemel kannavad need nüüd süngust, raskust, ängi. Vihm, mis eelnevas tsüklis linnuna katusel krabistas, muutub nüüd ohtlikuks kõuekutsariks. Üha enam kerkib esile poetessi võime siduda lihtne ja kohati range lõppriimiline luuletus hapra sisuga. Luuletuses „Isale“ taotletakse selgust tunnetes – kas suudame nimetada kõiki tundeid? Ilmselt mitte. Vajame selgust, muidu ümbritseb meid kaos: Kuidas võiks lähedus näida, / kui tunnetel poleks nime – / tühermaa, kus ei käida, / udune, jäine ja pime? (lk 30).

Erme tekstides esineb nii rangema meetrikaga lõppriimilist luulet (nimiluuletus tagakaanel ning avaluuletus „Ludus mundi“), vabavärssi kui ka nende kahe segastust. Erme lõppriimi ja vabavärssi põimivates tekstides ilmestub korduste teooria peamine printsiip, mille Mart Mäger on sõnastanud järgmiselt: „Riimis kui mitmeplaanilises nähtuses ühinevad selle eri küljed: riim on ühte aegu nii instrumentatsiooni-, kompositsiooni- kui ka rütmielement.“² Erme luuletuses „Lahkumislaul“ on riimikordusega seotud siirdelised värsid Tühjalt jääb kajama / kütmata köök ja Kodust saab kurbuse / südamelöök (lk 35). Luuletuse ainus lõppriim ei ole pelgalt struktuurielement, mis seob üksikud värsipaarid tervikuks, vaid ühtlasi viib täide teksti mõtte – pole kütjat, pole kollet, pole kodu, on vaid kurbus.

Üldistatult mõtestatakse loodusele toetudes tsüklis „Draama“ elu mäng, mille lõpp tuleb ootamatult ja välistab elutäiuse. Lõputa jäänud lause motiiv (lk 46) on lugejale tuttav kas või Karl Risti­kivi romaanist „Rooma päevik“, mis lõpeb suisa poolelt sõnalt: „Arvatavasti jääb see poole-“³. Elu pole läbimõeldud tervik, mille lõppu saab panna punkti … Elu on protsess. Selle ootamatu lõpp jätab kaasteelistele kurbuse ja leina, mida kannab küünal – põledes külmunule, unustades kustumise (lk 36). 

Tsükkel „Draama“ pole siiski ainult värsist värssi rändav kurbus. Leidub siingi filosoofilisi pildikesi elu olemusest kui äravahetamiseni ühesuguste päevade jadast. Paistab, et tõeline elumäng on seista silmitsi halli argipäevaga ja teha nähtavaks kõikide värvide ülevus / hallil (lk 39) ning julgeda valida ja edasi liikuda, nõnda nagu on sõnastatud luuletuses „Kevadine“ (lk 44):

Püüa täna päike kinni,

pane põselohku.

Sellega, kes sind ei sunni,

vabal tahtel kohtu.

Sellega, kes sind ei keela,

kõnni salaaeda.

Kevadise oja veena

voola uude aega.

Tsükli kandvaks jooneks on korduvuse vaatlemine looduses ja inimelus: Su sügises elab kevad / ja praegune peidab / mullust (lk 29). Loodus on rütmiline, mõõdetud – peaaegu (ideaalis) allutatav meetrumile. Looduses ei saa alata uus enne, kui vana on läbi, möödanik. Erme kõrvutab loodusmustreid inimese eluga, demonstreerides looduse mõju inimesele: Kõik udud on erinevad – / rõhuvad, / rõõmsad / või hullud (lk 29).

Absurd

Tsüklis „Absurd“ loodusluule osakaal taandub ning keskendutakse mõistuse- ja mõtlemisvastase eluvaate kirjeldamisele, süvenetakse argihalluse koostisosadesse: aja vaenlaslik möödumine (lk 62), veendumus, et valikuvabadus puudub (samas), hirm hilinemise ees (lk 64), minevikku klammerdumine (lk 66) ning enda tajumine hübriidina, kes peab suutma kõike ja võib sealjuures tajuda, et temalt oodatakse samavõrra võimatut, kui on oodata teolt lendamist (lk 63).

Positiivse pöörde võtab „Tuhane lugu“, mille mitmes kõnekäänus („tuhka pähe raputama“, „pinnuks silmas olema“ jm) manatakse esile inimese võimetus olla enesega rahul ja absurdne võime end süüdistustega karistada (lk 65). Ometi suudab ta lõppeks oma olemusega leppida ja tõusta tulilinnuna tuhast. Luuletuses „Hetk“ Erme justkui noogutaks talle: isegi kiirustamises õnnestub tal tabada hetk, et vaadelda varase hommikutunni ilusaid pisiasju (lk 67).

Kuigi loodusluulet on siin tsüklis vähe, on motiivid seda mõjusamad: Mu toominganukruse täide / on küünlakuus välismaa palm (lk 76). Kas pole mitte mõistusevastane, et inimene üritab muuta aastaaegade rütmi ja otsib keset sügavat talve maikuu soojust ja õielõhna? Võrreldes kahe eelneva tsükliga on „Absurdis“ loodusmotiivid kontsentreeritud ja emotsionaalselt tihedamad ning värsidki nukramad: rebitud pilvede / sõnatu sõim (lk 75) …

Tuttavad pildid

Airis Erme luuletused manavad tuttavlikke pilte. Näitena võib vaadelda õitsva õunapuu motiivi pealkirjata luuletuses „Koidukastene õunapuuõis …“ (lk 10) kõrvuti Betti Alveri luuletusega „Kui elu on vaid uni“⁴. Erme õunapuu hüüab hääletult esimese hommikutunni saabudes, kuid keegi ei kuule: Koidukastene õunapuuõis / hüüdis, kui kell oli neli. Alveri õunapuu helinat küll kuuldakse, kuid ei kuulata: Äkki heliseb / eesõues / õunapuu. [—] Mis puutub kevad minusse! / Las olen / juua täis. Luuletustes on sarnane lootusrohke õitsva õunapuu motiiv, millele vastandatakse elu lõplikkuse äng ja nukrus. Erme tekstis kohtab lüürilise mina surma eelaimust: kui mind kutsusid / puud, / kauem, / kui ise saan otsa. Alveri luuletuses leina: Kui elu on vaid uni – siis / kaob unena / ka lein. Muidugi on õievahune õunapuu levinud kogemuslik motiiv – kõigil natuke erinev, tundeküllane pildike.

Betti Alver meenub ka Airis Erme narratiivse luuletuse „Mängimata nukk“ (lk 50–52) puhul. Erme luuletuses on juttu nukust, millega mängida ei tohi: see võetakse välja vaid vaatamiseks ja pannakse pärast ilusasti karpi tagasi. Elu ja aeg mööduvad, lõppeks ununeb nukukarp kapi otsa tolmu koguma. Sellega välditi Alveri punase vihmavarju saatust⁵ – nukk ei läinud katki, vaid sattus ärimehe kätte, kes tema väärtust ei teadnud ja müüs nuku maha. Kas pole see siis lõppeks täiesti sama saatus? Nii nagu vihmavarju lõhkuja ei teadnud eseme väärtust, ei teadnud ka nukumüüja, kuidas on nukku hoitud. Talle oli see lihtsalt üks väike asjake.

Jääb helisema õunapuu

Airis Ermet võib nimetada vihma- ja lumelausujaks. Kõnealuses kogumikus on vihma käsitletud üheksal, lund viiel ja jääd neljal korral. Muidugi on veel juttu veest nii vaasis kui ka meres. Vihma kirjeldused on aga mitmekesised: padu, mis uputab külateed (lk 17), piiskade sabin Toomel (lk 22), vihmalind katusel (lk 13), äikesevihm (lk 34), kesktalvised kevadsajud (lk 53), öövihmakangad (lk 25).

Erme loodusluule ei piirdu pelga kirjelduse ja imetlemisega: autor otsib ja peegeldab oma tekstides looduse ja inimese seost. Inimene pole mitte pelk vaatleja, vaid osa looduse tujudest, tormidest ja ilust. Kui küsitakse, kas Airis Erme loodusluule on uudne, tekib soov küsida vastu, kuivõrd loodusluule üldse saab olla uudne ja kas peabki originaalsus olema taotluslik. Nii nagu ootame looduselt stabiilsust, ootame seda ka inimestelt ja elult eneselt. Sestap ongi traditsioone alal hoidvas loodusluules tuttav päikesesoojus ja kosutav vihm. Viis, kuidas Erme suhestab looduse inimesega, pakub elumängus inimolemise haprusse püsikindlust.

Paratamatult kaldume luulet vaatlema autorikeskselt. Ehkki ma ei olnud Airis Ermega tuttav, tajun lugedes tema juuresolekut nagu kuklas sooja hingust. Nimiluuletuses, mis leidub ka luulekogu tagakaanel, julgustab autor looma vahetut mõistmist ja sõprust teksti autori ja lugeja vahel: Sinu ees, sõber, ma kummardan maani. Sõnastatakse lugeja ülesanne teksti teostusvõime avaldumisel: Võta mu sõnad ja vabaks nad lase. Julgustatakse andma hinnanguid: Kuula, kas mõni on valjem või tasem / vaata, mis vajub või lainetab, lendab, / vahendab teisi või lahendab enda.

Meenub Umberto Eco käsitlus mudel­lugejast: „Mudellugeja on õnnestumistingimuste kogum, mis on tekstiliselt määratletud ja mille tingimused peavad olema rahuldavad selleks, et tekst saaks oma potentsiaalses sisus täielikult aktualiseeruda.“⁶

Mida võinuks Airis Erme lugejalt oodata? Või mida lugejale soovida? Et lugeja näeks kirkaid pisiasju argipäeva hallis, kuulaks helitut, kannaks eneses lapsemeelt ja lapselikku lakkamatut elujaatust. Mõista, et elu on ainulaadne ja kordumatu, igas hetkes.

Jääb helisema õunapuu.