Telelegend Vahur Kersnal oli Postimehes õigus, kui ta kirjutas vastuseks mõne spordiajakirjaniku nurinale, et nii Delfi kui ka „Pealtnägija“ Alaveri-Veerpalu skandaalist tehtud filmides pole midagi plahvatuslikku: „ … kas te arvate, et keegi kunagi võtab ette teie sajad artiklid, et mõista, mis juhtus?“¹.

Loomulikult ei võta. Ses mõttes on mõlemad kõnealused filmid justkui kroonikad, kuhu on koondatud teadaolev info. On ju ka näha, et ajakirjandus­likku tööd filmi valmimise nimel on tehtud: dopinguvõrgustik ei piirdunud vaid Eestiga, vaid selle jälgi tuli ajada üle Euroopa. Filmid ei kuku ka mingisse auku ja jutustatav lugu on selge joonega ning arusaadav. On ka õige, et üks film täiendab teist: kui Delfi oma kõneleb rohkem dopinguskandaalist, siis „Pealtnägija“ tehtu rohkem Mati Alaveri isiksusest. Siit tulevad plusspunktid.

Siiski on see kõik … liiga tavaline, liiga ootuspärane: kaadrid kuldmedali­võitudest ja rääkivad pead. Kui filmi tegijaile sai selgeks, et põhimõtteliselt midagi uut ei avastata, võinuks mingi uue lähenemisnurga toel filme elavdada.

Esimene probleem on seotud ajakirjanikega. Neid on „Kindralis“ palju, kuid kunagi ei esitata küsimust – välja arvatud Lembitu Kuuse puhul, aga tema käest ei saa enam küsida –, mida nad ise tundsid või mõtlesid, kui hakkas selguma, et inimesed, keda nad olid aastaid kangelastena esitanud, on osutunud petturiteks. Vaid Kärt Anvelt ütleb avameelselt, et ühines algul Andrus Veerpalu toetava ühismeediagrupiga, aga pärast lahkus sealt.

Kuid – ja see on praegu oluline – Kärt Anvelt ei ole spordiajakirjanik. Pangem tähele, et dopinguskandaali ei aidanud avalikustada üksnes spordiajakirjanikud, vaid selleks oli vaja uudisteaja­kirjanikke Tuuli Kochi ja Kärt Anveltit. Kas toimetused adusid, et spordiaja­kirjanikud ei saa – või ei taha saada – üksi hakkama?

„Kindralis“ peatutakse ka sellel, et dopinguskandaali paljastanud ajakirjanikud seisid silmitsi avalikkuse survega, saades ähvardusi kas siis suuliselt või ka kirjalikult. Ma ei töötanud skandaali puhkedes enam ajakirjanduses, kuid on teada, et nad pidid taluma survet ka mõne meediamaja sees. Nendest momentidest pole juttu kummaski filmis.

Teine probleem puudutab müüdiloomet. Eriti „Kindralis“ tuuakse välja, kuidas tekib võimas müüt väikeriigi kangelastest, omamoodi Taavetitest, kes astuvad vapralt – ja edukalt! – vastu selle maailma Koljatitele. Eestlaste kui väikerahva psüühe vajas kangelasi. Pealegi: Nõukogude ajal üles kasvanud inimesed peaksid mäletama, kui populaarne oli vaadata rahvusvahelisi suusavõistlusi, ehkki eestlasi võistles seal haruharva. Ja kujutage nüüd ette: suusatamine eestlastega eesotsas. Mis saaks olla vägevam? Pole siis imestada, et rahvas oli vihane ajakirjanike peale, kes paljastasid, et Veerpalu ja Alaver on valemängijad. Küsimus polnud ju üksnes dopinguga vahelejäämises, vaid ka värskelt tärganud rahvusmüüdi purunemises.

Miks purunes Eesti rahvuslik suusa­müüt? Esiteks polnud müüdil aega kinnistuda. Kui ette kujutada, et Mati Alaveri päevik oleks leitud näiteks 80 aasta pärast – kas see vääranuks müüti? Võtkem siia kõrvale Eesti asepeaministri ja kohtuministri Jüri Vilmsi lugu. Teatavasti lasti Vilms Soomes 1918. aastal maha ja 1920. aastal toodi tema väidetavad säilmed Eestisse. Kuid juba siis teadsid Eesti võimud, et maha maetavas kirstus ei pruugi olla Vilms, sest nad olid kasutanud Vilmsi surnukeha leidmiseks petturite abi, kuid ei saanud sellest Soome poolele rääkida. Värskel Eesti riigil oli vaja müüti, nii nagu oli taas iseseisval Eestil vaja lugu suusakangelastest. Ja nüüd ollakse Pilistveres Vilmsi haua lahtikaevamise vastu, et saada teada, kas seal on ikka Vilms. Müüt on hakanud elama oma elu ja osutunud ajaloost tugevamaks.

Muuseas, ma arvan, et osa inimesi usub siiamaani, et Veerpalu ja Alaver on õiged mehed. Vandenõuteooriate üks külg on see, et kui keegi hakkab milleski kahtlema, leidub kohe selliseid, kes reageerivad vastupidi – usuvad seda jäägitult.

Teiseks purunes müüt põhjusel, et impulss tuli välismaalt. Seda ei saanud ajada eestlaste omavahelise vaenu ja ärapanemise kaela. Nii nagu eestlased usuvad oma rahvuskangelastesse, usuvad nad ka välismaa autoriteetidesse. Eriti hea on siis, kui välismaa autoriteet kinnitab, et rahvuskangelane ongi õige mees või naine – võtkem või need Eesti meedia üles nopitud infokillukesed, kui mõni välismaa prominent on Eestit või eestlasi kiitnud.

Kolmanda müüdipurunemise põhjusena tuleb nimetada Eesti demokraatiat: sõltumatute institutsioonide olemasolu ja seda, et ehkki tekkis rahvusmüüt, ei olnud selle taga riiki. Või peaksin ütlema, et mitte sellisel määral riiki nagu Venemaal, kus eriteenistused võltsisid 2014. aastal Vene sportlaste dopingu­proove Sotši taliolümpial. Venemaa on üldse müüdiloomes omaette tippklass: meenutagem lugu 28 panfilovlasest, keda tegelikult polnud olemas, kuid kes on leidnud nüüd tee Vene ametlikku ajalukku²².

Ma ei saa – ega taha – kuidagi filmi­tegijaile ette kirjutada, keda nad filmis intervjueerivad, kuid rahvusliku müüdi käsitlemiseks võinuks ju leida inimese(d), kes teavad midagi rahvusmüütidest või kultuuriantropoloogiast. Olgu nendeks näiteks Marju Kõivupuu või Marek Tamm. Kuidas peab elama edasi rahvas, kellelt on võetud tema müüt? Tarve rahvusmüütide järele pole kahanenud – meenutagem Johanna-Maria Lehtme lugu.

„Pealtnägija“ filmis on õnnestunud esile tuua ka süü küsimus, millest räägivad Austria suusataja Max Hauke ja spordiarst Vitali Bernatski. Mõlemad tõdevad, et tippspordis on doping paratamatu, aga filmis rohkem küsimusi ei esitata.

Missuguseid küsimusi, tahate teada. No näiteks, et kui kõike niikuinii tehakse, siis ei saagi olla ju moraali. Järelikult: kui ei ole moraali, pole ka süüd. Just süü küsimus jääb filmi vaadates painama. Ent võib-olla ma eksin siin oma kriitikas. Ehk on filmi tegijad soovinud jutustada oma lugu nii, et igaüks saaks teha omaenda järeldused. Ilu olgu vaataja silmades.

Moraali puudumine tippspordis meenutab vägagi rahvusvahelistes suhetes tuntud vangi dilemmat ehk riikide umbusku teiste riikide vastu ja püüdu oma kasu maksimeerida. See mõtlemine on saanud taas tuule tiibadesse Ukraina täiemahulise sõja algusega 2022. aastal ja Donald Trumpi valimisega USA presidendiks 2024. aastal. Igaüks vaid iseenda eest, moraali rahvusvahelistes suhetes ei ole. Nagu Mati Alaver tegi kõik endast oleneva, et Veerpalu ja teised sportlased võidaksid, teevad rahvusvahelises maailmas riigid kõik selleks, et püsima jääda.

Erinevus – õnneks! – seisneb selles, et kui rahvusvaheline kord põhineb anarhial, kus puudub pätte korrale kutsuv keskvõim, siis tippspordis on see keskvõim dopinguagentuuride näol siiski veel olemas ja mõnikord saavad süüdlased ka karistuse.

Kui peatuda veel moraalil, jääb painama küsimus, kuidas oli võimalik, et Andrus Veerpalu tegi oma pojast Andreasest samuti dopingukasutaja, ehkki too oli n-ö tagumise otsa mees. Isa ja poeg. Võib-olla siin polegi vaja mingit psühholoogi seda fenomeni seletama – igaüks teeb oma järeldused ise.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõlema filmiga on talletatud killuke meie spordi­ajalugu, kuid tekitatud peaaegu et tahtmatult soov veel küsimusi esitada. Nimelt küsimusi rahva hinge, eesti ajakirjanduse ja moraali kohta.