Nii nagu iga teose interpretatsioon on tahes-tahtmata selle teose kohaldamine ja muutmine, on iga tõlge ja selle ajastus valik, mis ütleb midagi olulist nii originaalallika kui ka tõlkijate konteksti kohta – et miks just nüüd ja mitte varem ega hiljem. Ragnar Nurkse, möödunud sajandi alguses Kärus sündinud majandusteadlase teoseid on ka varem eesti keeles ilmunud. Tema arenguökonoomika alase peamise käsitluse ilmumine õigupoolest kõige viimasena tema töödest on tähendusrikas selles mõttes, et näitab, kuidas Nurkse eestindajad on tema töid hinnanud. Lihtsustatult võib öelda, et tema arenguökonoomika alased tööd on kõige kaugemal tänapäeva peavoolu majandusteadusest ja -poliitikast. Iroonilisel kombel on aga just see Nurkse kõige kaasaegsem ja relevantsem ka veel järgnevateks aastakümneteks. Nimelt seletab-õigustab Nurkse arenguökonoomika selgemalt kui enamik praegusi arvamusliidreid, milles seisneb strateegilise autonoomia – Euroopa poliitika võtmesõna niihästi digi-, tehisaru- kui ka kaitsemajanduses – tegelik majandusteaduslik vundament.
Tundmatu Nurkse
Kuigi Eesti Post on välja andnud Nurkse margi tema 100. sünniaastapäeva puhul, on Nurkse elukäigult pigem Euroopa kui ainult Eesti nähtus. Sündinud 1907. aastal segaperekonda, kus põimusid eesti ja eestirootsi juured, lahkus ta sünnimaalt juba 1927. aastal, õppis Edinburghis ja Viinis, töötas Genfis Rahvasteliidu majandus- ja finantsosakonnas, siirdus sealt Ameerikasse, esmalt Columbia ülikooli. Nurkse suri ootamatult 1959. aastal, olles just vastu võtnud professuuri Princetonis. Tema Princetonis säilitatavas isiklikus kirjavahetuses on eesti keelt ja üldse Eestiga seonduvat ehk isegi hämmastavalt vähe, nagu on seal üldse üllatavalt vähe isiklikku. Nurkse paistab olevat olnud väga eraklik inimene. Olles kohtunud tema poja, hästi publitseeritud luuletaja Dennis Nurksega, kes on samuti üksiklane ja tagasihoidlik, on Nurkse minu vaimusilmas alati olnud just selline tagasihoidlik ja rahulik põhjamaa teadlane.
Kui eesti lehelugejad Nurkse nime teavad, siis pigem institutsiooni järgi: Tallinna tehnikaülikoolis on nimelt juba pikemat aega Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut. See nimemuutus toimus ajal, kui mina olin selle instituudi direktor; samuti olin 2009. aastal üks kolmest toimetajast, kes andsid esimest korda välja Nurkse ingliskeelsed kogutud teosed. Nurkse nimi jõudis minuni 1990ndate lõpul norra majandusteadlase Erik S. Reinerti kaudu, kes oma teostes on eelkõige tegelenud arenguökonoomika ajaloo ja selle juurtega ning kes ise seniajani tehnikaülikoolis õpetab. Siin käsitletav Nurkse tõlketeos on tema peamisi ja sisult ainsaid raamatuid, kus ta innovatsioonile suuremat tähelepanu pöörab ning siit ka minu ja teiste minuga töötanud teadlaste nagu Wolfgang Drechsleri huvi Nurkse vastu nii sisu kui instituudi arendamise poolelt.
Nurkse eestindaja ja tema koha tooja-taastaja eesti mõtteloos on olnud Kalev Kukk, ka siinse tõlke üks autoritest, ning tema toel ja nõul ka Eesti Pank, kus toimub alates 2007. aastast Nurkse-nimeline loengusari. Tähelepanuväärne ongi see, et nii Kukk kui ka Eesti Pank ei käsitle peaaegu üldse Nurkset kui majandusarengut ja arenguriike uurivat teadlast, vaid eelkõige kui monetaarökonomisti ja rahvusvahelise rahasüsteemi analüütikut. Siin on tegemist Nurkse peamiselt varasema loominguga, nagu näiteks 2017. aastal ilmunud Kuke vahendatud kogumik Nurkse 1944.–1946. aasta kirjutistest valuuta, rahapoliitika ja inflatsiooni teemadel. Kahtlemata on ajalooliselt oluline mõista Nurkse panust Bretton Woodsi läbirääkimistesse ja kokkulepetesse, mis suurel määral mõjutasid ja raamistasid XX sajandi teise poole maailmamajandust läbi Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga. Ometi peab tunnistama, et selles ajaloos on Nurkse pigem ääremärkus kui nüüdsetes debattides oluline nimi. Mina väidan, et Nurkse arenguökonoomika on tänapäevani tähelepanuväärne nii arenguökonoomika ajaloos kui ka meie kõige tähtsamates debattides.
„Riik on vaene, sest ta on vaene“
Siin tõlgitud raamatu tuum kasvas välja loengutest, mille Nurkse pidas 1951. aastal Brasiilias, ja selle kuulsaim lause on ühtlasi raamatu parim kokkuvõte: riik on vaene sellepärast, et ta on vaene. Nurkse, nagu ka mitmed teised olulised tema põlvkonna arenguökonomistid, üritas kirjeldada n-ö vaesuse nõiaringi, näidates, et sellel on nii nõudluse kui pakkumise poolel üksteist võimendavad tegurid. Kui juba Adam Smith väitis, et majanduse tootlikkus sõltub turu suurusest, siis Nurkse kirjeldab, kuidas nõudluse poolel tähendab väike turg, et ühtegi investeeringut ei tasu teha, sest keegi ei suuda toodangut osta; investeeringu puudumine hoiab tootlikkuse madalal, madal tootlikkus hoiab sissetulekud madalal ja turu väiksena. Pakkumise poolel väljendub vaesuse nõiaring selles, et madal sissetulek tähendab madalat säästmisvõimet, madal säästmine tähendab kapitali nappust, kapitali nappus hoiab tootlikkuse madalal.
Kust peaks siis tulema kapital vähearenenud riikidesse? Sellesama küsimuse ees seisavad vähearenenud riigid ka praegu ning seda peamiselt põhjusel, et retseptid, mida arvasime toimivat möödunud sajandi teisel poolel – eelkõige avatus väliskapitalile –, toimivad väga piiratud kujul. Just selle probleemi lahkamisega Nurkse arenguökonoomika raamat tegelebki, et näidata, miks väliskapitalile rajatud majandusmudel toimib vähearenenud riikidele soodsalt ainult teatud tingimustel.
Nurkse vastus kapitali päritolule põhineb kahel ideel. Esiteks, raha arenguks peab tulema valdavas osas riigist endast. Teiseks, raha tuleb suunata tegevusaladesse, kus valitseb kasvav mastaabitulu, see tähendab, kus tootmismahu kasvades ühikukulud langevad, tootlikkus tõuseb ja palgad saavad tõusta. Need kaks mõtet on aluseks arenguökonoomikas Nurkse peamisele ideele –tasakaalustatud kasvu ideele. Majandusareng peab põhinema kodumaisel investeeringute komplektil, mis hõlmab korraga mitut tähtsat majandusharu, luues nii endale ise turu, sest eri harudes tegutsevad ettevõtted ja inimesed saavad üksteise klientideks. Ehk teisisõnu on Nurkse lahenduseks Adam Smithi turusuuruse küsimusele, et turu suuruse määrab kodumaise majanduse mitmekesisus. Lugeja tunneb siin kindlasti ära ka Eesti majanduse viimaste aastakümnete ühe peamise debati, kuidas me suudaksime välja ronida kaupade ja kapitali impordile ning allhankele suunatud majandusmudelist.
Siinkohal on oluline ka Nurkse täheldatud nn rahvusvaheline demonstratsiooniefekt: vaesema riigi tarbimisharjumusi ei kujunda mitte tema enda sissetulek, vaid rikkamate maade nähtav elustandard. Tagajärg on tarbimiskalduvus, mis on kohaliku sissetuleku kohta liiga kõrge, ja säästmine, mis on arenguks liiga madal – ning maksebilansi probleem, kui seda tarbimist rahastatakse väljastpoolt sisse voolava rahaga. Igaüks, kes elas läbi Eesti 2000ndate laenu- ja tarbimisbuumi, tunneb selle mehhanismi ära ilma igasuguse teoreetilise pingutuseta.
Tasakaalustatud ja tasakaalustamata kasv
Nurkse kõrval tegeles 1950ndatel arengutemaatikaga terve rida tähelepanuväärseid teadlasi. Siinkohal on ilmselt kõige markantsem Nurkse ja Albert Hirschmani debatt. Majandusteadlane Hirschman, kes on kindlasti kirjutatud majandusteaduse ajalukku palju suuremate tähtedega kui Nurkse, oli XX sajandi teisel poolel üks põnevamaid majandusest kirjutanud teadlasi. Vastupidiselt Nurksele väitis Hirschman, et areng ei toimu kunagi ühtlaselt, vaid vastupidi, pigem tasakaalutuste kaudu: kiirem areng ühes majandusharus loob eeldusi, et kapitali hakkab kogunema ja liikuma sinna harru, sundides nii ka teisi valdkondi muutuma. Hirschman ise ütles hiljem, et erinevused tema ja Nurkse vahel olid väiksemad, kui poleemika laseb arvata, ning hilisemas ajaloos võime leida tuge mõlemale arusaamale. Näiteks Eesti IT-edu võime just ebaühtlase arenguloogika kaudu mõista: kitsas valdkondlik (Tiigri)hüpe üle mitme arenguastme tõi kiirema arengu, mis jõudis hiljem ka teistesse valdkondadesse nii IT kaudu kui ka ilma selleta. Teisalt, Hiina peadpööritav areng vastab pigem nurkselikule loogikale, liikudes järk-järgult kodumaiseid sääste kasutades põllumajanduselt tööstusele ja sealt kõrgtehnoloogiale ning innovatsioonile. Samal ajal Nurkse ei uurinud tehnoloogia iseloomu ja mõju sügavuti, Hirschman tegi seda oma analüüsis palju teravamalt.
Nurkse aga ei eelistanud tasakaalustatud kasvu sellepärast, et see kirjeldaks innovatsiooni ja arengut laiemalt paremini. Ta eelistas seda sellepärast, et see on rahaliselt stabiilsem. Just innovatsiooni ja rahalise stabiilsuse teoreetiline seostamine on Nurkse kõige olulisem ja püsivam panus majandusteadusesse ja ka -poliitikasse. Ebaühtlane kasv jõuab varem või hiljem punkti, kus ei jätku kodumaiseid ressursse, ja siis tuleb raha kusagilt mujalt. Ja see teeb majandusarengu haavatavaks.
Kodune kapital
Miks peaks üldse vahet tegema, kust säästud tulevad? Nurkse annab kaks põhilist vastust, mida omakorda arendasid edasi hilisemad teadlased. Esiteks, välisraha otsib enamasti ligipääsu ressurssidele ja tagajärjeks on lukustumine ühekülgsesse majandusstruktuuri (mõelgem siinkohal maavaradele nagu nafta) koos sellele vastava ühekülgse sotsiaalse struktuuriga. Teiseks kaldub märkimisväärne osa välisrahast lõpuks rahastama läänelikku tarbimist jäljendavat eratarbimist ja põhjustab nii maksebilansi probleeme.
Nurkse ideid arendas edasi USA teadlane Hyman Minsky ja, täpsemalt, tema lähedane kolleeg Jan Kregel, kes on Nurkse instituudis õpetanud alates 2006. aastast. Nimelt väidab Kregel, et välisrahastusele toetuv kasvustrateegia on oma olemuselt Ponzi ehk püramiidskeem. See püsib täpselt nii kaua, kuni välislaenu intress ei ületa välisraha sissevoolu kasvutempot. Niipea kui intressid tõusevad sissevoolu kasvust kõrgemaks, pöördub kogu asi automaatselt vastupidiseks: jooksevkontot hakkavad domineerima intressi- ja kasumimaksed, mis ületavad uue kapitali sissevoolu. Nurkse nägi neid probleeme ette 1950ndatel aastatel ja tegi sellest järelduse, et kodumaine kapital ei ole lihtsalt raha, mis juhtumisi asub siinpool piiri, vaid raha, mis on seotud siinse tootmise, siinsete oskuste ja siinse turu arenguga ning mille omanikud kannavad nende arengu riski. Ja et see raha suunataks kasvavalt tegevusaladesse, kus tehnoloogia areng soodustab tootlikkuse kasvu, sest sellised tegevused loovad ise juurde nii nõudlust kui ka rahastust. See tehnoloogia, kapitali ja koduturu seotus ongi tema raamatu peamine ja tänapäevani väga relevantne sõnum. Mõelgem siin kas või pikemat aega vältavale debatile, miks Eesti pankade pensionifondid ei investeeri peamiselt Eesti ettevõtetesse.
Nurkse raamatu puhul on tegemist suurepärase sünteesiga innovatsiooni ja kapitali panusest arengusse, mis oleks pidanud saama IMFi ja Maailmapanga töö aluseks. Selle asemel võttis võimust nn Washingtoni konsensus, milles tehnoloogial ei ole olulist rolli, välisinvesteeringud on kasvu põhimootor ja koduturg on lihtsalt turg – kapitali päritolul ei ole tähtsust. Nii võime öelda, et 1990ndatest aastatest edasi toetasid Washingtoni konsensuse reformid nagu avatus ja erastamine ebatõhusa kodumaise tööstuse hävitamist, aga ei pruukinud asemele tuua kodumaist oskust uut tehnoloogiat laialdaselt arendada ja rakendada. Tulemuseks oli kiire kasv, aga ka tehnoloogiliste oskuste suur ebaühtlus, mis seisab peamise probleemina meie ees praegugi. Euroopas tähistab seda eelkõige kasvav tähelepanu strateegilisele autonoomiale: kas meil on piisavalt tehnoloogia- ja tööstusvõimekust, et ennast ka tulevikus majanduslikult ära elatada ja kaitsta. Liigne lootmine väliskapitalile ja Hiina tootmisvõimsusele ning Trumpi Washingtoni konsensuse alustalade purustamine on loonud olukorra, kus ka Euroopa suurimad tööstusharud on haavatavad ning meie kaitsevõime on samuti küsitav. Euroopas pole ka peavoolu majandusteadust, mis neid küsimusi lahti mõtestaks nii selgelt, nagu seda võimaldab Nurkse.
Erandlikkuse mütoloogia
Tulles tagasi selle tõlke ajastuse juurde, siis on ehk peamine põhjus, miks Nurkse pole kunagi teadlasena Eestis laiemat kõlapinda leidnud, selles, et tema arenguökonoomika on peaaegu diametraalselt vastupidine sellele, mis on olnud Eesti majanduspoliitika alates 1990. aastatest: välisinvesteeringute keskne, tehnoloogia suhtes võrdlemisi ükskõikne, kui IT välja arvata, koduturu ja kodumaise kapitali suhtes põhimõtteliselt agnostiline. Selle taustal usume siiani oma majanduspoliitika erandlikkust, et meie reformid ja nende elluviijad olid igas mõttes priimused. Vaadates tagasi viimastele aastakümnetele, elame endiselt müüdis, et oleme väike ja eriline. Kuid kui vaatame oma saatusekaaslasi Lätist ja Poolast Tšehhini, siis on arengunäitajad laias laastus sarnased, loomulikult oma nüanssidega. Ma pakun, et see erandlikkuse müüdi loomine on pigem märk vaimsest mugavnemisest. Lihtsam on teha asju, mis juba kord edu tõid, kui midagi uut õppida. Ootamatul kombel pakub ka siin selle raamatu ilmumise lugu paraja annuse irooniat. Nimelt ilmub tõlge sarjas „Avatud Eesti raamat“, mida praegu toetab Postimees. Postimees on juba mõnda aega toetanud suletumat, tagasivaatavat ja traditsioonilisemat ühiskonda, samal ajal jäädes kindlaks põhimõttele, et rahal ei ole rahvust. Just seda kahepalgelisust – suletus kultuuris, avatus kapitalile – oleks Nurkse pidanud arengu takistuseks, mitte tugipunktiks. Tema raamatu kogu argument seisneb ju selles, et kapitali päritolu ja seotus loevad ning et areng eeldab intellektuaalset avatust, mitte nostalgiat.
Tõsiasi on see, et me ei ole erilised. Ja küsimus ei olegi selles, kuidas olla eriline rahvas, vaid kuidas olla mõtlev rahvas paljude mõtlevate rahvaste seas. Nurkse ei paku Eestile mugavat peeglit, aga ta pakub majandusteadust, mis selgitab, miks tehnoloogia, kodumaine kapital ja koduturg peavad koos käima –ja miks riik, kes selle on unustanud, avastab ennast ühel päeval kellegi teise arengustrateegia sees.
