Kui teised õpilased lugesid gümnaasiumis päris raamatuid, siis minule ulatas õpetaja alati pildiraamatu. Polnud suurem asi lugeja. Ma ei ole raamatuarmastaja. Vahel tundub, et lausa vihkan neid. Nagu teatritki. Iga uus raamat on raskus. Olgu peale, peab lugema. Avan järjekordse raamatu, kuhu on keeruline sisse pääseda. Keel on totakalt ilutsev, laused liiga pikad ja teema ei puuduta. Mina ikka loen. Loen edasi. Pean lugema. Pean iga raamatu lugema lõpuni. Mitte selle pärast, et teada saada loo lõpp. Lõpud ei huvita mind üldse. Minupoolest võikski ainult üks raamat maailmas olemas olla, selline lõpmatult pikk raamat, mis kunagi läbi ei saa. Loen, sest tahan võrrandi ära lahendada. Iga kirjaniku käekirja tundma õppida, saada aru, miks ta just nii kirjutab, kust ta võtab need mõtted, mis inimene ta on ja mis maailmas ta elab.
Enne esimese raamatu „Eratee“ kirjutamist lugesin ajaloolisi romaane. Kirjutamise ajal võtsin eesti kirjandusklassika ette. Ülikoolis õppides tulid loomulikult filosoofiaraamatud. Siis teatrikunsti lahkavad raamatud. Sealt otsisin ma üksikuid sõnu. Eriti äge oli siis hakata jälgima, kas sellised asjad on maailmas ka tõesti olemas ja kus nad siis on. Seejärel tuli krimkade periood. Ühesõnaga, minu lugemine on perioodiline. Kolm aastat ühtesorti raamatud ja siis totaalne pööre.
Praegu ma eriti ei loe, aga raamaturiiulite ees seisan sageli. Seisan selleks, et otsida üles need raamatud, mis tuleb jalust ära stuudiosse viia. Kui võrrand lahendatud, kaotab raamat mu silmis igasuguse väärtuse. Raamaturiiulis peavad olema tühjad augud. Vahel, kui elukaaslane kodust ära on, käin salaja ka tema riiulite kallal. Äraviimiseks raamatuid valides lähen ta pähe ja püüan aimata, milline neist raamatutest tema aju parajasti kõige rohkem koormab. Sellega teen ma sinna iseendale ruumi. Augud, mis olen suutnud tekitada, täituvad aga samal päeval. Tundub, et mu mehel on nõrkus tühjade aukude täitmise vastu nii ajus kui ka raamaturiiulis. Nii me vägikaigast veame, mina viin raamatu ära ja tema toob kohe uue asemele.
