Eestis käib ringi üks tont – tont nimega Gilles Deleuze. Ta kummitab kunstiinimesi nagu loogu, kollitab pelglikke tudengihakatisi, vaevab isemõtlejate vanemat generatsiooni, ahistab keele­uimas ilmaparandajaid-intellektuaale, seisab põiki ees kõiksuguseil meelesõelujail, muusatentsikuil, linnuvaatlejail, geoloogidel, tüütab jabural moel voogaskeldavaid analüütilisi filosoofe, eetikuid-esteetikuid-esoteerikuid-eshatoloogikuid, üldse kõiki -kuid, kiibitseb aina semiootikute pärlimänge, kirjauurijate hieroglüüfe, kõõksutab luuleladujate müüripealseid, ruumikujurite mittekohti, visionääride niiskeid ulmi. Kultuuril on temast kõrini, kunstidel on saanud küllalt, teadusfondidel siiber, oivakeskustel villand, mäluasutustel ükstakama, loovmajandusel ümmargune null, väikekodanlasel … miis!? Aitab, küll on teda püütud ristata Jakob von Uexkülliga, Kalevipojaga, Madis Kõivuga, eesti teoorjaga, küll on talle peale loetud Kaplinskit, Krossi, sakslaseks-saamist, teda on määritud küüslauguga, hõbevalgega, postkolonialismiga, on väljendatud mõistmatust, hämmingut, tehtud nägu, et teda pole olemas, et teda ei eksisteeri, et ta on väljamõeldis, pseudoprobleem, võltsküsimus, libalahendus, inimlik eksitus või sulaselge rumalus… Ometi siin me oleme, tunnistamas saatuse sõrmenipsust Deleuze’i sajandit, juhuse vürflist sündinud ümmargust numbrikombot. Tondiga tuleb igatahes leppida, ta tuleb reterritorialiseerida, tema mõttepinge maandada, intensiivsus investeerida, potentsiaal mulda torgata, viljad miks ka mitte rahva ette tuua. Tõepoolest, eesti vaimuväljal on Deleuze’i mõtlemine oma maa-aluseid võrseid ajanud juba märkimisväärselt, pinnas on olnud vastuvõtlik ja tondipüüdjad on teinud tõhusat tööd. Mehis Heinsaar ehitas talle maja, Hasso Krull õmbles ülle vembuvana mungarüü, Mart Kangur raius linnaülikooli tõlkevaramusse, Eik Hermann vormistas 20. sajandi mõttevooluks, Ott Puumeister lisas sütitavat hagu, ja kõige selle anarhilise kroonina: „Erinevus ja kordus“ – pärimusmõtleja Margus Oti kordumatu karuteene eesti filosoofiale. Palju õnne meile! Järgnev usutlus puudutab inimesi, kellest enamikul on seos ka juba pool kümnendit Tartus tegutseva lugemisrühmaga GREPeDe (Groupe de recherches et d’études sur la pensée deleuzienne).

1. Sven, oled inimene, kes on teinud Tartust mittekoha. Ajuti tekib ent kahtlus, kas pole siin tegu oma elu elama jäänud trükikuradiga ning õige peaks olema Tartu kui mõttekoht – arvestades siin asuvat ülikooli, Akadeemia toimetust, haridusministeeriumi, õpetajate seminari, idauuringute keskust ja riigikohust? Või on need kaks sisuldasa sama asi?

Sven Vabar: Õigust räägid: Tartu on puhas mõttekoht. Kirjutangi oma uues raamatus, et Tartut on ajaloos nii palju kordi maatasa tehtud ja nullist uuesti üles ehitatud, et siinsetel inimestel on tekkinud peaaegu geneetiline ettevaatlikkus materiaalse maailma suhtes: seda ei saa usaldada. Kahju muidugi, et Kivisilda pole ja toomkirik on varemetes, aga sisimas me teame, et neile ei saanud niikuinii algusest peale kindel olla. Et tellisest, mördist, lihast, luust ja verest kehad ei olegi üldse kõige tähtsamad. Ülikool, teater Vanemuine ja Werneri kohvik ei ole tähtsad. Ka mitte Supilinn, Karlova, Barlova, Emajõe luhad, Puidu tänava betoonvaremed vms mitte-Tartu. Mis siis on tähtis? Tähtis ongi puhas mõte, puhas idee. Ja isegi mitte platonlik idee millestki konkreetsest – tooli idee, kassi idee, maja idee, silla idee. Ka need oleksid liiga kindlapiirilised ja seega kahtlased, liiga kaitsetud hävinguga silmitsi seistes. Tähtis on mingi metatasandi idee: idee ideedest. Idee sellest, et ideed aina tärkavad, hargnevad ja muunduvad kõige pöörasemal ja fantastilisemal viisil. Peaasi ainult, et nad mingil juhul liiga palju ei settiks, selgineks ega omandaks konkreetseid mõõtmeid ja tunnuseid, muidu jälle on venelased kohal ja panevad tule otsa.

2. Ütlesid kord väga meeldejäävalt, et kui teisi kohustusi elus poleks, siis muud ei teekski, kui loeksid Deleuze’i. Millest selline eksistentsi möödasaatmise ülev moodus, mis sind selle vaimuri loomingus paelub?

Vabar: No ega ma ei igatsenud kogu oma eksistentsi Deleuze’i lugedes mööda saata. Ei mäleta, millal ja miks ma seda ütlesin, aga arvatavasti pidasin silmas oma konkreetset olmesituatsiooni. Umbes neli aastat tagasi alles sisuliselt alustasin Deleuze’i lugemisega, seejuures puudus mul igasugune filosoofia­alane ettevalmistus. Sellises olukorras ma ilmselt tundsin, et iga päev hulga muude kohustuste kõrvalt paar tundi „Erinevuse ja korduse“ kallal pusida ei vii mitte kuskile, küllap ihkasin mingit immersiivsemat-askeetlikumat, ehkki mitte just surmani kestvat Deleuze’i laagrit. Aastate jooksul ja tänu meie seminarile olen ma siiski midagi taipama hakanud.

Deleuze’i puhul ongi üks paeluv aspekt see, et ta ei lahuta subjekti „kontempleerivat mõistust“ ja maailma; sõnu ja asju. Mõtisklev indiviid on üks asi teiste seas; kõik asjad ja olendid produtseerivad paratamatult sõnu. Oma elu elamine, hommikul pudru keetmine, tee joomine, lastega kooli või lasteaeda minek, poeskäimine ei ole rangelt deleuze’ilikult võttes sugugi vähem filosoofilised sündmused kui Deleuze’i lugemine. Vähemalt potentsiaalselt. Lisaks sellele paelub mind Deleuze’i juures – ma ei tea, miks – läbiv idee baroksest paljususest, oma- ja maailmade pillavast hargnemisest. Samuti see elujaatav ja lugupidav hoiak, millega ta käsitleb peaaegu kõiki autoreid-kunstnikke-mis tahes-nähtusi, kellest/millest ta kirjutab. Kafka-raamat, muide, on ikka üks hea sissejuhatus Deleuze’i.

1. Margus, mis asjaoludel sa Deleuze’iga kokku said? Milliseid tundeid mäletad?

Margus Ott: Filosoofiasse sisenesin Heideggeri kaudu 1997. aasta lõpus. Õppisin enne Eesti humanitaarinstituudis romanistikat ja keeleteadust ning ma mäletan selgesti eksistentsiaalset pööret seoses „Olemise ja aja“ lugemisega. Mitu aastat olingi heideggeriaan. Millalgi aga toimus pööre Deleuze’i suunas. Mu autobiograafiline mälu on kehv, nii et ma täpselt ei mäleta, millal või kuidas see käis. Kindel on see, et EHIsse tuli Eik Hermann, kes oli algusest peale dölöziaan; ilmselt see mängis oma rolli. Igatahes heideggeriaani pilgule paistis Deleuze alguses skandaalselt robustne: kuidas saab nii naiivselt kasutada selliseid metafüüsikast laetud mõisteid? Siis aga hakkasin kuskil aastatuhande alguses Deleuze’i tõsisemalt lugema (kõigepealt vist „Erinevust ja kordust“) ning tema kaudu ka teisi autoreid Bergsoni, Ruyerit, Simondoni, Tarde’i jt. Nood tegid omakorda Deleuze’i paremini arusaadavaks ja huvitavaks. Kui 2004. aastal Tartu ülikoolis loenguid andma hakkasin, siis ajasin oma mäletamist mööda peaasjalikult Deleuze’i (ja tema kaudu avastatud autorite) liini. Ja ma mäletan ka tohutu kergenduse tunnet: Heideggeriga oli kogunenud suur hulk mõisteid, mida ei saanud kasutada (subjekt, objekt jne), mis olid „metafüüsilised“ ja mida tuli kuidagi läbi kriipsutada, seletada, problematiseerida. Sinna juurde üksjagu kõmisevat juttu sellest, kuidas peab olema ehtsalt, jõudma olemise enese juurde, väljuma olemisunustusest ja muud säärast. See oli muutunud rusuvaks, aga Deleuze’i abiga sain selle koorma maha panna ja lihtsalt mõtelda ja rääkida nii nagu mõnus ja paras tundus, hoolimata ülearu sõnade ajaloolisest koormast ja fetišeerimata keelt.

2. Mis on sellest kohtumisest nüüd järel (lisaks arvukatele tõlgetele nii Deleuze’ilt endalt, aga ka tema mõjuvalda kuuluvatelt autoritelt nagu Bergson, Spinoza ja Leibniz? Kuhu oled omadega välja jõudnud?

Ott: Seda ei oska ma täpselt veel ütelda. Filosoofia ajalugu huvitab mind mõtlemise, mitte selle ajaloo enese pärast, nii et mind nii väga ei huvita välja selgitada, mida Deleuze mõtles, lugeda ohtralt sekundaarkirjandust ja saada Deleuze’i-õpetlaseks. Juba hulk aega pole ma kuigi palju Deleuze’i tekste ega tema kohta lugenud, kuid temalt saadud impulss kannab mind olulisel määral edasi, ehkki vahel ka kriitilises mõttes, sest maailm on viimase poole sajandiga tublisti muutunud ning Eesti on ka üksjagu teine koht kui Prantsusmaa, nii et üks ühele tema ideid praegusse üle kanda ei saa. Mõisted, mida ma kasutada armastan – nt läbistuvus, kõrvutuvus, väes- ja käesolu jm – on algselt ajendatud Deleuze’ist ja Bergsonist, aga ilmselt pole nad heas vastavuses nonde autorite mingite kindlate mõistetega, nii et nad on hakanud elama oma elu.

Laias laastus deleuze’iliku inspiratsiooniga on mul kaks uurimissuunda. Üks sarnaneb sellega, mida on teinud DeLanda ehk Deleuze’i suhestamine teadusega, kuigi minu eesmärk pole niivõrd eksegeetiline (eesmärgiga olla truu Deleuze’ile), vaid lihtsalt mõningatele olulistele teadusvaldkondadele (komplekssed adaptiivsüsteemid, fraktaalsus) ontoloogia tekitamine. Teine suund on jätkuvalt Deleuze’i ärakasutamine hiina filosoofiapärimuse mõtestamiseks. Ta lihtsalt sobib selleks nii hästi. Või teisipidi võiks Deleuze olla selleks ukseks, mille kaudu on hea hiina pärimust oma mõtlemisse sisse lasta.

1. Eik, sul valmis hiljuti ülimahukas doktoritöö materjalikeskkonna pragmapoeetikast, mis käsitleb teooria ja praktika vahekorda. Filosoofiale on sünnist saati ette heidetud pilve pealset hõljumist, kõige kurikuulsamal moel ehk Marxi 11. teesis Feuerbachi kohta. „Asi seisab selles, et maailma muuta“ – tõesti, kuidas on Deleuze aidanud sind oma mõtlemisviisi kujundamisel elik mõtteraami väljatöötamisel, miks on ta seejuures eriline ja kordumatu? Margus Ott vihjas ennist, et olid juba sündides dölöziaan, kuidas nii?

Eik Hermann: Deleuze on minu kujunemisel filosoofiks mänginud tõesti väga tähtsat osa. Seni oli filosoofia olnud minu jaoks abstraktne ja teoreetiline mäng, mis võib ju ka tore olla. Deleuze’i kaudu sain aru, kuidas filosoofia saab olla ka üdini eluline. Üks oluline asi, mis Deleuze’i mulle eriliseks teeb, on tema nägemus, mille kohaselt filosoofia on ise praktika: see on looming. Nagu ta ütleb: filosoofia on mõistete valmistamine. Need on muidugi üsna erilised mõisted, mida filosoof loob, ja mul tuli üksjagu nuputada, et pihta saada, mis need täpselt on. Aga põhiline on vahest see, et niiviisi filosoofia tegemisest mõeldes tekivad paralleelid muude loojate ja valmistajatega. See toob kokku mõtte ja aine vallad ning võimaldab kujutleda nende hübriide – ainemõtet ja mõtteainet. Mõistagi on ainel ja mõttel omad eripärad ning ainelisi objekte või tööriistu luuakse mõnevõrra teisiti kui mõttelisi objekte või tööriistu, aga minu kujutlusvõimele oli see ühtetoomine küll sütitav ning osa selle kujutlustöö viljadest on nüüdseks jõudnud ka monograafiaks.

Teine oluline asi on Deleuze’i rõhk protsessidel, mitte nende tulemustel. Kui filosoofia on valmistamine ja looming, siis paratamatult läheb rõhk valmi(sta)misprotsessile: valmistaja kogemuses on asjad enamasti veel pooleli. Lisaks on valmistamine lahutamatu ette- ja järelvalmistusest. Ometi kiputakse kogu kultuuri esitama läbi valmisteoste. Näiteks on filosoofia ajalugu üldjuhul tippteoste ajalugu, mille puhul on ajaloolastel kalduvus klantsimisele ja pühastamisele, kuigi uusi valmistajaid aitaks rohkem tekkimiste ja tekitamiste ajalugu, kus õnnestumiste kõrval on vähemalt sama õpetlikud ka suurejoonelised luhtumised. Just sellist valmistusprotsessi loogikat on Deleuze eriti oma loengutes hästi edasi andnud. Siiski, vahest ehk olulisemgi on, et ta pakub välja laiema mõistevara igasuguse tekkimise ja tekitamise – kujunemise ja kujundamise – kirjeldamiseks. Mind on see muu hulgas aidanud loome- ja valmistusvaldade spetsiifikasse sisseelamisel ning nende tegevustesse kätketud mõistete ilmsiks toomisel.

2. Oled ka ise praktiseeriv ruumifilosoof, arhitektuuriliste visioonide teoreetik ja planeeringute mõtestaja. Kuidas tajud suhet ruumi füüsilise ülesehitamise ja selle metafüüsilise läbitunnetamise vahel? On’s see pelk ripats, mida moepärast iluasjana projektidesse torgata, või on sel lisandi-täiendi väärtus derridalikus tähenduses, mis kusagilt nurgast välja poetudes alles teebki asjast asja, võimaldades talle inimliku tähenduse ja tulevikuperspektiivi (Deleuze’il ju ka maailm ja kõik selle sees voltub lahti-kokku jooni pidi, mis on paljale silmale nähtamatud)?

Hermann: Ruumi- või arhitektuurifilosoofiks ma ennast ei pea. Arhitektidega koostööd tehes olen olnud kaasamõtleja ja -kujutleja, kes töö lõpus üritab tulemuse pragmaatilises või poeetilises keeles mõistetavaks teha. Nagu on juba vahest välja loetav ka eelmise küsimuse vastusest, ei seosta ma filosoofiat „metafüüsilise läbitunnetamisega“, vaid mõtteliste konstruktsioonide valmistamisega. On tõsi, et enamasti on filosoofid loonud oma konstruktsioone hästi laiu mõõtkavu silmas pidades, puudutanud n-ö igavikulisi ja universaalseid teemasid, aga see pole tingimata vajalik. Viimasel ajal olen oma Eesti kunstiakadeemia loengutes esitlenudki filosoofiat kujutlustööriistakasti valmistamisena positsioonide ja kontseptsioonide valmistamiseks. Need mõisted, mida filosoof ette valmistab, ei peagi selle nägemuse kohaselt jõudma valmistulemuseni – mõne positsiooni või kontseptsioonini maailma (või mõne selle aspekti) kohta –, vaid peaksid pakkuma vahendeid, mille abil teised saaksid ise selliseid positsioone ja kontseptsioone luua. Isegi kui filosoof siiski mõne positsiooni või kontseptsiooni esitab, pole see tema tegevuses põhiline, sest iga mõistekoosluse abil saab luua erinevaid positsioone ja kontseptsioone, nii nagu saab sama tööriistakomplektiga luua erinevaid valmisesemeid.

Deleuze on öelnud, et ükski praktiline eriala ega teoreetiline teadmisharu ei vaja, et filosoofia neid „mõtestaks“ või „läbi tunnetaks“. Matemaatikud, kunstnikud ja torumehed saavad sellega ise suurepäraselt hakkama. Arhitektid saavad ka. Kui ma siin üldse saan kuidagi abiks olla, siis selle kaudu, et oskan mõisteteks vormida mõttelisi struktuure, mis on arhitektide ja muude loomeinimeste tegudesse kätketud, ja tunnen nende kasutuses olevate mõtteliste struktuuride potentsiaali, nii nagu mõni käsitööline mõistab enda käsutuses olevate materjalide ja tööriistade potentsiaali. Neid mõttelisi struktuure on arhitektide tegevuses palju ja vahel kipub nende potentsiaal raisku minema. Pigem on minu puhul mõjuvektor olnud vastupidine: tänu koostööle arhitektidega on minu filosoofilistes ettevalmistustes rohkem arhitektidele omaseid mõisteid, konstruktsioone ja kaalutlusi. Näiteks on see aidanud tähele panna eri mõõtkavades ja perspektiivides mõtlemise tähtsust, näidete rolli mõtlemisel ning viise, mil moel meie ümbrus oma eri aspektides meid märkamatult kujundab. Sellest vaatepunktist saab filosoofiast mõisteliste ümbruste märkamine ja kujundamine erinevates ajalistes ja ruumilistes mõõtkavades, mis käib seniseid näiteid edasi arendades ja ümber mängides. Muutus, mida selline ettekujutus filosoofiast (ja laiemalt mõtlemisest) endaga kaasa toob, tundub mulle äärmiselt põnev ja teeb jätkuvalt rõõmu.

1. Mona, oled tantslev filosoof, luuledünaamik ja loovliikumise entusiast, samuti täiskohaga muuseumipiraat. Kehastumuse uurijana kõige laiemas tähenduses on sul saada lausa sajas suunas. Mis kogu seda kremplit koos hoiab või kokku tõmbab, võimaldab sellest ülevaadet evida, ja mis rolli, kui üldse, mängivad seal Deleuze’i vihmamantel ja kaabu?

Mona Tärk: Eks püüangi lahendada, kuidas neil ellu sattunud tagasipöördumatuil tegevusil nagu tantsimine ja filosofeerimine koos veereda lasta. Kuna ülikoolis sai ennast filosoofiasse sisse seatud, on tekkinud ja ilmselt jääb teatud hool filosoofia käekäigu eest. Deleuze’i puhul mulle meeldib see, kuidas ta filosoofia süsteemi seestpoolt muudab: võtab vananenud ja hätta jäänud mõisted ja paneb need uuesti liikuma. Väikese fenomenoloogia maitsega tahaksin öelda, et Deleuze’i lugedes näib, nagu hakkaksid mõisted uuesti enese üle imestama. Deleuze’iga seostub kohe ka meie lugemisgrupp kui filosofeerimine par excellence, vesteldes koos teistega … ilma milleta ma ilmselt poleks Deleuze’i filosoofia mõjusid nii põhjalikult nautida saanud. Kui midagi Deleuze’ilt ja filosoofialt üldiselt päranduseks sooviksin, oleks see kriitika kunst. Küsimuste leidmine põhilise tegevusena … kajad väljendugu kuidas kunagi, luulena, esseedes või kõhu kontaktis mõne küljega.

2. Miks peaks ärgas ja maailmale elav noor inimene filosoofiaga tegelema (s.o tarkust armastama?), kui talle vaatavad sealt kalapilgul vastu ainult vanad valged mehed? On neid ülepea võimalik tantsule tuua, nendega ühiselt žeste vahetada või mingit koreograafiat leiutada? Siin- ja sealpool Soome lahte tudeerinuna, jaga palun oma äratundmist selle kohta, mis on filosoofia.

Tärk: Kalapilk on tore sõnavalik, vahepeal koondabki filosoofi silm ühel pool vaatevälja 180 kraadi ja teisel pool teised 180 kraadi. Deleuze’i puhul on mõnus see, kui konkreetsete asjadega ta oma tekstides tegeleb: loomad, kaardid, nägu ja keha. Tuletab meelde, et käegakatsutavad asjad on ka abstraktsusega seotud. Üks soome loovuurija, keda gümnaasiumis intervjueerida sain, kinkis mulle mõtte, et kunst võimaldab maailma teisiti näha. Arvan, et filosoofiaga saab sedasama teha. Eriti tore on, kui teisiti nägema õppimine kehtib nii argiste asjade kui ka teooriate puhul, või kui hakkame argiseid asju vaat et metafüüsilistena kogema ja vastupidi, filosoofiat igapäevastes žestides tuvastama. Selleks et öelda, kuidas täpsemalt selle kehastunud filosoofiaga mängida, peaksin uurimuse ette võtma, aga minu jaoks on filosoofia liikumine ja see toimub kohtumistes, seega eetiline komponent on üks, mida ma ei lubaks hajutada.

Kui see küsimus oli kutse filosoofiale reklaami teha, siis räägiksin, kuidas mind kõigepealt paelus filosoofia puhul see, et saab mitut moodi mõtelda. Õppima minnes avastasin, et on olemas inimesi, kes jagavad huve ja arutelusid. Kuid filosoofia ise on samuti hea kaaslane, kellega koos kasvada; alustasin loogikast, siis tabas mind eetiline pööre, pärast seda avanesin maailmale ja nüüd tunnen vajadust kehalise kaasatuse järele. Vanadest valgetest meestest rääkides tuleb veel mainida, et filosoofias on ikka olnud ka naisi, rahvusvahelistes uurimisgruppides avastatakse transfilosoofiat ja akadeemiliselt saab väga hästi uurida nt Aafrika filosoofiat. Ma ise pole nendesse suundadesse pöördunud – kasutan filosoofiat vist osaliselt enesemõistmiseks ning Euroopa meesfilosoofide filosoofiakäsitlused ja teisitimõtlemised on juba (liiga?) mugav horisont, kuhupoole liikuda enese ja keskkonna kohta avastusi tegema.

1. Silver, lugesid juba lapsena „Tuhandet platood“, vaevalt et sealt suurt teadmist sulle kogunes, aga mis mulje see jättis, milliseid tundeid mäletad, ning mida oleks neil veel öelda meie distsiplineeritud akadeemilise maailma kohta?

Silver Rattasepp: Deleuze, eriti koos Guattariga, on kõige naljakam, või pigem tuleks öelda vaimukam filosoof. Hea on lugeda teksti, mis valmistab lihtsalt rõõmu. Kui palju leidub filosoofilisi traktaate, milles esineb kohe esimeses lõigus lauseid nagu „Kohtunik Schreberil on päike pärakus“? Või et on igati mõistlik järeldada, et Alice kasvab ja kahaneb täpselt samal ajal? Deleuze paneb teinekord kõva häälega naerma.

Ehk on õige lõppeks see, et aeg-ajalt tulebki teistmoodi mõelda, põhimõtte pärast, unustades mõistlikkuse ja terve mõistuse, mis ei osutu lõpuks millekski muuks kui harjumuspärase korrutamiseks ja omaksvõetu põlistamiseks, millised harjumused ja tavamõistuslikkused osutuvad hoopis kalgendunud sattumusteks, olgu siis ajaloolisteks, kultuurilisteks või ühiskondlikeks. Bruno Latour on kuskil kirjutanud, et sellal kui täppisteadused alustavad teadmatusest ja arusaamatusest ning liiguvad selginemise suunas, peaksid filosoofia ja humanitaaria üldiselt minema vastupidist teed: alustada etableerunust ja kõigest sellest, mis pelga korrutamise tõttu on tavamõistuseks saanud, ja teha neist uuesti ebaselge, mitmetahkse, muutliku, ajutise.

Mitte et Deleuze oleks või teda saaks süüdistada niisama heast peast kummaliselt või teistmoodi mõtlemises, justkui eesmärgina iseeneses. Ta on igatpidi süsteemne ja järjepidev. Võib-olla ei torka see küll kohe alguses silma. Aga mõtteharjutusena võiks proovida deleuze’ilikult mõelda iga filosoof ja muugi teoreetik. Panna ühtekokku kokkusobimatut ja vaadata, mis saab, olles aga alati valmis sealt otsekohe ka pagema.

Deleuze’ilikult võiks iga filosoof ja muugi teoreetik mõelda veel teistpidigi. Nimelt on tema üheks silmatorkavamaks võtteks või meetodiks mitte teha vahet valdkondadel, distsipliinidel, akadeemiliselt ja muulgi viisil lahkulöödul, eirata kogu seda mõtteharjumust otsida igale asjale just talle endale kuuluv eraldiseisev koht, puhas määratlus või kindel alustugi. Siia juurde käib ka veendumus, et mõisteid võib samuti leida kõikjalt, kui nad vaid tõhusat mõttetööd teevad, ja mitte kasutada vaid ajaloolise juhuse teel kanoniseerituid. Nii võivadki kokku saada Hjelmslev ja geoloogia, lingvistika ja molekulaarbioloogia; kunstiteos võib midagi ilmestada samavõrd kui tüvirakk embrüo arengus; „sõjamasin“, „refrään“ või „tume eelkäija“ kõlbavad sama hästi mõisteteks kui „representatsioon“ või „diskursus“. Ja kõige selle käigus võib isegi millekski muuks saada, näiteks nähtamatuks.

1. Ott, promoveeritud märgiteadlasena jagad Jakobi tänava hoones sama korrust Tartu filosoofidega. Kas peale struktuurse kuuluvuse näed mingit ühisosa ehk viljakat pinda, kus institutsionaalne läbikäimine võiks ka sisult produktiivseks elik loovaks osutuda? Taotleb semiootika lotmanlikku liini pidi „suure venna“ staatust, tänu oma vilumusele kõik tähistajate tõmblused edukalt ära tõlgendada, või on ta äkki hoopis „väike filosoofia“, mis tasahilju uuristab seda, mida uljas kotkapilk isegi ei märka, à la Deleuze’i-Guattari kafkalik väike kirjandus?

Ott Puumeister: Ega semiootika filosoofiast ei pääse. Suur osa tema ajaloostki on leitav filosoofia ajaloo seest. Semiootika, tõlgendamise (ja tõlkimise) filosoofia. Ma isegi tunnen end tihtilugu pigem filosoofi kui semiootikuna. Kunagi rippus filosoofia osakonna seinal plakat kutsega tulla esitama suuri küsimusi ja neile vastama. Võib-olla ripub veel praegugi, ei ole päris kindel. Aga see polegi nii oluline. Igal juhul, seda nähes tekkis mul kiusatus reklaamida semiootikat väikeste küsimuste distsipliinina. Tule õppima semiootikat, otsi vastuseid väikestele küsimustele! Usun, et see nali polegi alusetu, sest semiootika kipub ikka – väga deleuze’ilikult – küsima, kui palju, millal, mil moel, kelle jaoks jne. Semiootika võiks küll omaks võtta selle „väikeste küsimuste kunsti“, et uuristada märkamata radu kõigi nende „mis on X?“-ide vahele. Aga see on saamise küsimus, mitte olemise. Sest praegu otsib semiootika alles viisi, kuidas suureks kasvada. Eks selle nõudmise kirjutab suurel määral ette ikkagi teaduspoliitika, mis küsib pidevalt distsiplinaarse identiteedi kohta: kes sa oled? Nagu politseinik, kes ereid näha nõuab.

2. Panid äsja kokku ajakirja Sign System Studies erinumbri „Deleuze & Guattari ja semiootika“. Kuidas ise seda sümbioosi mõtestad, mida olulist on kummalgi osapoolel teisele jagada, mis tol puudub ja mis teda eluliselt võimestaks? Keda näed nende ülekannete puhul peamiste vahendajatena (intercesseurs, nagu ütleb Deleuze? Olgu need siis isikud, muud olendid, mõisted, ideed, artefaktid, meetodid vms.

Puumeister: See number on veel koostamisel ja loodetavasti näeb ilmavalgust aasta esimeses pooles. Nagu praeguseks saadetud artiklid näitavad, siis neile küsimustele saab vastata väga mitut moodi (näiteks lähtuvalt täiesti eri suundadest, nii Peirce’i diagrammidest kui ka strukturalismist, ja eri valdkondades, nii muusikas kui ka poliitikas). Aga veidi üldisemalt tasandilt vaadates võib välja tuua ühe ebakõla Deleuze’i ja semiootika suhetes. Ühest küljest on Deleuze ise juba äärmiselt semiootiline filosoof, kellel märgid mängivad väga suurt rolli. Mõtlemine ise lähtub märkidest, mis tekitatakse kohtumistel teistega, olgu inimeste, loomade, puude või ilmastikunähtustega. Teisalt aga kritiseerib Deleuze hoogsalt representatsiooni kategooriat, mis on semiootika jaoks endiselt üks peamisi. Deleuze’i märgid ei ole seega tihtilugu semiootikamärgid, või ütleme, et ta ei ole võimeline neid märkidena ära tundma, sest nood ei representeeri ega nõua seetõttu tõlgendust, vaid hoopis teostamist või vastustamist, aga ka väärtustamist. Niikaua kuni semiootikud jäävad kitsalt representatsiooni juurde, ei saa nad Deleuze’ist aru, ja niikaua kuni dölöziaanid keelduvad representatsioonist, ei saa nemad semiootikutest aru. Ma arvan, et vahendajaks võiks siin olla pragmaatiline hoiak, meelelaad, temperament, mida William James tähistas sõnaga „karmimeelne“ (tough-minded), s.t selline, mis ei kohku uute avastuste või faktide ees tagasi. Vahendajaks oleks siis teatav stiil, mille saab omandada tõepoolest ükskõik kes, niivõrd kui ta ei hoia kinni ahistavatest printsiipidest ning on valmis veidi seiklema, olgu kas või ühe koha peal.

1. Deleuze’ile on muusika väga oluline valdkond, võib öelda, et sel on tema metafüüsilises süsteemis lausa ontoloogiline mõõde, kui meenutada selliseid kategooriaid nagu rütm, refrään, resonants jne. Ometi pole ta sellele (erinevalt kunstist, kirjandusest või kinost) eraldi raamatut pühendanud. Karl Joosep, kui peaksid nüüd musikoloogi ja komponistina seda tema asemel tegema, n-ö lünka täitma, siis millest see räägiks, mis põhimõtteid väljendaks?

Karl Joosep Pihel: Selle lüngaga on juba tegeletud. Deleuze’i- ja muusikateemalisi raamatuid ja artiklikogumikke on ilmunud üsna palju. Küllap piiras tema enda käsitlusi tõsiasi, et tal ei olnud muusikalist eriharidust. Küll aga hoidis ta silma peal muusikalistel tegemistel, oli läbikäimises Pierre Bouleziga ja külastas IRCAMi, kaasaegse muusika keskust Pariisis. Tema huvi näis eriti koonduvat modernsele muusikale, kus muusikaline aeg ja vorm juba tõesti laiali pihustatakse. Aga muusika üleüldse sobib tema filosoofiat ilmestama. Esiteks kuna tegemist on ajalise kunstivormiga ning Deleuze Bergsoni järglasena rõhutab, et me peaksime filosoofilisi probleeme püstitama aja, mitte ruumi terminites. Saamine ja sündmused eelnevad asjadele, kõik on kirjeldatav rütmiliste pulseerimistena (refräänidena, kokkutõmmetena), mis vastasmõjus genereerivad aktuaalse maailma aegruumilist dünaamikat. Teisalt on see muusika suuresti mitterepresentatiivne – see ei kujuta selgelt muusikaväliseid fenomene, heli kipub heliallikast eralduma ja abstraheeruma. Ta on niisiis ühtaegu tajutav ja ka abstraktne, justnimelt selline nagu Deleuze’i trans­tsendentaalne empirism, mis kirjeldab „metsikut“ taju enne etteantud struktureerivaid fakulteete või mõisteid – need tuleb alles kokkupuutes tajutavaga luua.

Deleuze ei ole muidugi ainus filosoof, kellele muusika on nii oluline. Kui ta ütleb korduvalt, et muusika „teeb kuuldavaks mittekuuldavad jõud“, siis on selles kirjelduses midagi Schopenhauerist, kelle meelest oli muusika samuti erakordselt kõrge kunstivorm, sest see ei imiteeri tajutavat maailma, vaid väljendab vahetult metafüüsilist Tahet, jõudu ja püüdlust selle taga. Sellega muidugi ignoreeritakse tõsiasja, et muusika on vahendatud kultuurifenomen, mis on meie jaoks mõisteliselt struktureeritud nii tajus kui praktikas. Erinevalt Schopen­hauerist on Deleuze ja Guattari selle suhtes tundlikud. Võib-olla lünk, mida täita, olekski lähemalt vaadelda muusikat kui lahingutandrit ühelt poolt representatiivse ja stratifitseeritud ning teiselt poolt risoomse ja saamisele suunatud tendentside vahel. Need tendentsid ilmestavad kõiki analüüse, mida Deleuze ja Guattari „Tuhandes platoos“ pakuvad. Senine kirjandus on ehk liialt rõhunud ühele poolele neist kahest.

2. Oled põhjalikult tegelenud ka budistliku mõtlemisega. Kui tugevat sarnasust ja seoseid (või erinevusi ja vastandusi) sa võrreldes Deleuze’iga näed? Meil üritab hiina pärimust ja Deleuze’i sünteesida Margus Ott. Kas sel pinnal võib öelda, et filosoofilistest suurkujudest on Deleuze üks kõige idalikum mõtleja (mis on seda veidram, et ta ise orientaalsest kujundite kaudu mõtlemisest suurt midagi ei arvanud)?

Pihel: Kõige laiemas plaanis leiame ühisosi antiessentsialistlikus lähenemises, ja mitte ainult Deleuze’i ja budismi, vaid ka teiste nn kontinentaalsete mõtlejatega (võrreldud on näiteks Heideggeri ja budismi). Antiessentsialism väljendub budismis ehk kõige radikaalsemalt Nāgārjuna (eluaastad u 150–250) ja tema mõjukas madhyamaka koolkonnas, kus keskne mõiste on tühjus ehk sūnyatā. See on kõikide fenomenide ja ka inimese Ise pärisloomuseks. See ei tähenda, et neid üleüldse ei eksisteeri, vaid seda, et neid kõiki iseloomustab mittesubstantsiaalsus, neil puudub püsiv olemus, essents, kese – kõik võrsub vastavalt põhjustele ja tingimustele ning lakkab olemast, kui need kaovad. Seesama analüüs viiakse lõpuni välja: ka kõik need põhjused ja tingimused on samamoodi põhjustatud ja tingitud ja nii ad infinitum. See põhjatus, kuhu me niiviisi arutledes jõuame, ongi budistidele tühjus ja Deleuze’i jaoks sans-fond, põhjatus või erinevus iseeneses. Madhyamakas loodud vastandus konventsionaalne–tühi leiab Deleuze’il mitu vastet: aktuaalne–virtuaalne, Chronos–Aion, viirutatud–sile, puu–risoom jne. Tema dualismide teine liige kannab sama ülesannet: rookida nähtumustest ja maailmast üleüldse olemused, näidata kõige püsitust ja pidevas saamises viibimist. Paradoksaalselt on nende dualismide tulemuseks aga see, et me naaseme fenomenide eneste juurde, konventsionaalne maailm või simulaakrumid ongi ainsad, mis alles jäävad. Ometi, olles mõistnud kõige püsitust, ei jää me enam ka kinni ühegi kaduva identiteedi külge, mis muidu põhjustab meile dukkha’t, kannatust, Deleuze’i jaoks aga neuroosi.

Siit näib ühine trajektoor lahknevat. Budistidele tähendab püsituse ja tühjuse jaatamine rahunemist, leppimist, kannatuse lakkamist – nirvāṇa tähendab otsesõnu kustumist, nt leegi või lambi kustumist. Deleuze’i jaoks tähendab erinevuse jaatamine aga võimalust luua uusi mõisteid, elu-, taju- ja oluviise. Üks orientiir tootmisele lääne filosoofilt (tootmine on näiteks „Anti-Oidipuses“ keskne mõiste) ja idast orientiir tootmise lakkamisele. Selle konflikti välja­arendamine oleks tarvilik tänapäeva eksistentsiaalsete probleemide kontekstis: akseleratsionism või de-growth ehk tasaareng.

1. Mart, võtsid tõlkida DG vahest kõige metsikuma, skisoidsema raamatu „Anti-Oidipus“ ning takkaotsa ka Manuel DeLanda analüütiliselt väljapeetud, hillitsetud Deleuze’i filosoofiakäsitluse, mis olevat aseedi­tav nii tõsiteadlastele, kooli­filosoofidele, aga ka haritud publikule laiemalt. Kuidas ise end selliselt – obskuurse prantsuse teooria ja kaine teadusliku seletuse vahel – n-ö kahvlisse panduna tunned? Või jookseb neid kaht ühendav juhe kusagil kokku? Ja mida teha, kui filosofeemid tikuvad vägisi värssidesse?

Mart Kangur: Tõlkisin „Anti-Oidipuse“, kuna tahtsin seda ise lugeda. Nüüd on ta eesti keeles olemas, aga lugemiseni ei ole ma ikka veel jõudnud, kuigi olen tõlkimisest peaaegu toibunud. Mõtlesin, et oleks viisakas „Kapitalismi ja skisofreenia“ kaks köidet ette võtta ilmumise järjekorras, aga tegelikult oleks võinud alustada ka „Tuhandest platoost“ selle enese vaimus, mida ka ei pea järjest lugema. Mis puutub Manuel DeLandasse, siis on ta minu arust üsna Deleuze’i-truu, ma ei kogenud nende vahel suurt erinevust. DeLanda on ju ennekõike samuti filosoof, mitte teadlane, ta on üks vägevamaid dölöziaane ja paremaid Deleuze’i seletajaid-tõlgendajaid.

On tõsi, et leian luuletusi kirjutades filosoofiast palju inspiratsiooni, aga see suhe ei tohi olla liiga vahetu, toores – otse ei saa midagi üle kanda. Paaril korral ongi mu tähelepanu juhitud luuletustele, mis on justkui liiga filosoofilised, nii et poeetiline kvaliteet kannatab. Selline oht on tõesti olemas. Aga luuletajat varitsevad ohud igast küljest, ühel pool luurab kitš, teisel pool dokumentaalsus jne, ta on nagu joodik, kes taarub mitme kraavi vahel, teel püsimine on kunst. Ilmselt on nii muidugi igasuguse loominguga, ka filosoofiaga, tegu on masinatega, mis töötavad rikki minnes, kui Deleuze’i ja Guattari sõnu kasutada.

2. Püüdsid üksvahe Deleuze’i pöörast triivi Hegeli „Loogikateaduse“ tudeerimise kaudu tasakaalustada, tempida. Kuidas see afäär lõppes ja mis jälje see sinu loomingule vajutas? Paistab, et ühel anastab seesmus sammhaaval kõik selle, mis jääb temast välja, teisel aga polegi olemas muud kui puhas väljaspoolsus – mõlema puhul leiame end justkui üksikult saarelt keset ookeani. On see tunne sulle tuttav? Ja kui sa juba seal oled, millise idee või mõiste­tegelase endale reedeseks kaaslaseks valiksid?

Kangur: Ma ei ütleks, et tahtsin (või tahtsime – tegime paari sõbraga „Loogikateaduse“ lugemisseminari) Deleuze’i Hegeliga tempida, oli vaid ammune soov Hegeliga põhjalikumalt tutvuda, ja tuleb tõdeda, et pöörasuselt ta Deleuze’ile alla ei jää – filosoofid erinevad üksteisest ikkagi vähem, kui tervemõistuslikust doxa’st, millest nad kõik üritavad läbi murda. Aga jah, filosoofiasiseselt vaadates on nad muidugi täiesti erinevad. Deleuze’ile oli Hegel (filosoofiline) vaenlane, esindusmõtleja par excellence, keda ta täie jõuga ründas, samal ajal tema geniaalsust tunnistades. Aga ei tohi Deleuze’i siin liialt uskuda või usaldada! Filosoofidega on see lugu, et neile tuleb ise peale istuda ja lasta end neil mõjutada, eks siis näeb, kuhu see viib. Jah, minna filosoofiga üksikule saarele ja oodata, et Reede välja ilmuks, täpselt sellele saarele ja filosoofile paras, ettenähtamatu, ainukordne ja särav.

Aitäh kõigile!