Lahkunud on meie balletilava oma põlvkonna üks eredamaid ja unustamatumaid tähti, tantsija, ballettmeister ja koreograaf Tiit Härm. Aastatel 1966–1967 oli ta Estonia balletisolist, 1967–1971 külalissolist, 1971–1989 esitantsija ning 1991 ja 2001–2009 balleti kunstiline juht.
Tiit Härmi pidasid paljud kaasaegsed mehelikkuse ideaalkujuks, tema järele õhkas suur osa õrnema soo esindajaid nii siin- kui ka sealpool rampi. Laitmatu tehnikaga, jõuline ning seejuures äärmiselt tundlik ja karismaatiline, sobis ta nagu valatult kehastama kõige eripalgelisemaid rolle, kuid vaieldamatult oli ta ennekõike meie balletilaval prints ja esiarmastaja. Unustamatuteks jäävad paljud tema osatäitmised: Mandariin Béla Bartóki „Võlumandariinis“ (1968), Suryn Eino Tambergi balletis „Joanna tentata“ (1971), Daphnis Maurice Raveli balletis „Daphnis ja Chloë“ (1972), Antonius Eduard Lazarevi balletis „Antonius ja Kleopatra“ (1975), Romeo Sergei Prokofjevi balletis „Romeo ja Julia“ (1971 ja 1977) ning Ludwig van Beethoveni muusikale loodud „Prometheuse“ (1976) nimiroll.
Tiit Härm õppis aastatel 1957–1962 Tallinna koreograafiakoolis, lõpetas 1966. aastal Leningradis Vaganova-nimelise koreograafiakooli (õpetajad Nikolai Zubkovski ja Nikolai Serebrennikov) ning 1985. aastal balletilavastaja erialal GITISe (juhendaja Rostislav Zahharov).
Oma 2022. aastal ilmunud elulooraamatus on Tiit Härm öelnud: „Mulle näib, et kõik tõelised asjad sünnivad läbi raskuste ja et midagi head saavutada, on vaja palju tööd teha. Ilmselt kõige rohkem hindan kvaliteeti. Ja et ükskõik mis asjas kvaliteeti saavutada, on vaja tööd teha. Juhus – sellele ma ei looda.“ Tänu oma jäägitule pühendumisele balletikunstile ning äärmisele töökusele tõusis Tiit Härm meie balletilava vaieldamatuks esitantsijaks, kes oli ülimalt nõutud tegija nii meil kui ka väljaspool Eestit.
Aastatel 1967–1971 oli Tiit Härm NSV Liidu koreograafiaansambli Noor Ballett solist ning 1971–1988 Moskva Suure teatri ning Kirovi-nimelise ooperi- ja balletiteatri külalissolist. Ta tegutses 1988. aastal külaliskoreograafi ja -pedagoogina Rootsis Göteborgi ooperis, Suurbritannias Šoti Rahvusballetis ja Soome Rahvusooperis, aastatel 1992–2001 pedagoog-repetiitorina Itaalias (La Scala, Rooma Ooperimaja, San Carlo teater, Arena di Verona, Aterballetto), Saksamaal (Baieri Riiklik Ballett) ja Suurbritannias (Inglise Rahvusballett). 2006. aastal oli ta külalispedagoog Saksamaa Deutsche Oper am Rheinis, 2010. aastal Viini Riigiooperis ja Volksoperis ning aastatel 2018–2021 Tallinna Balletikooli erialaõpetaja. 2014. aastal asutas ta omanimelise balletiteatri.
Tiit Härm astus üles iseseisvate balletiõhtutega („Tiit Härm tantsib XVII, XVIII ja XX sajandi muusikat“, 1972; „Tiit Härmi romantiline balletiõhtu“, 1981) ning külalissolistina balletilavastustes ja galadel enam kui 70 riigis üle maailma.
Tänu oma ebatavaliselt romantilisele ja fotogeenilisele välimusele leidis Tiit Härm tee ka filmimaailma, kus tema väheste kinorollide seast tõuseb esile Olaf Advarafors Grigori Kromanovi 1979. aasta filmis „Hukkunud Alpinisti hotell“. Märkimist väärib ka tema osatäitmine Emil Lotjanu filmis „Anna Pavlova“ (1983) ja Bulat Mansurovi filmis „Sädelev maailm“ (1984). Tiit Härm ise on tunnistanud: „Tegijad olid ju kõik väga tõsised ja hinnatud ning huvitasid mind isiksustena isegi rohkem kui tehtav film.“
Intervjuus Tiina Vabritile ajakirja Teater. Muusika. Kino 1987. aasta novembrikuu numbris on Tiit Härm öelnud: „Tantsija-näitleja on eelkõige inimene, kel on vajadus rääkida lavalt nii enesest kui ka teistest inimestest. Otsida ennast neis ja nende tundeid omas kunstis. Just balletiteater võimaldab inimisiksusel end ilmutada. Selles ongi tema missioon ja selles seisneb ka minu kunstnikukreedo.“
Sügav kaastunne kõigile kaasteelistele, kolleegidele, õpilastele, sõpradele ja lähedastele.
Eesti Rahvusballett
Rahvusooper Estonia
Eesti Teatriliit
Eesti Balletiliit
Tallinna Muusika- ja Balletikool
Kultuuriministeerium
