Olen sel suvel palju mõelnud surmast. Elust. Mõnust. Loomest. Sellest, kuis suvi on ikka ohtlikult pikk nagu üks lõputu liminaalne periood, päevad kipuvad justkui kleepuma üksteise külge. Keset üleüldist fiesta’t ja vaikelu võib korraga avastada end mingis veidras nukra-troopika vaakumis, kusjuures päikesest või vihmast sõltumata. Kuigi tihti peetakse talve vaimselt raskeks ajaks, näib mulle suvi ses osas palju ohtlikum.

Meenus, et kui veel koolis käisin, hakkas aeg äkitsi augustis meeletult venima, tekitades suurt tungi tuttava rutiini ja tuttavate nägude – kooli järele. Mõtlesin pingsalt ka tervisest, nii füüsilisest kui vaimsest, ning leidsin end pikapeale igatsemas sellist elu ja ühiskonda, mille institutsioonid, olgu siis kool või teater (või teatrikool) paneksid esmalt kokku õppimiseks-loomiseks terveks inimeseks kasvamise tingimused ja raamid.

Nende mõtete tuules tervitan palavalt hilisemal ajal ärkava kooli juurutamist aastast 2026. Oli juba aeg! Uuringud on tõestanud, et selle väikese muudatuse kasutegur on märkimisväärne: see parandab noorukite õppimisvõimet ja keskendumist ning sobitub paremini õppurite unevajaduse ja ajurütmidega. Lapsed, kes on paremas vormis ja tujus, õpivad paremini – mida võiks veel tahta, eks! Noh, kui juba soovida, siis võiks kriitilise pilguga üle vaadata kogu valitseva õppekorralduse.

Leian nimelt, et nii mõnegi heade tulemustega õpilase puhul ei saa automaatselt järeldada, et tegemist on teistest andekama või targema lapsega, vaid asi on selles, et talle sobib seesugune õpikeskkond: sobib varakult ärgata, sobib tuupida, sest tal on hea mälu või näiteks, miks ka mitte – suhteliselt karmid ema-isa, kes nõuavad parimaid õpitulemusi. Aga on hulk õpilasi, kellele praegu ülekaalus olev standardmudel ei sobi. Need lapsed pole rumalamad ega laisemad, vaid neile on õitsemiseks vaja teistsuguseid tingimusi.

Mida see teoorias tähendab, on see, et me võimaldaksime lastel-noortel juba maast madalast tagasisidestada õpiformaate ja -vorme, kus me küsiks ja ka tõesti huvituks sellest, kuidas ja mis tingimusi lastel on vaja, et õppimine toimiks. Inimene võiks kooli lõpetamisel osata luua seoseid, otsida ise informatsiooni; teha vahet neutraalsel ja propagandistlikul infol jne; ei tohiks karta end väljendada, ka loovalt; oleks maailmale avatud ning empaatiline, teisi aitav olend.

Ma eeldan, et ühegi õpetaja eesmärk ei ole kasvatada selliseid õpilasi, kes pärast aine läbimist ei taha enam sellest midagi teada, vaid on valmis edasi otsima ja avardama oma mõtlemist selles aines ja vallas aiva edasi. Miks aga tihti juhtub vastupidi? Kirjandus­tund ei motiveeri ei suvel ega üldse enam lugema, otsima kirjandusest laia silmaringi … Miks?

PISA testides on me noored esirinnas, aga samal ajal kannatavad nad aina rohkem vaimse tervise hädade käes. Ühiskond võiks ju endalt küsida, millist inimest institutsioonid ühiskonnale ikkagi „kasvatavad“? Kas sellist, kes oskab tuupida, või sellist, kes oskab seoseid luua? Kas sellist, kes lõpetab küll kuldmedaliga, kuid teeb seda oma tervise arvelt? Kas tõesti jõuab vaid läbi kannatuste heade tulemusteni või oleme uskuma jäänud neoliberaalse turumajanduse psühhopaatilis-protestantlikku tööeetikat? Kas õppimine ei võiks olla hoopiski … mõnus tegevus? Aga millal on keegi viimati näinud mõnusalt, täie mõnuga ning mõnus õppivat inimest?

Kuidas luua tingimused selliseks loomeks-õppeks, mis eeldab ja võimaldab vastutust mitte pelgalt tulemuse, vaid ka õppimist-loomist vormivate protsesside eest? Kusjuures tõik, et õppimine on mõnus, ei tähenda, et see ei nõua pingutust. Üldsegi mitte!

Kui püüaksime mõelda õppimisest kui sellise keskkonna loomisest, kus koos õpivad ja tegutsevad erinevate võimetega inimesed? Meil kõigil on erivõimed, mõnel rohkem, mõnel vähem. Hea keskkond ja hea õpetaja looksid sellise ruumi-raami, milles võimalikult erinevad inimesed saaksid vastavalt oma võimetele õppida. Mõnuga. Kusjuures – ka õpetajal peab mõnus olema! Aga see on juba eraldi teema.