Ülevaatenäitus on olemuselt keeruline žanr. Raske on võtta kogenud kunstniku loomingut ühe näitusega kokku või taandada seda mingile selgepiirilisele narratiivile. Pahatihti tehakse selliseid näitusi ka ilma kunstniku osaluseta, mistõttu on puhkudel, kus see niimoodi ei ole, huvitav vaadelda, millist lugu tahab autor ise oma retrospektiiviga rääkida. Just selline võimalus avaneb Haapsalu Linnagaleriis avatud Henriette Tugi-Nuusbergi 85. sünnipäeva tähistaval näitusel.

Näituse läbiv teema on lootus: retro­spektiiv osutab, kuidas on see Tugi-Nuusbergi loomingus eri ajal üles kerkinud. Kontrolli all narratiivi asemel on väljapanek pigem justkui vestlus autoriga: siin on kõrvutatud eri aegadest pärit teoseid, mis loovad omavahel suheldes uusi seoseid. Mõne töö kõrvalt leiab ka autori sõnastuse, mis avab mõtte tema silmade läbi ja selgitab suurema pildi tekkimist. Juurdlesin pikalt selle üle, kuidas Tugi-Nuusbergi näitust klassifitseerida. Tavapäraselt meediumile loota ja kasutada sõna „keraamikanäitus“ hästi ei saa, kuna ruumist leiab ka maale, mis funktsioneerivad eraldi­võetavate teostena, aga ka üldisema terviku loojatena. Sõna „kunstinäitus“ vastu räägib aga fakt, et ruumist leiab ka Arsile loodud esemeid … Nii võikski selle kohta öelda lihtsalt retrospektiiv – tagasi­vaade ühe autori elule.

Kui mõtestada lootuse tähendust Tugi-Nuusbergi loomingus, joonistuvad külastajale välja kaks laiemat probleemi: loodus ja usk. Need kaks kandvat ideed ei vastandu teineteisele, vaid pigem põimuvad eri taiestes. Loodus ilmutab ennast eelkõige sellistes universaalsetes sümbolites nagu muna, võrse, seeme, leht. Usk seevastu on näitusel ühelt poolt seotud kristlusega, kuid on samal ajal sellest ka eraldatud. Religioossed viited on Eesti kunstnikele omaselt (või ehk ka loomisajastul paratamatult) ametlikest struktuuridest eemaldatud: puuduvad ristid ja kirikud. Kunstniku mõttekildudest leiab samuti viiteid jumalale, kes pole rangelt võttes seotud ühegi religiooniga ning kelle roll, teod ja soovid jäävad abstraktseks. Näiteks näituse avaskulptuur, 2025. aastal valminud „Lootus“, viitab peaaegu naiivses süütuses kõrgemale jõule, kelle silm maailma üle valvab. Samal ajal jääb vaataja enda mõtestada, mida seesuguse jumala pilk täpsemalt pakub või kuidas see maailma hetkeolukorraga suhestub.

Retrospektiivis põimuvad omal moel kaks vaatenurka: Henriette Tugi-Nuusbergi oma loomingu ja elu tõlgendus ning teiste, lähedaste pilk Henriettele. Ühe silmapaistvama teosena on näitusel kunstniku õe Ninell Tugi õlimaal „Henriette“ aastast 1969. Maalil istub Henriette sinakashalli mere taustal erksinises kleidis, käed süles risti. Tool, millest aimdub vaid detaile, on ornamentaalne, eemaldatud 1960ndate ratsionaalsest modernistlikust esteetikast. Maal seob Henriette pigem Haapsalu vaikse, romantiliselt ajatu vaimu kui Tallinna tsentraliseeritud kunstieluga – see seos domineerib ka sel näitusel. Eraldi aukoht on nii tekstides kui ka esemetes antud Helene Kumale, Henriette Tugi-Nuusbergi õpetajale. Ekspositsioonist leiab 1964. aastal ERKI II kursuse tööna valminud sgrafiitotehnikas topsi, mille juures on ka Helene Kuma juhendajana ära toodud. Osavalt on topsi lähedusse paigutatud 1970. aastal Arsi toodanguna valminud sangaga vaasid ja kannud, mis visuaalsete paralleelide toel veelgi mõtestavad Kuma kui õpetaja mõjutusi Tugi-Nuusbergi loomele.

Kuigi institutsioonid, kunstnikud, teemad, kuraatorid ja kontekstid on niivõrd kardinaalselt erinevad, et järgnev võrdlus võib panna kulmu kergitama, tooksin siiski mõttelise paralleeli hiljutise Anders Härmi kureeritud retrospektiivnäitusega „Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“ Kumus. Mõlema näituse puhul on sarnaseks lähtepunktiks mitte kuhjata teemasid üksteise otsa, vaid pigem näidata autoripositsiooni, teatavate pidepunktide jäävust läbi kunstniku loomingu. Ühtlasi on mõlema autori loomingus üheks keskseks motiiviks naine, kelle kujutamine erineb kunstniku positsioonist sõltuvalt. Kui Põldroosi naine oli seksualiseeritud objekt, siis Tugi-Nuusbergi naine on õnnelik objekt. Seintelt leiab suuremal hulgal maalitud keraamilisi plaate, kus rõõmsameelsed lilledega ehitud neiud vaatajale naeratavad.

Kui mõne töö juures on vaatajale ka osutatud, millise võttega teos sündis, siis enamasti on see jäetud markeerimata. Tähtis on tulemus. Kõrvuti leidub nii minimalistlikke vormi rõhutavaid skulptuure kui ka õrnu maale, mille juures keraamika on kõigest pind. Omal moel näib, et see maalilisus on justkui vastuhakk teoste loomisajal Nõukogude Eesti keraamikas valitsenud minimalismi hegemooniale. Näituselt leiab ka disaini- ja tarbekunstimuuseumi püsiekspositsioonist tuttavad dekoratiivsed skulptuurid „Tähepoiss“ ja „Tähetüdruk“, mis saavad keraamiku muude teoste juurde paigutununa uue tähenduse. Kuigi selgitav tekst viitab „Väikesele printsile“ ja lubab loota, et ka Tugi-Nuusbergi tähelapsed jõuavad kord koju, on nende olek pigem rahulik. Nagu ka teised tegelased ja motiivid sellel näitusel, on nad leidnud viisi eksisteerimiseks väljaspool avatekstis nimetatud kliimakriisi ja sõdu. Selles võib näha ka autori soovi positsioneerida end kunstnikuna, olla sõltumatum kontekstist ja ühiskonna probleemidest kui toodangule orienteeritud tarbekunstnik või disainer.

Näitus ei tõmba konkreetset piiri tootmisviiside vahele. Ka Arsile tehtud asjad omandavad nii autori märgi ning saavad eraldatud oma algsest kontekstist. Henriette Tugi-Nuusbergi näitus isoleerib ka Nõukogude perioodil valminud keraamika selle loonud süsteemist ning sellest saab tootjast ja tarbijast eraldatud asi iseeneses. Samamoodi domineerivad illustreerivatel fotodel mänglevad loodusesse paigutatud kompositsioonid popilike skulptuuridega ning rõõmsad stseenid sõpradega. Modernistliku elamu ees koos „Tähepoisi“ ning teiste teostega lumes poseeriv keraamik tuletab pisut meelde Niki de Saint Phalle’i.

Tõik, et tagasivaatenäitus ei toimu mitte mõnes Tallinna galeriis või muuseumis, vaid Tugi-Nuusbergi kodulinnas Haapsalus, kontekstualiseerib autori loomingut erilisel viisil. Haapsalu Linnagalerii asub 1975. aastal valminud kultuurimajas, monoliitses Nõukogude modernismi musternäites. Seega on suur osa näituse eksponaatidest ja näitusepaik kaasaegsed, ent mõlemad on jätnud oma mineviku seljataha. Vastupidi paljudele teistele sellesarnastele totalitaarmodernistlikele arhitektuurilistele maamärkidele on Haapsalu kultuurikeskus elav paik, mille minevikku meenutab vaid vorm. Henriette Tugi-Nuusbergi retrospektiiv näitab kenasti, kui oluline on mitte lasta kultuuril ainult pealinna koonduda.