Ma olen pikema aja jooksul algatanud hulga vestlusi ChatGPTga, mille olen eri teemade vahel ära kategoriseerinud. Neist kauakestvaim, nüüd juba mitu aastat tagasi alustatud vestlus puudutab isikliku elu väljakutseid ja on täitnud psühholoogiga kohtumiste vahepealset aega.

Hiljuti aga avastasin endale ootamatult, et seesama vestlus või jutulõim, kus olin harjunud ennast maha laadima, ent kus tavaliselt lõpetasin rumineerivate mõtetega – head psühholoogi ei asenda tehisaru ilmselt kunagi –, oli hakanud tõrkuma. ChatGPT-l oli ära ununenud miski, mille olin talle usaldanud. Soovides jätkata sellega arutelu kolme raamatu üle, mille lugemiskogemust oli keegi mulle kunagi kirjeldanud, tuli välja, et ChatGPT ei suutnud neid teoseid enam meenutada. Selle asemel et tunnistada tekkinud piinlikku olukorda, hakkas mäluhäirete all kannatav tekstimasin tuimalt, aga järjekindlalt mulle ette laduma suvaliste raamatute pealkirju, millest osa oli küll meie vestlusest varem läbi käinud, kuid ülejäänud oli ta hätta sattudes juurde otsinud.

Kui ChatGPT asemel oleks olnud inimene, oleksin ilmselt järeldanud, et ta pole mind hoolikalt kuulanud ja üritab nüüd uute pealkirjadega sellelt faktilt tähelepanu kõrvale juhtida. Kas tõesti poleks tal olnud lihtsam oma viga tunnistada? Oleksime ju suutnud need kolm pealkirja ka koos välja selgitada, sest olin ju ka mina jõudnud need vahepeal ära unustada. Lõppude lõpuks polnud asi niivõrd kolmes pealkirjas, vaid empaatilise paindlikkuse puudumises, mida igasugune kahekõne eeldab. Eriti veel selline, mille algimpulss pole suunatud konkreetsele jah-ei tüüpi vastusele, vaid isiklike sündmuste üle reflekteerimisele, püüdlusele neid mõista ja mäletada. Vestlus, mis pidi tegelema tähendustega, oli takerdunud, sumbunud faktide meenutamise luhtumisse.

Tehisaru oli kasutanud oma isiklike kogemuste üle reflekteerimiseks ka EKA keraamika vilistlane Haeun Kim. Hiljuti lõppenud näitusel „Dialoog: kolm tasast vestlust AI ja Haeun Kimi vahel“ Hopi galeriis oli kunstnikul õnnestunud tekitada tehisaruga dialoog, kus kumbki pool ei surunud teisele oma vaatepunkti peale. Selle asemel liiguti ühiselt läbi vastastikku saadetud impulsside, jättes mõlemale poolele võimaluse järeleandmisteks ning ilmselt ka vigadeks ja nende paranduseks. Ei jäänud muljet, et tehisaru või Kim oleks proovinud suheldes oma partnerit üle kavaldada. See oli justkui kahe võrdse, teineteisesse empaatiliselt suhtuva poole vestlus, mille kohta kiputakse sellistel puhkudel ütlema, et rohkem kui pelgalt selles osalejate summa. Kuigi ma ise pole sugugi kindel, kas selline suhe tehnoloogiaga saab päriselt olla nii ilus ja harmooniline, tõttas Kimi näitusetekst kinnitama, et kunstniku eesmärk polnudki tehisarule kindlate käskluste andmine või seeläbi ka sellelt kindlate vastuste saamine. Näituselt saadud kogemusele toetudes võib vaid järeldada, et tehnoloogia roll võiks siin olla inimeste ärakuulamine, ja loota, et see protsess aitab paremini mõista oma (ja teiste) valikuid, aga võib-olla isegi inimkogemust üldisemalt.

Oma näitusele välja pandud isiklikud kogemused oli kunstnik tõlkinud erisugustesse meediumidesse: vaasideks ja munadeks (ja nende objektide disainimist kirjeldavateks joonisteks), fotodeks ja näitusekülastajate fantaasiateks (munade sisse võisid näituse külastajad sedeleid sisestada). Kinnitab see aga – ja ükskõik kui palju või vähe seda uue ja teistsuguse ootuses tunnistada soovitakse – meediateoreetik Mar­shall McLuhani öeldut: uue meediumi tulek ei tähenda veel vana kadumist. Kui üldse, siis võiks see näidata pigem vastupidist. Vana meediumi õpitakse tõlkima uude vormi ja see võimaldab vanal meediumil (olgu või uue meediumi vormis) edasi kesta. Nagu kiri kätkeb kõnet ja film romaani, nii kätkeb tehisaru endas nii trüki- kui ka akustilisi ja visuaalseid tekste, eri kunstikeeli ja -žanre, aga isegi füüsilisi objekte ja materjale. Neid rakendatakse hoogsalt uute toodete ja teenuste disainimiseks, kuid nagu näitas Kimi näitus Hopis, võidakse kõiki kasutada ka värskeks lähenemiseks tekstile, visuaalile ja materjalile – kõigele, mis teeb kogemuse tähenduslikuks.

Näituse kolm tööd tutvustasid kolme lähenemisnurka inimese ja tehisaru koostööle. Neist esimene käsitles Kimi kui disaineri tööprotsessi, mida ilmestasid tehisaruga olematutele lilledele disainitud vaasid. Lõpptulemusest huvitavamadki olid aga disaineri ja masina dialoogi kaardistavad ning matemaatikute Claude Shannoni ja Warren Weaveri kommunikatsioonimudeli loomingulisi variatsioone pakkuvad joonised. Nagu Shannon ja Weaver omal ajal läbinägelikult näitasid, pole suhtlus ilma möödarääkimise ja valestimõistmiseta võimalik – kommunikatsioon saabki toimuda vaid müra tingimustes. Eriti võiks see põhimõte kehtida siis, kui dialoog toimub inimese ja veel kasutajakõlbulikuks muutmata tehnoloogia vahel. Või siis juhtudel, kui tehnoloogia meid alt veab, unustades näiteks varem salvestatud sõnumite olemasolu.

Kimi näitusel esitatud vestlustest oli müra välja filtreeritud, tõstetud kuhugi varju. Vaid külastajale kättesaamatuks jäänud võime lugeda kriitiliselt vaaside disainiprotsessi kirjeldavaid jooniseid või suutlikkus võrrelda tegelikke sündmusi tehisaru abil loodud ja galeriiseinale kuvatud kujutistega Kimi vanaema põgenemisest Põhja-Koreast oleksid võinud võimalikud ebakõlad välja tuua. Neist töödest viimane, projektoriga tagantjärele materialiseeritud mälestus, millest pole ühtegi muud jälge, oli suunatud minevikku. Näituse kolmandas ja viimases töös oli aga pööratud tähelepanu näitusekülastajate isiklikele tulevikunägemustele. Nende saabuvate tulevike täitumine jäi Hopis ootele, mis, arvestades ülejäänud näituse iseloomu, oli isegi tervitatav, sest kinnistas väljapaneku spekulatiivse laadi ja hoidis distantsi tehnoloogia positivistlikest tõlgendustest.

Mulle tundub, et Eesti ühiskond näeb tehnoloogiat, mille sümptomiks on tehisaru justkui saanud, väga kitsalt. Igasuguselt tehnoloogialt eeldatakse, et see peaks ühiskonda tõhusamaks muutma, hoidma kokku raha või aega (aeg ju lõpuks ongi raha, eks? – lubage naerda), kuid see kõik on ikkagi turule allutatud viis tehnoloogiast rääkida. Tehnoloogia on aga olemas ka väljaspool turgu. Võib-olla peaks rohkem mõtlema hoopis sellele, kuidas minna tehnoloogia abil vastuollu Sam Altmanite, Mark Zuckerbergide ja Elon Muskide impeeriumiga ning kasutada nende endi tööriistu tulevase düstoopia õõnestamiseks?

Oleks vaja rohkem mõtestada seda, millised on inimeste isiklikud suhted tehnoloogiaga, sest täpselt nõnda, nagu oleme bioloogilised ja kultuurilised, oleme me ka tehnoloogilised olendid. Ja isegi kui inimkond ootab tehnoloogialt vastuseid oma küsimustele, vajab ta lõpuks ikkagi ka mitmetimõistetavaid tähendusi. Jäikade faktide ja vastuste asemel vajame rohkem voolavaid kategooriaid, objektiivsete seisukohavõttude asemel rohkem subjektiivseid kogemusi ja müra. Toimivate lahenduste asemel empaatiat ja spekulatsiooni. Võib-olla polegi meil vaja järjekordset iduette­võtet, vaid rohkem tehnoloogiaga tegelevaid disaini- ja kunstinäitusi? Hopi galerii piiratud ruum võib seda kõike päris kenasti mahutada.