Räägitakse, et teater on kaduv kunst – kaob kohe ära. Kaob tõesti, kuid mitte päris kohe ja korraga, vaid vargsi ning mitmes jaos, jupi kaupa. Esimene imeline kadumine leiab aset iga mängukorraga: etendus on ainuline ja kui see läbi saab, siis teist täpselt samasugust ei tule enam kunagi, tee või tina. Järgmine kadumisetapp on lavastuse viimane etendus: kui lavastus teatri mängukavast maha läheb, jäävadki üksnes mälestused. Mälestustel on aga kombeks ajas moonduda ja tuhmuda, kuni kaob ka viimane inimene, kes kõnealust lavastust või näitlejat on oma silmaga näinud. Edasi on vaid vaikus. Võitlus teatri kaduvikku veeremisega on lootusetu, ent üllas. Ega asjata kirjutanud teatrivaatleja Pille-Riin Purje mõni nädal tagasi siinsamas Sirbis: „Ja ometi on teatri pärisosa absoluutne olevik, kordumatu seiklus, ainuline rõõm ja oskus elada hetkes.“¹

Siiski on mõningaid hapraid abivahendeid, mis leevendavad seda hellvalusat olukorda. Esimeses järjekorras fotod ja videosalvestised, mis peaksid oma visuaalsuses andma minevikuteatrist kõige parema pildi ja ettekujutuse. Kuid kummalisel kombel nii see pole – teatrisaalis vahetult kogetut enamasti kinni püüda ei õnnestu. Aga eks neil jäädvustustel ole peale ajalootalletuse muidki väärtusi: vinge teatrifoto võib olla kunstiliselt väga nauditav, isegi kui ta kõnealuse lavastuse olemuse kohta suurt midagi ei ütle. See on aga juba eraldi teema. Hoopis kummalisem on asjaolu, et teatri jäädvustamisel võib kirjasõna olla – olgu seisvast või liikuvast – pildist hoopis tõhusam. Ühest küljest mõjub hästi kirjutatud teksti puhul selle võime elustada lugeja vaimusilmas kujutluspilte, kuid vähem tähtis pole ka kirjasõna eeldatav analüütilisus, mis omakorda paneb lugedes mõtte tööle. Teatrit käsitleva kirjasõna all pean silmas ajakirjanduses ilmuvaid arvustusi, intervjuusid, rolli- ja näitlejaportreid, ülevaateid, mälestusi jpm, aga veel enam seda, kui teatriteemalised kirjutised on leidnud tee kaitsvate raamatukaante vahele – nii on kindlamgi veel.

Raamatuaastal on asjakohane rääkida just teatriraamatutest kogu nende mitmekesisuses. Oma väljanägemiselt teatrile vahest kõige lähemal on näidendi­raamatud, sisaldub neis ju tekst, mis pesitseb teatri ja kirjanduse ühisalal ning on ühel või teisel moel ja enamasti ka teatrilavalt kõlanud. Koidula „Saaremaa onupoja“ (1870) aegadest alates on eestlaste ühine, aina pikenev tammepuust raamaturiiul täienenud tuhandete näidendiraamatutega, mille hulgas on nii maailma näitekirjanduse klassika kui ka uuema aja välismaiste autorite lavateoste tõlked (mille koguse, esinduslikkuse ja kvaliteedi üle pole põhjust piinlikkust tunda), ent mis eestlasele veelgi tähtsam, sealt leiab korraliku kogu eri aegadel ilmavalgust ja trükimusta näinud eesti algupärandeid.

Algupärandite puhul torkab iseäranis tubli ja teotahtelise trükkalina silma Eesti Draamateater, kelle näidendiraamatute sari startis 20 aastat tagasi Mart Kivastiku „Savonarolaga“ (2005) ning on nüüdseks jõudnud 45. raamatuni, milleks möödunud suve menuk ja iga maksumaksja ihalusobjekt, Mehis Pihla kirjutatud „Rahamaa“ (2024). Peagi on lisandumas teinegi mullusuvine täht, Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“, mis põhineb Elin Toona mälestustel ja tema autobiograafilistel teostel. See raamatusari peegeldab Eesti Draamateatri järjekindlat tööd ja tahet võtta oma repertuaari eesti algupärandeid, mis omakorda on muidugi ka sellise sarja püsimise üks eeldusi. Eesti Draamateater ei ole selles näidendiraamatute väljaandmise raskes töös sugugi üksi – teisedki teatrid (näiteks Tartu Uus teater) on, küll hajusamalt, oma repertuaarist pärit näidendeid raamatukaante vahele köitnud.

Tõlgitud uuema näitekirjanduse väljaandmise eest hoolitseb Eesti Teatri Agentuur sarjaga „teater | näidendid“, kus koostöös välisriikide saatkondade ja kultuurikeskustega on ilmutatud eri maade (Austria, Taani, Hispaania ja sealhulgas Kataloonia, Ungari, Poola ja Portugali) näitekirjanike näidendeid. Samuti on ilmunud kaks kogumikku võidukate tekstidega kodumaiselt näidendivõistluselt ja muudki. Võib ju küsida, milleks anda näidendeid raamatuna välja, kui teatriprofessionaalid (lavastajad, dramaturgid, teatriuurijad ja -kriitikud, õppejõud jt), kes neid eeskätt vajavad, saavad tarviliku teksti Eesti Teatri Agentuuri rikkalikust andmebaasist² niigi hõlpsasti kätte. Milleks rapsida ja raha raisata? Siiski on näidendiraamatutel pakkuda peale praktiliste eesmärkide täitmise ka muud kaunist ja hädavajalikku: lugemisnaudingut, mis raamatu kujul lugejaskonnani jõuab, aga ka võimalust meenutada ja võrrelda, kui ollakse näinud seda teksti lavastatud kujul ja võib-olla koguni mitmes lavaversioonis.

Teatriraamatute kirju kaerapõllu järgmise segmendi moodustavad mitut sorti isikuraamatud, mille puhul kirjastajate nimistu on päris pikk. Selle ühes otsas on need, kes on ära tabanud, et rahva seas armastatud näitlejate-lavastajate seljas tasub ratsutada, ning seetõttu keskendutakse nende väljaannetes eeskätt meelelahutusele ja kangelase eraelule – nii palju kui teatritegijate puhul on võimalik seda kutsetööst eraldada. Ent on ka kirjastajaid (üks kohusetundlikumaid kindlasti Eesti Teatriliit, aga ka teatri- ja muusikamuuseum jt), kes lähtuvad isikuraamatuid koostades ennekõike teatriteaduslikest ja -uurimuslikest põhimõtetest, mistõttu tõuseb esile teatrilooline väärtus. Üks paremaid näiteid isikuraamatust, kus on köitvalt kokku pandud peategelase eraeluline pool ja erialaselt tehtu põhjalik käsitlus ning tagatipuks pakub teos hõrku lugemisnaudingut, on Eero Epneri kirjutatud raamat teatri- ja filminäitlejast Lembit Ulfsakust (Caligari OÜ, 2022).

Nimetamata on teatriraamatutest veel mitmesugused teatriajaloo ülevaate­teosed, samuti teatrite, teatrikoolide ja teatriaastate (viimaste puhul tuleb esile tõsta „Teatrielu“ kogumikku) koondkäsitlused, mis loovad muidu olemuslikult killustatud teatripildis ülevaatlikku korda. Teatriteoreetiliste raamatute (siin on suuremad tegijad Eesti Teatriliit ja Tartu ülikooli kirjastus) puhul on põhjust pidada viimase aja üheks tähtsamaks sündmuseks Hans-Thies Lehmanni teose „Post­dramaatiline teater“ (Eesti Teatriliit, 2024) ilmumist eesti keeles.

Kirjeldatule tagasi vaadates saab kokkuvõtvalt öelda, et teatriraamatute üllas ülesanne on meenutada ja mõtestada ning aidata meil sel kombel veidigi üle saada teatri kaduvikulisusest, sellega leppida.

1 Pille-Riin Purje, Miks pisuhänd teatrilavale kippus. – Sirp 31. I 2025.

2 Vt https://teater.ee/naitekirjandus/naidendid/