Kolimise järel vajasin teise asjana raamaturiiulit. Esimene oli suur kapp plakatikogu jaoks. Raamatud peavad olema võimalikult nähtaval ja hõlpsasti leitavad. Seetõttu asuvad luuleraamatud ja eesti proosa esikus. Muu proosa on keelte kaupa tähestikulises järjekorras. Ärgu jumala eest arvatagu, et süsteem on kindel! Ma lihtsalt püüdlen korra poole. Kirjandusteadus, sotsiaalteadused ja kunst on omaette. Üks erand on kah: eraldi hoian kõiki Ilmar Laabaniga seotud trükiseid mis tahes keeles. 

Kas paberil raamatuid on üldse vaja? Millalgi viis aastat tagasi näis, et üha vähem, kuid nüüd tundub, et just teatmeteaduses hakkab paberkandjal raamat vahetevahel osutuma hoopis kasutajasõbralikumaks ja nõtkemaks. Tunnistan, et netis pole ma ühtki e-vormistuses raamatut läbi lugenud. Raamat peaks ikka olema paberkandjal. Vähemalt ilukirjandus. Kui otsin mingit teavet kas mõne persooni või seiga kohta, siis on nett enamasti suureks abiks, aga ilukirjandust ei tahaks säält lugeda. Ning – nagu üteldud – ka teatmeteosed on vahel siiski nõtkemad. Vähemalt siis, kui tead otsitava olemasolu umbmääraselt ja oskad otsida (et kusagil seal oli vist). 

Suhtun raamatutesse kord kui teabekogumeisse, kord kui tundevoolameisse. Ka ilukirjandust saan võtta mõlemat moodi, kuidas kunagi. 

Küll aga pole ma eales jõudnud sellise pühendumuseni, millega mu täditütar aastaid luges Artur Alliksaare luulet. Täditütar lahkus meie seast enne „Päikesepillaja“ esimest trükki (olgu kiidetud selle koostaja Urmas Tõnisson!) ning eelistas alati autori enese heakskiidu saanud kogu „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Programmeerijana töötanud täditütar elas 1980ndate esimesel poolel iga suvi puhkuse ajal üks-kaks nädalat ema ateljees, kust ta väljas ei käinudki. Muudkui luges „Olematust“ ja mõtiskles sealsetest keelemängudest ja mõtteuperpallidest.