Aeg-ajalt on mõistlik teha maailma asjades inventuur, et aru saada, kust oleme tulnud ja kuhu jõudnud. Kõik muutub kiiresti ja vana kipub ununema või tähendust kaotama. Isegi sõda peetakse teisiti ja aina tähtsamat osa etendavad selles droonid, mille tootmist ja kasutamist on suurendanud kõik, kes sõda peavad või selleks valmistuvad. Nii käivad droonid ja võimumängud käsikäes. Kõnelda võib võidurelvastumise uuest etapist, mille käigus on USAgi avastanud, et tal ei ole piisavat võimekust end droonide eest kaitsta. Kuid see kõik on vaid tehnoloogia, maailma käekäigu määrab ära see, millistest väärtustest lähtuvad maailma liidrid ja riigid, mida nad juhivad.

Väärtuspõhisus kaalukausil

Lähiajaloos oli murdepunktiks Nõukogude Liidu lagunemine ja külma sõja lõpp. Suur osa neis muutustes oli USA presidendil Ronald Reaganil (president 1981–1989), kelle sihikindlat poliitikat Nõukogude süsteemi lagundamisel võib julgeoleku aspektide kõrval pidada kindlasti ka väärtuspõhiseks. Reagan pani rõhku inimõiguste järgimisele ja nõudis Moskvalt järjekindlalt poliitvangide vabastamist.

Nüüdne president Donald Trump on teinud USA poliitikas kannapöörde. Tema poliitikat on iseloomustatud kui deal’i-põhist äritegevust. Trump paistab silma egotsentrilise ja heitliku valitsemisstiiliga, mis demokraatlikus läänemaailmas on üpriski harjumatu. Väga sageli puudub tema hoiakutes nii loogika, eetika kui ka moraal. Oma käitumiselt meenutab ta hoopis Liibüa värvikat riigipead Muammar Gaddafit või kui kaugemale ajalukku vaadata, siis Rooma pahelist imperaatorit Caligulat. Teatud paralleele autokraatlike valitsejatega võimaldavad tõmmata ka USAs puhkenud rahutused, sõjaväe toomine tänavatele ja immigrantide vastu rakendatud repressiivsed meetmed. Autoritaarsusest kõnelevad samuti meeleavaldustel välja toodud loosungid „No Kings!“ („Ei kuningatele!“). Ei Gaddafi ega Caligula käsi käinud teatavasti hästi, esimene neist hukkus mässajate käe läbi ja teine langes vandenõu ohvriks. Jääb vaid loota, et Ameerika demokraatia on tugev ja suudab praegused võimuliialdused ilma suuremate tragöödiateta üle elada.

Trumpi kannapöördest hoolimata pole suurem osa läänemaailmast oma väärtushinnanguid ja arusaamu julgeolekupoliitikast muutnud ning sellest on tulenenud ka konflikt Trumpi administratsiooni ja läänemaailma muu osa vahel. „Konflikt“ polegi olukorra iseloomustamiseks see õige sõna, sest tegelikult on arukaks jäänud läänepoliitikud püüdnud Trumpiga laveerida ja toiminud nagu meedikud palatisse sulgunud patsiendiga, kellega on vaja saavutada mõistlik kokkulepe. Poliitilises retoorikas domineerib usk ja lootus, et äkki ühel hetkel hakkab Trump siiski mõistuspäraselt käituma ja Vana Hea Ameerika tuleb jälle tagasi.

Euroopagi pole enam sama

Eesti oli nende kümne riigi hulgas, kes otsekui hoogtöö korras liitusid 2004. aastal Euroopa Liiduga ja samal aastal ka NATOga. Selleks olid nii majanduslikud kui ka julgeolekualased kaalutlused. Rahva seisukoht Euroopa Liiduga ühinemises polnud nii ühtne kui NATO puhul, rahvahääletusel langetati siiski liitumist toetav otsus. Euroopa Liiduga ühinemine tähendas ka Eesti ühiskonna harmoniseerimist Euroopa Liidu seadustega ja liidu väärtuspõhimõtete omaksvõttu.

Üks ühiskonna mõtte edendajaid oli toona Avatud Eesti Fond, mis loodi 1990. aastal ja mis oli üks neid paljudest fondidest, mis George Sorosi rahastusel tegutsesid ja tegutsevad maailma riikides ka praegu. Avatud ühiskonna fondidest palju enam ei räägita ja need mis järel, jätkavad oma tegevust suhteliselt silmapaistmatult. Mõnes riigis nagu Ungari on neid käsitletud ka paariaorganisatsioonina. Ungari peaminister Viktor Orbán, kes on rajanud oma toetuse Euroopa Liidu ja immigratsiooni vastasusele, on süüdistanud fondi sisserände toetamises ja globalistlike ideede levitamises. Fond omakorda on Ungarile ette heitnud repressiivseid meetmeid ja fondivastast jälitustegevust. Nii on fondide peakorter ohtlikuks muutunud Budapestist ära kolinud New Yorki ja nende Euroopa osakond vastavalt Berliini.

Üheks tähiseks Euroopa muutumises oli samuti 2015.-2016. aasta rändekriis, mis põhjustas vastuseisu immigratsioonile riikide sees, kuid vastandas ka riikide poliitikaid. Ungari paistis selles kriisis taas silma oma põgenikevastasuse ja piiritarade ehitamisega. Orbáni sõnul, nagu ta tollal ütles, on immigrandid mürk, mida Euroopa ei vaja.¹ Ilmselgelt andis Euroopa rändekriis sisendi ka 2017. aastal esimest korda võimule tulnud Donald Trumpile, kes asus otsustavalt piirama rännet USAsse ja ehitama uusi tarasid Mehhiko piirile. Uuesti võimule tulles on Trump hakanud piirama ka riigis juba olevate immigrantide õigusi ja rakendanud ebaseaduslike immigrantide vastu järske meetmeid, mis kulmineerusid rahutustega kogu riigis. Seoses armee kasutamisega rahutuste mahasurumiseks Los Angeleses on California demokraadist kuberner Gavin Newsom süüdistanud Trumpi demokraatia ründamises ja suundumuses autoritaarse režiimi kehtestamisele.²

Trumpi eeskuju nii immigratsiooni­vastasuses kui ka Vene-Ukraina sõja küsimuses on hakanud mõjutama ka Euroopa riikide sisepoliitikat. Trump & Co. on selleks omalt poolt ka tõsiselt pingutanud, toetades rahvusmeelseid parteisid ja kritiseerides nende õiguste piiramist. Nii polegi ootamatu, et näiteks Poola presidendivalimistel võitis Trumpi-meelne Karol Nawrocki. Kuid trumpismi võib leida kõigist Euroopa Liidu riikidest, kus Trumpi toetavad omalt poolt rahvuslikult meelestatud parteid ja poliitikud.

Venemaa arenguspiraal

Venemaa on imperialistlik riik, mille arengut võib iseloomustada kas tsüklilise või spiraalse ekspansioonina. Pärast 1991. aasta tagasilööki ja Nõukogude Liidu lagunemist, mida Putin on iseloomustanud kui ajaloo suurimat katastroofi, on Venemaa arenguspiraal jõudnud taas agressiivse laienemise faasi. On hinnatud, et pärast Ukraina sõja lõppu taastab Venemaa oma varasema sõjalise võimekuse umbes viie aasta jooksul ja võib NATO testimiseks rünnata Balti riike või ka Poolat. Seetõttu valmistuvad võimalikuks sõjaks ka teised Euroopa riigid. Eriti pöördeline on seejuures Saksamaa hoiak, kes on otsustanud oma unarusse jäetud sõjalise võimekuse uuesti üles ehitada. See tähendab ka ülesaamist Teisele maailmasõjale järgnenud süütundest ja vastutuse võtmist enda kaitsmise eest, mis seni on olnud mugavalt USA kanda.

Praeguses faasis on Venemaa rakendanud Euroopa ja kogu lääne vastu kõiki oma asümmeetrilise mõjutustegevuse võimalusi, kasutades ühismeediat avaliku arvamuse suunamiseks, eksitades lääne ajakirjandust valeinfoga, toetades Euroopa äärmusparteisid ja poliitikuid (nagu seda paraku teeb nüüd ka USA). On eraldi analüüsi teema, kui palju see tegevus on vilja kandnud ja mil määral on see läänes võimule viinud Venemaale mugavad poliitikud. Venemaale mugavaks poliitikuks on hinnatud ka Donald Trumpi, kelle tegevus(etus) on innustanud Venemaad sõjaga jätkama. Arvestades soodsat suveperioodi pole lootustki, et Venemaa enne sügist oma sõjamasina peataks. Putinit pole mõjutanud ka Trumpi katteta jäänud ähvardused kehtestada Venemaale uued sanktsioonid, mille pakett on kongressis küll ette valmistatud, kuid puudub Trumpi otsus selle jõustamiseks. Selle taga võib näha Trumpi ja tema lähikondsete huvi ennemini teha Venemaaga koostööd kui temaga sõdida. Ukraina on sel teel vaid takistuseks, millest püütakse kiire rahulepinguga üle saada. Putin kindlasti teab seda ja ilmselt ka Trump teab, et Putin teab, kuid välja on kujunenud libedavõitu poliitmäng, kus mõlemad telefonis sõbralikult kudrutavad. Eriti moraalitu on tõsiasi, et Trumpi soosiv suhtumine Putinisse on andnud Venemaa sõjategevusele ja Venemaa poolt sooritatud sõjakuritegudele justkui legitiimse staatuse.

Kasvav majandushiid Hiina

Hiina puhul võib jõustunud muutuste piiri asetada 1979. aastasse, kui Hiina avas oma majanduse välisinvesteeringutele, tehes seda algul küll väga ettevaatlikult ja suurte piirangutega, kuid järk-järgult võimalusi avardades. Nagu osutab Harvard Business Review, sai Hiinast juba paarikümne aastaga riik, mis oma odava tootmisega hakkas mõjutama kogu rahvusvahelise ettevõtluse konkurentsivõimet. Väljaande kinnitusel moodustas Hiina SKT reaalne kasv alates 1978. aastast umbes 9% aastas ja jõudis sajandivahetuseks kokku 700%-ni. Väliskaubanduse kasv oli seejuures keskmiselt 15% aastas ja moodustas 2002. aastaks rohkem kui 2700%.³ Maailmapanga andmeil suurenes Hiina SKT 1980. aasta 191,2 miljardilt 17,8 triljoni dollarini 2023. aastal, samas kui USA SKT oli 2023. aastal 27,7 triljonit dollarit.⁴

Riiki tehtavate välisinvesteeringute netosissevoolult ületas Hiina USAd esimest korda 2011. aastal (vastavalt 280,1 ja 263,5 miljardit dollarit), kuid sealt edasi on Hiina jäänud USAst taas maha. Hiina jaoks kõige tipmisel 2021. aastal moodustas Hiinasse tehtavate välisinvesteeringute netosissevool Maailmapanga andmeil 344,1 miljardit dollarit, millele järgnes kiire langus 43,7 miljardi dollarini 2023. aastal, samal ajal kui USAs moodustas välisinvesteeringute maht 2021. aastal stabiilselt 475,8 ja 2023. aastal 348,8 miljardit dollarit.⁵ Neist arvudest nähtub, et Hiina areng on olnud kiire, kuid USAst jääb mandariinimaa siiski veel kaugele maha. Ka Hiina majandust iseloomustab seejuures tööjõukulude pidev kasv ja elanikkonna vananemine, nii nagu see on teistes arenenud majanduse ja suureneva heaoluga riikides, mis tähendab, et edasine majanduskasv ei pruugi olla kaugeltki nii kiire. Võib mõista ka USA muret, et kõigest hoolimata jõuab Hiina talle järele. Suurenev majandusvõimsus tähendab ka kasvavat sõjalist võimekust ja suurenevat mõju muudes maailma riikides.

Usuline vastasseis

Tänapäeva maailmapildist ei saa lahutada maailma religioosset polariseerumist, mis määrab ära ka riikide koostöövõime ja vastasseisud. Maailmas moodustavad (2022. aasta seisuga) kaks kõige suuremat ja paraku vastandlikku kogukonda kristlus ja islam, mis hõlmavad portaali Statista andmeil⁶ ümmarguselt 32% ja 26% maakera elanikkonnast. Juudiusulisi on maailmas sama portaali andmeil vaid 0,2%, kuid käimasolevate Iraani ja Hamasi sõdade taustal iseloomustab just neid kõige kuumem konflikt moslemimaailmaga. Konflikt on kestnud juba alates juudiriigi loomisest pärast Teist maailmasõda, kuid selle piirjooned võib tõmmata ka aastatuhandete tagusesse aega, kui juudi hõimud Moosese juhtimisel, nagu jutustab piibel, rändasid Paabeli vangipõlvest tagasi Palestiina aladele, mis aga kunagi hiljem langesid moslemite võimu alla ja araa­bias­tusid. Sellesse tuhandeid aastaid kestnud vastasseisu on lisandunud tuuma- või koguni maailmalõpuoht, mis on pannud Iisraeli otsustavalt tegutsema.

Lääne vaatepunktist on islami agressiivne ekspansioon ajalooliselt möödanik, kuid see levib rahumeelselt koos rahvastikurändega. Märgiliseks selle protsessi arengus võib pidada Saksamaa endise kantsleri Angela Merkeli tõdemust juba kümme aastat tagasi, et islam on nüüd juba osa Saksamaast, millega Merkel kordas juba varem president Christian Wulffi väljaöeldut.⁷

Islamit vastustava partei Alternatiiv Saksamaale (AfD) edu Saksamaa valimistel näitab, et mingi osa selle riigi elanikkonnast ei ole Merkeliga nõus ja püüab olukorda muuta. AfD-l on ligi neljandik kohti Liidupäevas ja üle kuuendiku liidumaade parlamentides. Portaal  The New Arab toob ära, et viimased poolteist aastat (artikkel ilmus 27. II) on olnud Saksamaa viie ja poole miljoni moslemi jaoks kohutavad ning nad tunnistavad, et olukord läheb ainult hullemaks. Uuele kantslerile Friedrich Merzile heidetakse ette Iisraeli toetamist Iisraeli-Ḩamāsi sõjas, süüdistatakse Saksa meediat moslemite ja araablaste negatiivses kujutamises ja kogu ühiskonda islamiusuliste vastu suunatud rassismis.⁸

Tähelepanuta ei saa jätta ka valdavalt hinduistliku India vastasseisu oma islamiusulisest naabri Pakistaniga ja India keerulisi suhteid Hiinaga, kus religioon, tõsi küll, kuigi suurt osa ei etenda. Konflikte nende riikide vahel põhjustavad piirivaidlused, millel on ajaloolised põhjused. Teisalt ei välista need näiteks Hiinat ja Indiat osalemast sellise organisatsiooni tegevuses, nagu seda on BRICS, kuhu kuuluvad ka Venemaa, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Iraan, Araabia Ühendemiraadid jt riigid, mida analoogselt kollektiivse läänega on hakatud nimetama kollektiivseks lõunaks. Seatud eesmärk on vastu seista kollektiivse lääne domineerimisele ja muuta senist maailmakorraldust.

Eespool kirjeldatu on see suur globaalne pilt (õigemini küll vaid osa veelgi suuremast pildist, millest on kõrvale jäänud Aafrika, Lõuna-Ameerika ja suur osa Aasiast), kuhu Ukraina küsimus kipub ära kaduma. Samal ajal puudutab Vene-Ukraina sõja tulemus kogu maailma julgeolekut ja määrab ära, mida Venemaa edasi teeb. Kõikide muude konfliktide, riikide majandushuvide või majanduslike raskuste sasipuntras kipub see äratundmine jääma tagaplaanile või riikide enda kitsamate huvide varju. Seni globaalset juhtrolli täitnud USA on tüüri pendeldama lasknud ja puudub selge siht, kuhupoole läänemaailm julgeolekupoliitiliselt liigub ja kas senine tasakaal või nii palju, kui seda järele on jäänud, säilib. Tahes-tahtmata tekib tundmus, et oleme astunud kaose servale sammukese lähemale ja viimane aeg on see endale otsustavalt teadvustada.