Tartu kunstikuud on peetud 2004. aastast peale, selle algne initsiatiiv tuli Tartu linna kultuuriosakonnalt. Tollal koostati linna n-ö mainesündmustest Tartu kultuurifestivalide kalender ehk aasta jagati oluliste kultuuriürituste vahel ära. Sinna kuulus ka üks suurem kunstisündmus, kunstikuu, mida hakati korraldama aasta algul. Kunstikuu korraldamine on käinud linnas tegutsevate suuremate kunstiinstitutsioonide vahel käest-kätte. 2008. aastal otsustasin taotleda Y-galerii egiidi all korraldamisõiguse, et saada suurürituse organiseerimise kogemust. Varasemate korraldajate, kunstnike, kultuuriprodutsentide või -ajakirjanikega vestlemisel on ikka kerkinud üles küsimus, milline peaks kunstikuu olema. Ideaalis soovitakse staarkunstniku ehk rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku näitust, suuremat meediahuvi ning ka seda, et festival ei toimuks talvel. Kõik need ootused eeldavad kunstikuu kui suurürituse sisulist ja vormilist reformimist.
„ART IST KUKU NU UT” eesmärk on välja selgitada, mis edasi saab. Miks ei võiks Tartu olla koht, kus toimuvad nii Eesti kui maailma mastaabis olulised näitused ja sündmused? Ilus, julge ja naiivne, eks! Aga hädavajalik küsimus. Kuna mul on positiivsed koostöö kogemused Rael Arteliga, kes on veel piisavalt rakendamata, suure rahvusvaheliste kontaktide ja kogemuste pagasiga vabakutseline kuraator, siis tegin talle ettepaneku tänavust festivali koos teha. Esimese asjana viisime Tartu aktiivsete kultuuriinimeste, seniste kunstikuude korraldajate, teiste festivalide organisaatorite seas läbi küsitluse, mida nad meie festivalilt ootavad.
Kas arvestate nende ootustega?
Tänavust festivali võib pidada veel üleminekuaja nähtuseks. Kõik ootused on koondatud trükisesse „ART IST KUKU NU UT. Tartu kaasaegse kunsti skeene subjektiivne uurimus ja lisad”, mis ongi seekordse festivali kõige olulisem osa. Lisaks mini-intervjuudele sisaldab see näituse kataloogi, Tartu linnavalitsuse loomemajanduse strateegia dokumendi kohaliku kunstielu analüüsi, küsitlust kunstikooli lõpetajate rakendatuse kohta tööturul, varasemate kunstikuude ülevaate jpm. See trükis võiks festivali tulevikule mõeldes toimida GPS-seadmena, et Tartus tegutsevatel professionaalidel tekiks aimdus, mis kontekstis nad tegutsevad, mida arvab kõrvaltvaataja. Tartu on teise linna kompleksi põdev Ida-Euroopa väikelinn. Linna kuvand ja ka selle taasloomise protsess on paljuski jäänud 1930ndatesse kinni.
Mis on tänavu sisuliselt teistmoodi?
Kuna me plaanime kaasaegse kunsti festivali korraldada vähemalt viis aastat, et näha ka tehtud töö reaalseid vilju, siis katsume tulevikustrateegiat sel korra juba minimudelina katsetada. „Koostöö” on oluline märksõna, millest me lähtuma hakkame. Sel korral on kavas kureeritud rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus, trükis, tegevuskunsti programm, Tartu noore kunsti oksjon.
Mis on näitusel huvitavat?
Näitus „Lisa 6. Nähtamatu käe poliitika” on Rael Arteli kuraatoriprojekt, mis avatakse Y-galeriis 8. septembril kell 19. Väljapaneku eesmärk on analüüsida sotsiaalmajanduslikku olukorda, mis on kaasaegse kultuuriproduktsiooni vältimatu taustsüsteem. Osalevad Milijana Babić (Rijeka), Phil Collins (Berliin/Glasgow), Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, OÜ Visible Solutions, R. E. P. grupp (Kiiev), Mladen Stilinović (Zagreb), Pilvi Takala (Amsterdam/Helsingi), Sener Özmen & Erkan Özgen (İstanbul) ja Katarina Zdjelar (Belgrad/Rotterdam). Ainult avamise päeval algusega kell 19 on võimalik vaadata OÜ Visible Solutions’i performance’it ja Athena kinos algusega kell 20 Phil Collinsi 2005. aasta İstanbuli biennaalile valminud videot „dünya dinlemiyor”. 8. septembril kell 15 avatakse Tartu loomemajanduskeskuses Kiwa kureeritud Tartu noore kunsti oksjoni näitus „Vali vitamiin!”. Mastaapne performatiivne suurvorm „Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents 2010” peetakse 2. oktoobril ülikooli raamatukogu konverentsikeskuses.
Kes on teie potentsiaalne publik? Keda ootate aktiivselt sõna võtma?
Festival on vahend, et motiveerida Tartu institutsioone tegema midagi enamat igapäevase töö kõrvalt. Kuid oluline on, et selleks ühiseks motiveerituse lävendiks peaks olema midagi üle-elulist. Tähtis koht on ühel kureeritud rahvusvahelisel näitusel. Rahvusvahelise näituse kureerimine on justkui loomulik ja mitte nii väga üle jõu käiv asi, aga tuleb välja, et mitte just tavaline Tartu kontekstis. Tänu ülikoolile ja kõrgemale kunstikoolile on linnas üliõpilased, seetõttu pöörame teadlikult tähelepanu ka kunstiharidusele. Tänavu on meil näitusel giidiprogramm, et harjutada iseennast ja publikut kunstist kõnelema.
Kes on giidid?
On ju selge, et teie kahekesi seda ei jõua. Loomulikult tahaksime tulevikus kaasata Tartu ülikooli kunstiteaduse tudengeid. See on suur väljakutse, sest nad ei ole erilised kaasaegse kunsti fännid, neid näeb harva galeriides, pigem arhiivides.
Kes on teie potentsiaalne kriitik?
Leida Tartus kunstikriitikut, kes on kursis toimuvaga, pole sugugi lihtne. Nupuka lahenduse on leidnud Artishoki biennaal: kümme kriitikut kümne kunstniku vastu. See on täiesti omaette formaat. Artishoki biennaal peetakse tänavu ka Tartus ja see langeb poolenisti samasse aega meie festivaliga. Kaire Nurk on kunagi Sirbis (13. III 2009) tõdenud, et kuidagi tuleb leida üles need eakaaslased, kellest võiksid „saada uuele põlvkonnale oma Pierre Restanyd”. Krista Piirimäe ütles raamatu „Tartu XXI sajandi kunst” esitlemisel, et Tartu noores kunstis toimub samuti huvitavat, aga sellest kirjutab ehk kunagi keegi teine. Nii et tööd jätkub.
Üles kirjutanud R. V.
