Igal hommikul ärkan raamaturiiulite keskel. Üks väike riiul mu voodi kõrval mahutab umbes … 6-7 raamatut. Vaatan tihti ümbritsevaid raamatuid ja tunnetan sügavalt, kui palju need mu elu mõjutavad. Mõnega on seotud mõni lähedane, mõni jällegi tolmu kogudes mind aastaid jõllitanud. Eks ma jõllitanud siis vastu kah. Paras.  

Raamaturiiul on korraga ülim vabadus ja ka kohustus – privileeg hoiustada mitut tonni mitmepalgelist tarkust enda ümber. Mõnda neist olen tundma õppinud, mõne poole on mitmendat kuud (või aastat) hirmus kihelus (aga mitte nii piisav, et kohe kätte võtta) ja mõned on nii võõrad, et ei hakka kaanele pilku heitmagi.  

Lugemata raamatu, mis riiulil justkui pjedestaalil lebab, kohalolu on passiivne nagu turvakaameral, millel juhtmed tagant lahti kistud. Alati kohal, ilma hukkamõistuta. Aga ometi mõnitades. Irvitades. Kiusatust tekitades. 

Hämmastav, kui palju raamat ja selle müstiline loor mind mõjutavad, ilma et oleks lehtegi lugenud. Näen enda ümber teoseid, mida isa on aastaid kiitnud. Kahtlemata olen need kiiduavaldused mõttes ära vormistanud, aga alati tuleb mõte lugeda „mõni teine päev“. Sellest hoolimata mõjutavad lugemata raamatud ikkagi ka neid, mida ma lõpuks loen. Jõuan ringiga tagasi nendeni, mida mulle juba aastaid tagasi oli soovitatud. Naljakas. Kohe kui olen millenigi leidnud oma tee, saab see palju isiklikumaks. Iga päev, kui ma mingit teost riiulil vaatan ja ei loe, tõuseb see grammi võrra kõrgemale mingis jaburas prioriteedihierarhias, mille alusel ma kunagi tegelikult otsuseid ei langeta. Lugemisotsus tuleb millestki ürgsemast, mis eksisteerib väljaspool ratsionaalsuse, loogika ja intelligentsi piire. Igale teosele – olgu selleks raamat, film, maal, kauamängiv album või lõputu hulk muud kunsti – on oma aeg ja koht. Miski, mida ei saa peale suruda. Mis ei tähenda, et ei ole tarvidust enesedistsipliiniks ja pealehakkamiseks. Muidugi on. Kui haarad midagi riiulilt, loed ja leiad, et ei meeldi – siis loe uuesti. Mõnel teistsugusel päeval, kui elu on nihkunud uude kohta. Haiget see teha ei saa. See ei tähenda, et ma nüüd lähen ja võtan riiulilt selle Thomas Pynchoni, mida ma tükk aega lugeda olen plaaninud. Las tulevikumina teeb seda, kui õige aeg käes on.  

Mina lähen vaatan veel kolm osa „Sopranosid“.