Kui toredate nooremate kolleegidega jutuks tuli, et plaanin kirjutada Vaino Vahingu „Suvekoolist“, mindi mossi ja küsiti: kas ma ikka veel arvan, et Vahing on tipp-topp? Olin laksaki vastamisi Claire Dedereri „Koletistes“ õhku visatud küsimusega: kuidas suhestuda kunstiga pärast loojat puudutavate häirivate asjaolude teatavakssaamist?¹ Tõsi, Vahingu puhul polnudki mingit ilmsikstulemist, ennastpaljastavalt perevägivallast kirjutades noppis ta hoopis auhindu.

Elu ja loomingu lahutamatus. „Koletiste“ loodut hinnates püütakse vahel looja ja looming lahku lüüa, õigustatakse, et halva mehe pärast ei pea tühistama head kunsti, nagu me ei hinda ka õilishingede kehvapoolseid värsse.² Ent Vahing klammerdus kunstnikuna programmiliselt elu külge. Ta kirjutas elust maha, püüdis inimolemuse ja psüühika hämaralasid herilasepesana sumisema panna, et kirjanikuobjektiiviga kõrval passida.

Vahing distantseerus „kunstist kunsti pärast“. Ta oli eksistentsialist, kes otsis, kuidas toekalt ja võõrandumis­vabalt elada. Muidugi ta äpardus nendes püüdlustes, oli omaenese õpetuse hale karikatuur ja narr nagu eksistentsifilosoof ikka. Ent Vahing deklareeris igal sammul: „Mina ei suuda hoida lahus oma loomingut ja oma elu. Minu ideaal on selline, et see, mida ma kirjutan, peaks saama ka minu eluks.“

„Suvekooli“ lahates ei ole ka sobilik ebameeldivate küsimustega põrkudes pead liiva alla peita. Draama kangelane just seda ju kaasinimestele ette heidabki. Aga ehk on millegi toreda kogemise soovist kujunenud kultuurile lähenemise liig levinud eeldus? Kultuur ongi ju paradokse täis konglomeraat, milles märkimisväärne osa on kriiskavatel dekoratsioonidel, vastuoludel, ka lollustel.

Mida jultunumalt kombatakse kultuuris inimkogemuse neitsilikke sfääre, seda enam on sellist sodi. Võtkem Freud. Tema triangel oraalse ja anaalse, kastratsioonihirmu, peenisekadeduse jm ümber on koomiline ja totter, Freudi karjäär on eetiliste küsitavuste ja farsside rida. Kas aga kogu lust, kõik see tore ja progressiivne, mis nüüd mõnu- ja ihamaastikelt vastu vaatab, olnuks mõeldav Freudita?

Muidugi on tänapäeva (kire)sütitajad³ iseteadlikud, ei soovi onkleid teenäitajaks. Kuid kas meil oleks kliitori­anarhistide piirideta haipseksuaalsust, peeru- jm pahahaisu ning kassi- & kliitori­rõõmu, Valge tüdruku publikut hullutavat karvasusedialektikat, kui polnuks Freudi oma pissipihtimuste ja kastratsioonikompleksidega? On ammuilma taibatud, et ideed ei pea selleks, et elujõudu omada või viia lausa millegi toredani, adekvaatsed olema.

Kultuuris käiakse harva kõrvale­kalleteta lineaarset progressiteed. Muidugi me soovime parimat, kuid rohkemgi kui ravimitel on kultuuril kõrvaltoimeid, ka hämaraid varjukülgi. Erutavate momentide imetleva ahmimise kõrval on kultuuritarbijal mõistlik revideerida kultuuri segakuhjatist kogu selle vasturääkivuses ja vasikavaimustuseta pärida, kuhu „geeniuste“ teed, nende loodu retseptsioon, edasiarendused jms meid viivad.

(Pere)vägivald ei ole flirtimiseks. Ma ei tea, mida mõtlesid Vahingu omaaegsed (au)hindajad⁴, lugedes „Machiavelli kirjade“ tänapäeval laialdast tülgastust tekitavaid ridu: „Karjun, et ma polegi su ema peksnud, peksin, kui sind veel ei olnud. Paljud mehed joovad ja peksavad naisi. Lapsed näevad seda sageli pealt ja kui nad vahele segavad, saavad oma osa. Ma joon. Olen täna parasjagu purjus ja kavatsen veelgi juua.“⁵ Võimalik, et usuti, et julgelt ekshibitsionistlik proosa toob nõukaaja varjatud teemad, sh perevägivalla, esile ning kuidagimoodi parandab neid sfääre.

Vahing flirtis raputava ja šokeerivaga, sh vägivallaga, vastikult. Tema looja­natuuri määras Baudelaire’ist peale sedapsi viltune modernistlik kultuuriloogika. Modernne publik januneb täitmatult seninägematut ja transgressiivset, talle segatud kokteilid peavad olema üha krehvtisemad. Vahingki üritas tähele­panu püüda vängete jampside toel, avaldas pruutide kirju ja laotas memme-taadi tegemised naturalistlikult ilmarahva ette. Vahing oli Aravult, vaimuelus autsaider ja self-made man, iseõppijalikult trotslik, pikantselt bisarne, ka isekalt infantiilne.

On tragikoomiline, ent paraku tõsi, et niisugustele narrustele kallutas Vahingut millegi kestva ja igavese ihalus, suutmatus taluda moodsa elu lakkamatut seismilist võbelust. Et ei oldaks silmitsi eimillegi ega tühjusega, et heitlik maailm kuidagi koos püsiks, püüdis Vahing elu hõlmata kujutluslikult, fabritseeris metafüüsilis-eksistentsiaalseid probleeme ja paranoilisi diskrepantse, mille lahendamisele andus ja millega sidus ka kaaslased. Nii lootis ta püsimatu maailma enda jaoks pidama saada.

Ta nõudis inimestelt metafüüsilis-eksistentsiaalsele jahmerdamisele pühendumist maise filisterluse ja suvalise õielt õiele kulgeva nautlemise asemel. Niisugused nõudmised oli ta Kierkegaardi pealt maha ning endale ja kaaslastele ette kirjutanud. Manuaali järgi vajati filisterluse ületamiseks meeleheidet. Vägivalla ja piiripealsega mängimine võimendas ahastust ja andis sellele dostojevskiliku mõõtme. Ja Vahing konstrueeris võikavõitu eraelulisi stseene, sest populaarse arusaama kohaselt aitas inimesel autentse minani jõuda raputav piirsituatsioon, milles ülearune kaob ja maskid langevad.

Inimesel võib Jämejala psühho­neuro­loogiahaigla dispanseri alko­holismi­palati juhtimise kõrval olla ka elu mõtte otsimise harrastus. Ent olemise metafüüsiline sidustamispüüd ei saa olla tähtsam soovist hoiduda julmusest ja valust. Metafüüsikaga sekeldamine võib kergesti muutuda narruseks, mida ümbritsevatele haiget tegemise vältimine kunagi ei ole. Kui vaimutohtril on soov lolliks minna, lansseerigu ta anaalfaase ja kastratsioonikomplekse. (Pere)vägivald ei ole flirtimiseks. Kui eksistentsialist vajab meeleheidet, hävitagu ennast, mitte teisi.

Siin midagi Vahingu kaitseks öelda ei ole. Toetan kogu hingest kultuuri, kus mängitakse kliitori ja mitte vägivallaga, kus viimasega mehkeldajaid, rääkimata julmuritest, saadab nulltolerants, tühistamisähvardus. Siiski olgu märgitud, et kuigi Vahing ise üürgas oma koletislikkusest nagu tuleohutuspasun, on sõbrad ja lähedased kirjutanud Vahingust sadu tekste, kus teda julma, ammugi mitte jõhkra vägivallatsejana ei kujutata.

Kurdetakse ikka Vahingu keerulise iseloomu, meeleheitevajaduse ning kaaslasigi puudutava ekshibitsionismi­januse loojanatuuri üle. Eraelulised paljastused on tänapäeval saanud kunsti ja eluvõitluste peavooluks. Oma sõnul kujunes Maimu Bergki ajapikku Vahingu jälgedes temasarnaselt hoolimatuks lähedaste inimeste kirjanduses ärakasutajaks.⁶

Nüüd peetakse seda aga juba progressiivseks isikliku sfääri remontimiseks. Kultuuristaarid kirjutavad praegugi nii nagu Vahing „Suvekoolis“, vähemgi literatuuritsedes: „Olen perekonnast, kus eneseväljendus ei olnud soositud. Laps olgu vait. Teadku oma kohta. Tegu oli düsfunktsionaalse koduga, kust ei puudunud alkohol. Mul oli häbi. Tahtsin olla midagi muud, saada kellekski teiseks.“⁷ Vaevalt me teadvustame, kuivõrd on Bergi ja Vahingu kirjanduseks muudetud suhe rajanud teed kultuurielus vohavatele moodidele.

Tõe huvides olgu öeldud, et tema kaasaegsed Vahingut ei idealiseerinud. Ikka toonitati, et psühhiaater ei oska haigluse ja ekshibitsionismiga piiri pidada. Sõbrad Vahingu geeniusemüüti ei toitnud, Madis Kõiv pani Vahingu paika ja Mati Unt aasis. Aastatuhandevahetuse paiku vallandus Undi mõjul teatris piirsituatsioonide ja artaud’liku julmusega liialdamise pilamise buum. Siiski säilis neis lähenemistes Vahingu igavikulisusejanu tajumine ja hindamine.

Vahingu käsitlemine läks käest ära ja omandas ennastõgivalt küünilise tooni nullindate keskel, kui ilmusid „Päevaraamatud“. Vahing muutus enneolematult populaarseks, ent inimesi huvitas ainult täpselt ja pärisnimede all, kes ikka 1973. aastal kuhu ropsis ja kes lasi peldiku täis. Valvefeministidki kiitsid Vahingut kui ennast mittesäästvat geeniust ja hõrku „desserti seltskondlikku klatši hindavale inimesele“.⁸

Ma ei imesta, et see sisu ja tuumata Kroonika sohu sõitnud tsirkus välja ei kandnud. Pead tõstma pidi Sandra Jõgeva, et küsida: „Milles seisnes Vaino Vahingu suur tähtsus, et teda sellise heldimusega peab meenutama? Mingi rahvuslik parmufetiš?“⁹ Kierkegaardliku raamita oli Vahing tuumatu. Ja uus aeg ja inimesed ei talunud enam millimeetritki ei isekaid onkleid ega öise ümber­aelemise, alkoholi ning arusaadavalt üldsegi mitte perevägivalla lõhna, mis kõige krooniks alkaši oreooli taustal kummitas.

Meie hingede võlad. Sellega Vahingu hädad ei piirdu. Vahing jättis tähele­panuta imperatiivi näha inimeses mitte vahendit, vaid eesmärki. Eeskätt Naises soovis Vahing näha liiga palju iseend, oma narrusega garneeritud püüdluste projitseeringut. Soigus „kingi mulle piibel, naine, poega võib mulle iga emane kinkida“ ning lubas seejuures „Maa tuleb täita lastega“ autoril Naisest ühe teise kuulsa luuletuse kirjutada, millest aimus nurinat „haridust saanud töölistüdruku“ vähese emaduseinnu üle.

Niisugused hoiakud on nüüdseks põlgusega ajaloo prügikastis ja häbi­postis, ehkki ka Naine oli kord mõelnud: „Tahtsin sind armastada, lihtsalt, ilma Spiel’ideta, ilma alati sisse sadada võivate külalisteta. Tahtsin olla truu, tahtsin usaldada, uskuda. Tahtsin sinuga saada palju lapsi.“¹⁰ Lihast ja verest Vahinguga lähemalt tutvudes kaotas Naine nii oma lasterohke unistuse kui ka vähimadki illusioonid nn eksistentsialistliku jahmerdamise osas.

Maimu Bergi suurepärast raamatut „Meie hingede võlad“ lugedes mõistame, et Kierkegaardist jms ei taheta seal midagi teada, kuna aina ümber­aelev ennasttäis ja -imetlev Vahing oli nii tihti lihtsalt kierkegaardiliku eetilisuse, vertikaalsuse ning valiku ja vastutuse dialektika hale pilapilt. Real-Vahinguga ühe katuse all veedetud aastate järel oli Bergil „olemisefilosoofiast“, „Angst’ist“, „igavikulisuse- ja autentsusejanust“ jms kurguääreni.

Berg jõudis hoopis moodsama deleuze’ilik-latouriliku enesemõistmiseni, kohtus rõõmsasti ja avatult elu mitmekesisusega, lasi mõjuda toimevõrgustikel ja kulgeda olemise vool: „… sind kohates ma polnud jõudnud isiksuseks saada. Mul ei olnud selleks niikuinii eeldusi. Olen kergesti, ilma suurema enesesalgamiseta valmis võtma anuma kuju. Mulle ei maksa midagi ka sõpru reeta, ma ei saa sellest õieti kohe arugi, naudin seda, tagajärgedele mõtlemata.“

„Olen kohanemisvõimega, mis öeldakse olevat intelligentse inimese tunnus. Ma ei sobinud perekonna­inimeseks,“ lisab Berg.¹¹ Ning ajalugugi on nüüd täiesti Bergi ja üldsegi enam mitte Vahingu poolel. Atribuutika ja leksika, millega Vahing jauras, piibel, abielu, „tegelikult tahtsin ma ainult Sind“ on kuulutatud heteropatriarhaalse rõhumise vahenditeks. „Rõve, kui kirik ja riik peavad inimeste suhet koos hoidma,“ märgib Sally Rooney.

Armastus, nagu Sveta Grigorjeva õpetusest teame, tuksleb nüüd küll peaaegu kõikjal, kõigiga ja kogu aeg, aga kindlasti mitte seal, kus jaurab vahinglike omadustega mees. Vahing, kes troonis muiste just seetõttu, et tegi oma brändiks jaanoksaliku mittesobitumise, ei sobigi nüüd enam kuhugi. On saanud lõplikult „meheks, kes ei mahu kivile“.

Erisuguste eksistentsiaalsete eluhoiakute konflikt. Kas Ingomar Vihmaril on õnnestunud „Suvekooliga“ Vahingule armutute hoovuste harjal mingi veereke luua? Midagi meeldivaks teha Vihmar küll ei püüa. Vahingu alter ego, Nils Mattias Steinbergi kehastatud maale vanematekoju saabuv poeg, on avastseenidest peale impulsiivne, hirmu tekitav, etteaimamatu, egomaniaki tunnustega. Selliseid inimesi me mitte ainult ei armasta, vaid ka ei tolereeri enam, ammugi mitte peredes.

Üksjagu nimelt seetõttu, et Vihmari lavastuse keskmes oleva härraga sarnased tüübid on eelistanud pesitseda ja oma maniakaalsust realiseerida eeskätt oma peres, ei ole peredki enam ülemäära tolereeritud. Nagu sada aastat tagasi Venemaal arvavad progressiivsed praegu, et oleks parem, kui peresid ei oleks. Kuid see lavastus ei ole progressimeelsetele. Nemad on oma arusaamad ammu kujundanud ja kohtuotsused ära teinud.

Kuid ka teised lavalolijad pole teab mis kenad inimesed, pigem närvilised, osavõtmatud, rabedad, hoolimatud, oportunistlikud, omakasupüüdlikud, variserlikud, julmad, eskapistlikud jne. Mõnele võib jääda mulje, et laamendavat meest püütakse sandi tausta ja kasvu­keskkonnaga koguni välja vabandada. Astra Irene Susi kehastatud Maimu on varju hoidvalt malbe.

Kõik näitlejad mängivad väga hästi, Kleer Maibaum ja Jaan Rekkor vanematena on kraapivalt nurgelised. Tegu on nullstiiliga, mida nägime juba Vihmari lavastatud „Kolme ões“. Koloriiti jagub vaid hädapärast, pakendamiseks ja brutaalsuse võimendamiseks, suur osa selle maksimalistliku minimalismi õnnestumises on valgusmaestro Margus Vaiguril.

„Suvekool“ ei olegi suhte-, pere- või isikudraama – näeme erisuguste eksistentsiaalsete eluhoiakute konflikti. Põrkuvad vanemate filisterlus, instrumentaalne atomism, künism, oportunistlik kinnihaaramine juhuslikust ning tüüp, kelle jaoks ei püsi maailm koos, ilma et seda toestaks eksistentsiaalne terviklikkus, täieliku vastutuse võtmine, andumine, pühendumine, enese valikule allutamine koos kõige kaasnevaga.

On saanud aksioomiks, et Vahing on eksistentsiaalne, metafüüsiline, kuid ei tegele ühiskondlike ega sotsiaalsete teemadega. Ent Vihmar on jõuliselt tõstnud sotsiaalsed suhted isiklike kõrvale. „Suvekooli“ poja võitlus soveti­aegsete spekulantide ning „mõisa köis las lohiseb“ mentaliteediga võib paista narr. Nõukaajal tuligi ju olla ostapbenderlik. Kes siis toona kolhoositeede korrastamisele mõtles!

„Suvekooli“ kangelasele on niisugused suhted ja suhtumine aga võõrandunud mädasoo, kiire kümblemine, ümbritseva küüniline ärakasutamine, millesse ei ole pandud hinge. Elu on lagunenud lokaalse ja ajutise tähtsusega pihustatud sfääridesse, kus ei väärtustata midagi kestvat, loevad hetkemõnu ja oportunism. Pojale on see õõvastav, hõlmavamate ideede poolt korrastamata perspektiivitu maailm, kus pole võimalik variserlikkuseta saavutada moraalsetest küsitavustest puutumata positsiooni.

2025. aastal mõjub Ingomar Vihmari „Suvekool“ tagasitulekuna selle manu, mille me klatši- ja sensatsioonijanus Vahingu puhul minna lasime, naasmisena inimolus igavikutaju tähtsustamise ja Kierkegaardi juurde. Oleme harjunud Kierkegaardiga tegelema rohkem romantiliste suhete foonil. Ent armastus on praegu tanner, kus ollakse Kierkegaardi suhtes vastupidisel lainel ja arusaadavalt on Vahing end siin kompromiteerinud. Suhetes osatakse praegu joovastuda nõnda, et vahekorrad on vabad, mitmekülgsed, juhuslikud, onklitest, patriarhaadist ja heterojamast puutumata. Ei ole põhjust selle õnne vastu sõdida.

Ongi tore, et meie väike kierkegaardilik renessanss on sotsiaal-majandusliku alatooniga. Heaoluühiskond ja sotsiaalriik on nüüdseks lõhutud, töölisklassi mõiste hägustatud, sotsiaalmaksu­kohustusega töökohad hävitatud, juhu- ja mustatöölisedki on nüüd lepingulised ettevõtjad või „pensioniinvesteeringute“ kaudu „kapitalistid“. Ent inflatsioon tapab, paljudele on aina raskemini kätte­saadavad mitte ainult toredus ja kultuur, vaid ka eluase, küllaldane arstiabi ja, jumal paraku, ka igapäevane leib.

Seejuures oleme süsteemi tervikutunnetuse minetanud, sõrme hetkekasu nimel kuradile andnud, maksude optimeerijana eetiliselt impotentsed midagi muutma ja võimetud kriitilist positsiooni võtma. Ühiskonnaelus on teatav pühendumine, distsiplineeritus, tervikutaju, vastutustunne jms erinevalt Tinderi-karusellist ehk jätkuvasti väärtused, mida ei peaks maha kandma ja kierkegaardilik mentaliteet pole siin ülearune. Rõõm on tõdeda, et Ingomar Vihmar püsib lavastajana stiilne ja mõtlejana kairos’es.