
Finlandia auhind on hea eeskuju, kuidas äratada ja jätkata diskussiooni, raamatute üle kirglikult ja argumenteeritult vaielda – hoida omakeelset kirjandust pidevas arengus.

Johanna Venho teosed tasub ette võtta nii kirjanduslike elulugude huvilistel kui ka neil, kes otsivad raamatutest ennekõike keelenaudingut.

Heikki Kännö romaani peategelasel on üllad ideed, teda kannustab ilujanu, Goethe-vaimustus, ta ebajumal on Nietzsche, õpetaja Rudolf Steiner.

Praegused menuautorid teavad, mida lugejad ootavad, oskavad nende soove täita ning on usinad oma loomingut turundama.

Heikki Kännö „Unessaar“ püsib imeteldavalt teemas, aga mitte tegevuses. Lugejana eelistaksin, et tegevus annab edasi teemat, mitte jutustaja kommentaarid tegevust.

Rosa Liksomi „Väila“ värske tõlge ärgitab heitma pilku teistelegi soome romaanidele, kus on käsitletud Lapi sõda, sõja mõju ja tagajärgi naiste vaatenurgast.

Kuidas on võimalik, et Looming ilmub ning on niisama suur ja uhke kui varemalt? See on ime.

Nii nagu Eestis, lüüakse ka Soomes häirekella, et poisid loevad aina vähem. Selle tulemus on meeste kahanev osakaal kirjanike ja kirjandusauhindade laureaatide seas.

Henriku ja Lalli lugude ajaloolisest tõepärast tähtsam on jutustus ise. Just legendid ja nende tõlgendamine eri aegadel osutavad hoiakutele nende taga, arusaamale, mida tähendab olla soomlane.

Anni Kytömäki seirab romaanis „Margarita“ sarnaseid jooni inimese ja looduse anatoomias. Metsarajad on kui mure- ja naerukurrud, naise keha ei erine kuigi palju pärlikarbi omast.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.