$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Jari Järvelä naerab romaanis „Ma armastan Eva Brauni“ nii diktaatorite kui ka tavaliste inimeste kuulsuse- ja tunnustusejanu üle.
Soome valgete-punaste vastuolu on hakanud taanduma alles nüüd, rohkem kui sada aastat pärast kodusõda. Niisugused romaanid nagu „36 urni“ aitavad jõuda mõistmise ja lepituseni.
Finlandia romaaniauhinnale kandideerinud kuues teoses tuuakse esile nähtav ja nähtamatu vägivald, mis võib ajas muutuda, kuid ei kao kunagi.
Iida Turpeineni põnevikuna laotuv teaduslugu hoiab lootust, et inimkond õpib oma eksimustest ja katsetest parandada loodust.
Kui end eurooplasena identifitseeriv inimene tohiks lugeda elu jooksul ainult ühe romaani, peaks see olema Pirkko Saisio „Passioon“.
Mingi eriline jõud peab Laura Pörsti raamatus olema, kui naiste riidekappides sobramine meeslugejat esimesest leheküljest saati lahti ei lase. Või kas oligi lugu üldse riietumisest?
Ettekanne Mika Waltari romaani „Mikael Hakim“ uue eestinduse esitlusel 10. jaanuaril 2023 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis
Anna Englund on mänginud „Puust palitus“ vanade naistekaklišeedega ja meisterdanud neist uue aja sisuka ajaviite.
Finlandia auhind on hea eeskuju, kuidas äratada ja jätkata diskussiooni, raamatute üle kirglikult ja argumenteeritult vaielda – hoida omakeelset kirjandust pidevas arengus.
Johanna Venho teosed tasub ette võtta nii kirjanduslike elulugude huvilistel kui ka neil, kes otsivad raamatutest ennekõike keelenaudingut.
Heikki Kännö romaani peategelasel on üllad ideed, teda kannustab ilujanu, Goethe-vaimustus, ta ebajumal on Nietzsche, õpetaja Rudolf Steiner.
Praegused menuautorid teavad, mida lugejad ootavad, oskavad nende soove täita ning on usinad oma loomingut turundama.
Heikki Kännö „Unessaar“ püsib imeteldavalt teemas, aga mitte tegevuses. Lugejana eelistaksin, et tegevus annab edasi teemat, mitte jutustaja kommentaarid tegevust.
Rosa Liksomi „Väila“ värske tõlge ärgitab heitma pilku teistelegi soome romaanidele, kus on käsitletud Lapi sõda, sõja mõju ja tagajärgi naiste vaatenurgast.
Kuidas on võimalik, et Looming ilmub ning on niisama suur ja uhke kui varemalt? See on ime.
Nii nagu Eestis, lüüakse ka Soomes häirekella, et poisid loevad aina vähem. Selle tulemus on meeste kahanev osakaal kirjanike ja kirjandusauhindade laureaatide seas.
Henriku ja Lalli lugude ajaloolisest tõepärast tähtsam on jutustus ise. Just legendid ja nende tõlgendamine eri aegadel osutavad hoiakutele nende taga, arusaamale, mida tähendab olla soomlane.
Anni Kytömäki seirab romaanis „Margarita“ sarnaseid jooni inimese ja looduse anatoomias. Metsarajad on kui mure- ja naerukurrud, naise keha ei erine kuigi palju pärlikarbi omast.
Tommi Kinnuneni romaanis „Ei öelnud, et kahetseb“ on vaatluse all viis naist, kes töötasid saatuse tahtel Soome ja Saksamaa vahelise Lapi sõja ajal Norras sakslaste heaks.
Tõlkija Kadri Jaanits: „Eesti-Soome kultuurisuhted on ilmselt tugevamad kui meie suhted põhjanaabritega mitmel muul tasandil. Potentsiaali oleks aga palju enamaks.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.