
Miina Piiri minimalistlik romaan „Noviits“ on sõnakunstiteosena kaunis saavutus, kuid selle sõnum võib lugejale kaugeks jääda.

„Viimane lusikas“ julgustab lugejat tema enese lusikaristiretke ette võtma, minevikku mõista püüdma ning juhtunu eest andeks andma.

Anu Allase debüütromaan mängib lugejaga, tõmbab tal aina tooli alt, ahvatleb ja eksitab tema kujutlusvõimet ning naeruvääristab ta tõejanu, sõlmituse ja lõpplahenduse ootust.

Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria“ on XXI sajandi esimeste kümnendite ülesvõttena küll hägune, kuid võimaldab siiski pildi sisse minna.

II koha sai Mario Pulver, III kohta jagavad Anu Allas ja Jaagup Mahkra.

Kaur Riismaa romaani „Enne pattu ja roboteid“ pöörases sündmuste virvarris läheb mäng ulmežanri filosoofilisimate motiividega kohati üle võlli.

Kristino Ravi romaanis põimuvad reisimälestused kunstnikutöö ja lapse kasvatamise ühildamise keerukuse kirjeldustega.

Hannes Parmo laveerib „Beetas“ kohati maitsetuse piiril, kuid näitab sõjakoledusi seejuures ootamatust vinklist.

Romaan „Taeva tütred“ on mitmekihiline romaan Eestist pärit misjonärist Anna Hedwig Büllist, armeenlasi tabanud genotsiidist, usu jõust ja naistest, kes hoiavad ühte ka kõige kohutavamates oludes.

Armastus on armastus ja see ei küsi sugu. Nii see on, lihtne.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.