Mind on alati häirinud see, kui mänguväli lahutatakse reaalsusest ning öeldakse, et mäng käib „mängult“. Otsekui oleks mäng midagi vähemat kui tegelikkus, midagi muud ja kuskil mujal. On siiski üks vald, kus seda lahutust teha ei saa. Selleks on keelevald, kus tegelikkus ja kujutlus jagavad ühist pinda ning lähevad nii sujuvalt üksteiseks üle, et neid ei saa enam kenasti piiritleda. Seetõttu ongi keel kõige võimsam mänguvahend.
Keel mängib tegelikult juba ise. See mäng toimib esmajoones mitte nimetamise ehk fikseerimise, vaid…
Ma olen väike rebane! Ärkan mererannal ja ei saa mitte millestki aru. Või on see hoopis vanaema heinamaa? Olen korra ka unes rebane olnud, jooksnud sealt põllult Veneetsiasse, mis õnneks ei olnud kaugel, kõigest võsa taga. Nüüd aga on kõik ilmsi ja mul on endiselt kõik hästi: olen konsooli ühendanud ekraaniga ja mängin „Tunic’ut“, Andrew Shouldice’i disainitud seikluslikku videomängu. Rebane olen mängult, ja mäng on raske, aga üliarmas. Ajan end tagakäppadele, tipin ringi, otsin läbi- ja ligipääse, leian…
Hunt Kriimsilm olemine tekitab pidevalt identiteedikriisi – jack of all trades, master of none. Mitte millegi meister, kõikide ametite tundja.
Kriisiorgu võibki jääda, kui ei suhtu kõigesse mänguliselt. Elu muutub tuhmiks, kui ei katseta ega pane ennast ja ümbritsevat proovile. Haritud arhitektina võiksin proosaliselt öelda, et elu proovikive tuleb pidevalt ümber tõsta, lihvida ja oskuslikult müüriks laduda. Ja mis siis, kui mitte millegi meistriks olemine ei olegi läbikukkumine, vaid keeldumine olemast…
„Sina mängid, et võita, aga mina hoopis tantsin.“ Nii teatasin mõneti nipsakalt ja teadlikult provokatiivselt umbes aasta tagasi ühes eravestluses. Olukorra kontekst pole praegu enam oluline, kuid materjali võiks siin olla laiemaks üldistuseks. See näitlikustab põhimõttelist vastuolu suhtumises ellu, eesmärkidesse, aga ka suhetesse.
Olgu olümpiamängude ja „Eesti lauluga“, kuidas on, kuid mujalgi näikse me aina enam fetišeerivat võitu ja oleme unustanud, et väärtustada saab ka mängu ilu. Kõike on vaja mõõta ja tulemuste alusel pingeritta sättida, otsekui see olekski tõe ainus kriteerium. Meie ajastul on kõik kvantifitseeritav, kvaliteedi järele märkavad küsida vähesed. Mõõdetakse päevas…
Artur Alliksaare luuletuse „Kuskil ajajõe taga“ eelviimases salmis riimuvad äng ja mäng: „Pole põhjust meil kurta, / et meid lämmatab äng, / kuni südant ei murta, / kuni veetleb meid mäng.“ Kui elus napib loovat mängulisust, võib äng hõlpsamini võimust võtta.
Teatris käivitub intensiivne kujutlusmäng, lava ja saali ühine looming. Teatrist kirjutades veetleb mäng sõnade ja mõtete, kujundite ja kujutelmadega. Lavastuse mängureeglite kinnipüüdmise ja lahtimuukimise, kirjeldamise ja tõlgendamise kütkestav hasartmäng. Igal etendusel algab see mäng uuesti. Vahel läheb koosmäng luhta: vaatleja ei suuda koodi lahti murda, võib-olla ei tunne selle mängu reegleid, kahmab siis oma pisuhännal natist kinni ja „arvustab palehigin seda“, nagu tabavalt sõnastas Vilde. Täidab Ludvig Sanderi kombel lehekülgi apokalüptilise tumedusega ja ootab pikisilmi…
Videvikku peetakse nagu kodulooma. Vaadatakse, kuidas ta kasvab (hommikupoole hakkab kahanema), öösel on enam-vähem stabiilne. Siis võiks seda nimetada pimeduseks, aga ei saa: kas on aastaaeg vale või elad linnas, kus öösiti on alati hämar. Videvik.
Selle pidamiseks on välja mõeldud tseremooniaid, kuid levinuim on selline. Kustutad kogu elektrivalguse (suur kokkuhoid), vaatad aknast välja. Ürginimesel sellega (ei elektri ega aknaga) muidugi asja polnud. Palju hiljem, tõsi küll, olid ka aknad, aga…
„Issi, mis asi on mana?“ Oeh.
Tektoonilised nihked kultuurkihtides on päevavalgele toonud albumid kummaliste kaartidega, mis on kannatlikult oodanud paarkümmend aastat, et seda küsimust kuulda. Nüüd tuleb mineviku eest vastust anda.
Vaatan jälle neid erinevatesse fantaasiamaailmadesse viivaid värvilisi papitükke mängust „Magic: The Gathering“. Minu suhet selle mänguga oli teatud ajaperioodidel keeruline iseloomustada millegi muu kui sõltuvusena. Nüüd meelitavad need kaardid mind aga lisaks sisule ja tugevale nostalgiatõmbele ka oma anakronistlikkusega. Tõsi, see kaardimäng on endiselt olemas ja aktiivne. Suurkorporatsiooni omandisse läinuna on see…
Kui igapäevastel tegemistel on juba rutiini maik juures, tuleb hakata mängima. Üks variant on mõelda, miks midagi tehakse, ja teha siis täiesti teistpidi. Alustada võib väikestest asjadest: näiteks koju minna tuttava peatänava asemel mitte nii tuttavate kõrvaltänavate kaudu või kasutada suvalistel päevadel eriliseks puhuks kapis varjul hoitud nõusid. Kui selliste asjadega on ots lahti tehtud, avardub maailm üllatavalt palju. Oma tegemiste ümbermõtestamise käigus võib ka juhtuda, et endist viisi enam talitada ei tahagi – jäägugi see siis nostalgilisemateks hetkedeks.
Minu igapäevane mängumaa on peamiselt…
Minu katsetused mängida täiskasvanuna arvutimänge on alati lõppenud frustreerivalt nii mulle kui ka neile õnnetutele hingedele, kes on sattunud seda kõrvalt nägema. Miks?
Kuidagi läks nii, et lapse ja teismelisena kasutasin pärismaailmast eemaldumiseks lugemist ning arvutimängud ei sattunud mulle kunagi teele ette. Kui nüüd täiskasvanuna ütlen inimestele, et ma ei ole peaaegu kunagi oma elus arvutimängu mänginud, tekitab see hasarti ja vahel on pakutud, et aga mängime siis midagi. Kui olen neist…
„Et veidikegi ängi vaigistada, võtsin taskust suupilli“ – nii juhatab Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku näitelause väljapääsu kõigile neile, kes läinud kehvapoolsel aastal vaevlesid kas globaalsel või perekondlikul põhjusel mõne ängi käes. Oli see siis sõjaäng (sõda ei lõpe eales) või aasta eest uudissõnana arvele võetud kliimaäng (otsustajad ei kuula kliimateadlikke noori ega langeta kliimamuutust pidurdavaid otsuseid) või ängistav vangistus vägivaldses kodus.
„Sa võtad elu tõsiselt, kuid mulle on ta mäng, mis nõuab raskelt tõbiselt, et tuleb jätta säng,“ kirjutas mu vanaisa, kui…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Ott Puumeister, semiootikErakogu
Maria-Kristiina Soomre, kunstiteadlane, ametnik, tudengPiia Ruber
Mikael Ristmets, arhitekt, barista, kohviröstija, purjetajaHolden Laine
Leenu Nigu, tõlkija ja Tallinna Ülikooli kirjastuse peatoimetajaMarten Puidak / Tallinna Ülikool
Pille-Riin Purje, teatrivaatlejaInna Grünfeldt
Erkki Luuk, kirjanik ja keeleteadlaneErakogu
Tristan Priimägi, mängurFreia Priimägi
Greta-Liisa Aro, EMTA muusikateaduse magistrantErakogu
Johanna Jolen Kuzmenko, kunstiteadlaneErakogu
Kaarel Tarand, Sirbi peatoimetajaPiia Ruber
