
Eesti vajab metsapoliitikat, mis lähtub ökoloogilisest tegelikkusest, sotsiaalsest õiglusest ja pikast majandusvaatest.

„500 aastat sõprust“ on lahtise avaga filmitud, nii et fookuses on ainult näitleja esiplaanil, taust on juba näitleja selja taga udune. Kaadris ei ole mitte trupp oma dünaamikaga, vaid näitleja ise.

Miks tahab lugeja Marian Leatherby muinasjutte nii väga uskuda? Sest need õõnestavad pehmelt, kuid järjekindlalt piiri lubatu ja mõeldamatu vahel.

Mullu meie seast lahkunud näitleja Jörgen Liik: „Ükski teatri NO99 lavastustest ei olnud valmis, alati oli kuhugi edasi minna, sest me tahtsime teha nõudlikke, keerulisi lavastusi, et põnevam oleks.“

„Pillion“ suhtub S&M-i kui ühte võimalikku täiskasvanute vahelisse läheduse vormi, mida maitsekuse piires raamib huumor.

Maarja Kask: „Kõikvõimalikud nõuded on läinud rangemaks, detailsemaks ja neid on rohkem, aga arhitektuur ei ole sellest paremaks muutunud.“

Taavi Aruse dokumentaalfilm „Puuluup. Kaablid autos veel“ on raamitud rännakufilmina, aga selle käigus kerkivad esile hoopis tõsisemad teemad.

Mark Soosaar pole trikster sellepärast, et ta tahab skandaale. Ikka seepärast, et ta ei karda skandaali kõrvalmõju. Teda käivitab see, kui ta on tabanud mingit ühiskonna närvi.

Kontsert „Gamma“ ei haaranud kogu ressursside kogumit ei muusikas üleüldse ega ka Robert Jürjendali loomingus – on ju tema loometee hõlmanud märksa rahutumaid rütme ja dissonantsemaid helimaailmu.

Daniele Monticelli: „Eesti raamatu ajalugu on algusest peale keele, kultuuri, religiooni, teaduse ja poliitika ajaloo põiming, tõlge aga lõim, mis teeb võimalikuks tekstide ja ideede liikumise.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.