Kadri Mälk. Testament. Koostanud ja toimetanud Kadri Mälk ja Tamara Luuk; tekstid kirjutanud Kadri Mälk, Tamara Luuk ja Tanel Veenre; tõlkinud Kristopher Rikken; kujundanud Asko Künnap ja Andres Rõhu; fotod teinud Tiit Rammul, Peeter Laurits, Toomas Kalve, Kadri Mälk ja Tanel Veenre. Kadri Mälk, Arnoldsche Art Publishers, Näo Kirik, 2016. 328 lk.
Kadri Mälgu näitus „Testament“ Niguliste muuseumis kuni 30.X ja Tallinna portreegaleriis kuni 27. X, näituse kujundaja Taso Mähar.
Kadri Mälgu testamentide seeria koosneb tema äsja ilmunud raamatust ja kahest näitusest Niguliste kirikus ja Tallinna portreegaleriis. Taso Mähari kujundatud väljapanek Niguliste kivivõlvide all Bernt Notke „Surmatantsu“ kõrval avaneb akordionilaadselt paigutatud vitriinides justnagu raamat, mille tiitelleht sarnaneb hauakiviga hiigelsuure kandelaabri taga. Kui näitust külastasin, kõlas parajasti pühapäevane orelikontsert. Selle täisvõimsusel kajavad helid lõid erilise, maagilise atmosfääri, mis poleks saanud olla mõjusam parimagi tahtmise korral.
Niguliste ja portreegalerii väljapanekul näidatakse kunstniku ja tema loomingu eri tahke. Kui Nigulistes on kunstitööd asetatud eeterlikku teispoolsesse reaalsusse, kuhu need sobivad nagu puu metsa, siis portreegaleriis on osutatud intiimsemale ja inimlikumale suhtevahekorrale. Peale Kadri Mälgu tööde on seal väljas ka tema õpilaste, kolleegide ja rahvusvaheliselt tuntud tippkunstnike ehted Mälgu enda kollektsioonist. Sellest ka mulje, nagu avaneks vaatajale sissevaade kunstniku argipäeva. Mälgu endagi töödesse on lisandunud teravalt isiklik noot: talutavalt taltsaks vormitud sassis inimjuuste pusast tehtud „I am Terrible Terrible“ („Ma olen õudselt õudne“) ja tugevast sirgest hobujõhvist „Sul annan andeks kõik“ toovad otsekohe meelde karedast kotiriidest või okkalisest kitsenahast tehtud rõivad (cilicio), mida kanti patukahetsuse või lunastuse märgina pühakute ja usumärtrite ajal.
Kunstnik ja tema inimesed. Raamatus „Testament“ on seotud kunstiteosed ja nende looja aegade, kohtade ja inimestega. Korduvad tumedad tekstuurid juhatavad vaataja omalaadsesse transsi, kus avanevad legendaarse kunstniku ja tema tööde tähenduskihid.
Eriliselt liigutav on kronoloogiliselt kulgev ja piltidega täiendatud ning lihtsalt ja avameelselt esitatud elukäik. See valgustab välja inimsuhted, mille kandjad on karakteriteks raamatu autori elulaval. Vanematest ja vanavanematest muusadeni, olgu nad õpetajad, õpilased, kolleegid või kallimad. Testament toimib kui lepitus- ja tänuakt, mis on suunatud kõigile neile, kes on aidanud jutustajal teel püsida kõik need täisvõimsuses kulgenud sisurikkad aastad.
Kadri Mälgu maalähedaselt vahendatud elukäigust moodustab suurema osa tema töö kui kõikehõlmav kirg, millest on läbi imbunud jutustaja kaelakeeks lükkuvate päevade pisimadki osad. „Soontes hakkab vere asemel voolama vastutus,“ on ta öelnud, iseloomustades seisundit, mida kannab endaga kunstiakadeemia ehteosakonna juhatamise ülevõtmise ajast peale.
Oma esseeks vormistatud kirjas Kadrile pajatab Tanel Veenre, nüüdseks küps ehtekunstnik ja Kadri Mälgu sõnul tema akadeemiline poeg, lugusid ekstsentrilisest ja kirglikust naisest, kes kõnnib iseenesestmõistetavalt šamaani ja pedagoogi ühendaval sillal.
Professor Mälgu tudengid on talle jäägitult truud, tema siseringi astumine on võrreldav kultusetoimingus osalemisega. Sageli öeldakse, et Mälgu teeneks on eesti ehtekunstikooli loomine sellisena, nagu me seda tunneme, tema vormitud on mitu kunstnike põlvkonda. Järelikult pole meistri ja õpilase rollijaotus endiselt elujõuline mitte ainult vanades akadeemilistes institutsioonides, vaid ka kunstisfääris. Oma karjääri alguses tahavad paljud assisteerida vanemaid edukaid kunstnikke, et lihvida oma oskusi – ja mitte enam paljalt tehnilisi, vaid ka kontseptuaalseid ja strateegilisi teadmisi, kuidas kunstnikuna ellu jääda.
Raamatus kõneleb kunstnik endast kui 1970ndate hipist, kelle isa pani koduaresti. Vastuhakust, institutsioonivastasusest ja vabameelsusest on läbi imbunud ka tema ehted, mis tekitavad vabades vaimudes äratundmist ja lugupidamist. Esteetiliselt võiksid need paigutuda hipiliikumisest erinevasse sub- või vastuhakukultuuri, nimelt vähe uuritud nõukogude gootide omasse. 1980ndaid iseloomustab tema loomingus pigem neoromantiline hoiak.
Väega ehted. Kunstnik Kadri Mälgu ehted, olgu siis kiriku ülevas õhustikus või eragalerii maisemas luksuses, on paigutatud spetsiaalselt nende jaoks tehtud vitriinidesse. Nende kujus ja paigutuses on midagi väärikat ja lakoonilist, justnagu palsameeritud aadlikes, kes on välja pandud rahvale uudistamiseks. Keegi, kes oli kord armastatud, kelle eest sai võideldud ja kellega koos naerdud, on nüüd tardunud liikumatuses su ees, pannes nagu avalikuks saanud saladus kohmetuma, tekitades ebamugavuse ja ligitõmbavuse tõttu krambi.
On tõsi, et Mälgu looming vibreerib ja sumiseb võimsalt kaasa tabu ja mahavaikitud teemadega: pimeduse, naise väe, lagunemise, surma, armastuse, hirmu ja enesepiitsutamisega … ennekõike sellega, mis üleloomulik. Inimestele, kes kalduvad melanhooliasse või tumemeelsesse romantismi, peaksid need toorelt, sensuaalselt ja kohati lausa võitlusvalmilt oma väge demonstreerivad inglid ja loomad, öine tähistaevas ja keskaja salapärast kantud lood mõjuma vägagi kosutavalt.
Kadri Mälgu sagedasti rõhutatud inimhinge suhe ehtega meenutab mulle kuuldud lugusid talismanidele omistatud üleloomulikust jõust.
Mul oli imetore sugulane, kes nõudis isegi surivoodil soengut ja oma lemmikjuveele, võib-olla selleks et leevendada lõhet iluarusaamade ja oma närbunud välimuse vahel.
Kasvanud üles range katoliikluse vaimus, pööras ta vanas eas sellest ära ja täitis tühimiku budismiga. Ta elu lõpp oli raske ja vaevaline, sest vähist kurnatud keha hädade pisendamiseks mõeldud ravist ei olnud suuremat kasu. Vaim keeldus aga visalt oma maist kesta maha jätmast. Mu sugulane palus kutsuda budistliku preestri (nii nimetas ta laamat) palvust pidama, et aidata hingel teele minna. Laama tuligi ja teatas perekonnale, et vaimu ja materiaalse maailma sideme läbilõikamiseks tuleb ära võtta naise keha katvad juveelid. Perekond tegi, nagu öeldud, ja otsekohe lahkus surija siitilmast.
Mõistagi osutavad ka Kadri Mälgu kunstitööd sellele sidemele: ehe pole mitte ainult psüühe osa, vaid mähib endasse ka tema omaniku hinge. Ehe kui meedium avab teisi reaalsusi, see on kui hinnaline isiklik magnet, mis tõmbab ligi. Kaelakeedele, rinnanõeltele ja objektidele antud müstilised ja kohati vaimukad pealkirjad sunnivad vaataja peatuma ja mõtisklema. Sellised pealkirjad nagu „Väsinud orava sündroom“ või „Kui tahad punast võtta, võta sinist“ peidavad endas huumorit ja kerget irooniat, annavad tunnistust Mälgu kui meisterkunstniku, esteedi, mentori, vaimse inimolendi ja erakordse artisti sädelevaist võimeist.
Näituse ja raamatu pealkirja „Testament“ on mõned tõlgendanud luigelauluna. Minul ei ole ei teadmist ega tunnet, nagu oleks tegu viimse tahte ja testamendiga. Näen siin hoopis elutahet ja selles avalduvat nutu- ja ka naerujanu nagu meie, tugevalt siinpoolsusesse haakunute surelikkuseski: pisima soovita lusikat nurka visata viskame hoopis nalja selle üle, kes pärib me varandused ja millised, juhul kui …
„Testament“ on ainult üks valik kingitustest, mille Mälk maailmale jätab. Neile järgneb veel hulk teisi.
Tõlkinud Tamara Luuk
