Eesti publik lausa januneb suviste vabaõhulavastuste järele. Eriti selliste lavastuste järele, kus on võimalik elada kaasa tegelaste õnnele või õnnetustele. Seega siis – psühholoogiline läbielamisteater. See on fakt, mis vaatamata kordustele on end ikka ja jälle tõestanud. See on ju kindlasti tore ja näitab, et selline teater on inimestele endiselt eluliselt oluline. Isegi sedavõrd, et ollakse nõus vaatama läbi sõrmede ka mõningatele kunstilistele puudustele.

Temufi tänavusuvisel vabaõhulavastusel „Ma armastasin sakslast“ Olustvere mõisa küünis olid kõik eeldused (sarnaselt eelmise aasta Lutsu-lavastusega Tarvastu mõisas) kujuneda edukaks ja õnnestunuks. Edukas on see lavastus igal juhul: piletid kõigile etendustele müüdi varakult läbi. Otsustades etenduste vastuvõtu ja menukuse järgi, on need olnud ka õnnestumised. Mõlemal korral, mil ma etendust vaatamas käisin, aplodeeris publik innustunult ja tõusis ka püsti. Mida veel ühelt suvelavastuselt tahta? Esimesed vastukajadki arvustajatelt on olnud läbinisti kiitvad, lavastust peetakse lausa pisarakiskujaks.¹ Selles polegi midagi halba, kui vaatajad etendusest vaimustusse satuvad. Aga siiski, vaimustumine ei tohiks välistada nõudlikumat pilku.

Nagu öeldud, olid lavastusel kõik eeldused täielikuks õnnestumiseks. Elmo Nüganeni oivaline dramatiseering, mis jõudis Tallinna Linnateatris lavale juba 2009. aastal, pole kindlasti kaotanud aktuaalsust ka praeguses maailmas. Dramatiseeringut eelnevalt üle lugedes tekkisid allusioonid, mis ei ole seotud ainult romaanis kujutatud eesti noormehe ja saksa neiu looga, vaid hoopis laiemate suhetega erisuguse rahvus­ideoloogilise tagapõhjaga inimeste vahel, väljendugu see siis kas või tänapäeva reaalsuses, venelaste ja eestlaste suhetes. Nüganeni dramatiseering annab selleks igal juhul pidepunkte.

Suurepärase lavastuse sünni eeldus oli ka lavastaja Peep Maasiku mitmekordselt tõestatud võime tuua nõudlik materjal nüansitundlikult lavale, nagu näiteks Jaan Krossi romaani aineline „Wikmani poisid“ (2024) või ka juba nimetatud „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ (2024). Samuti valdab ta hästi vabaõhulavastuste spetsiifikat, mille tõestuseks nimetagem „Toomas Nipernaadit“ (2018), Lutsu-lavastust või ka „Maakat“ (2021). Igal juhul on Maasik professionaalne ja põnev lavastaja.

Meisterlikkust on näidanud ka muusikalise kujunduse autor Martin Aulis, tema tööd nii helilooja kui ka -kujunduse autorina on olnud meeldejäävad ja kujunditäpsed. Ei olnud ju ka kõnesoleva kujunduse autor süüdi, et etendusküüni välishelid – tuul ja vihmasabin – kohati summutasid originaalse muusikalise kujunduse.

Lava kunstiline kujundus oli seekord minimaalne, üksikud eri kõrgusel asuvad poodiumid, mida Temufi on korduvalt kasutanud, ning suurtes pottides naturaalsed puud andsid näitlejatele võimalusi kõike seda nii psühholoogiliselt kui ka kujundlikult ära kasutada.

Ja kas saaks midagi ette heita näitlejatevalikule, kui kaasa teevad Saara Pius, Franz Malmsten ja Lauri Saatpalu? Igaühel neist on omapärane köitvus, mis lubab oodata põnevaid rollilahendusi. Saara Pius oma ürgnaiseliku ja veetleva haprusega, seni peaasjalikult filmidest meenuv maskuliinne ja veidi sirgjoonelinegi Franz Malmsten ning Lauri Saatpalu, mul küll vaid mõnes rollis nähtud, kuid väga omapärase, meeldejääva näitlejaisiksusena.²

Ja muidugi koht – Olustvere reheküün! Ei saa küll öelda, et seni avastamata paik, sest Taago Tubin tegi seal 2012. aastal Ugala teatri jõududega vägagi õnnestunult Jez Butterworthi „Ööhaigru“. Huvitav koht igal juhul!

Tunnustusena lavastajale ja kindlasti ka näitlejatele tuleb veel öelda, et väga õige lahendus oli selle lavastuse puhul loobumine mikrofonide kasutamisest. Suures ruumis on see näitlejate vaatenurgast küll riskantne, kuid sellise kammerliku näitemängu puhul ainuõige otsus. Lavastuse kõik võlud tulenevad eelkõige ju näitlejate omavahelisest „keemiast“: suhtumistest, pilkudest, ütlemata jäänud repliikidest. Näitlejatele ei olnud see kindlasti lihtne. Nende tunnustuseks saab aga öelda, et repliigid ja tekst oli kuulda viimse pingireani.

Hoopis teine asi oli aga misanstseenides lendu lastud pilkude ja lavalise õhkkonnaga, mida publik näitlejatele tagasi peegeldab. Vist küll esmakordselt praeguses teatris tekkis mul pakiline tarvidus kasutada kunagi ammu teatri­etenduste juurde kuulunud binoklit, mis võimaldanuks nii näitlejate nägu kui ka reaktsioone palju täpsemalt ja vahetumalt tajuda, olgugi et istusin küüni kolmandas reas. Mäletan, et veel 1960. aastatel pakuti teatrigarderoobides binokleid pisikese tasu eest kõigile vaatajatele.

Just siia ongi koer maetud, miks sellest lavastusest ei kujunenud väljapaistvat teatrisündmust. Vähemalt minu meelest. Dramatiseering eeldab peategelaste vahel erilist, oma tõusude ja mõõnadega lähedust koos pooltoonide ja salajaste pilkudega – rohkem vaikust ja ütlematajätmist kui tugevaid repliike. Sellist lavastust võiks võrrelda värve üksteisesse sulatava akvarelliga, mitte aga jõulise maaliga. Tükk on ju läbinisti kammerlik, lavaline atmosfäär ja näitlejate mäng efemeerne ja kergesti hajuv, mis nõuab suletud ruumi ja detailitäpsust. Saara Pius mängib need pooltoonid (eriti just teises vaatuses) küll kenasti välja, Malmsten jääb aga ühetoonilisemaks. Eriti kahju on, et näitlejate mängu ei suutnud võimendada iseenesest huvitav muusikaline kujundus.

Kas produtsenti ja lavastajat vedas alt soov lavastusega võimalikult suurt hulka publikut (ja seega ka kassat) teenida? Ma ei tea seda. Kindlasti aga nõudnuks sama lähenemisnurga ja osatäitjatega lavastus intiimsemat ruumi, kus näitlejate meisterlikkus ja mängulised nüansid oleksid piisavalt esil ja selgemini tunnetatavad.

Niisiis, nagu kõikide heade eelduste kogusumma ei pruugi alati realiseeruda võimsaks tulemuseks, nii jäi ka siin midagi puudu, et nende komponentide koostoime ei andnud oodatavat tulemust. Kindlasti ei saa midagi ette heita näitlejate mängule ega ka lavastusele, kõik mängisid hästi ja ka lavastus iseenesest oli hästi tehtud. Kuid kogu oma terviklikkuses ja täies jõus paraku mõjule ei pääsenud.