Liisa Kruusmägi käis Jaapanis ja inspireerus seal kohalikust rahvausundist. Nüüd on selle tõukel valminud mütoloogilise ainesega maalid ja keraamilised teosed, mis lähenevad oma materjalile lustakalt ja mänguliselt. Kunstniku näitus „Yokai teepidu“ on suvine, lõbus ja ebaõdus.

Jaapani mütoloogias on väga sümpaatne selle teatav detsentraliseeritus ja voolavus: nõndanimetatud üleloomulikkus jaotub mingil määral elu igasse sfääri, kaasa arvatud kõige argisemasse olmesse. See lihtsalt on osa kõigest. Lihtsustades võiks öelda, et Jaapani rahvausund shintō on animistlik ning et seal tegutsevad kõikvõimalikud kummalised olendid, keda võiks nimetada jumalateks (kami) ja vaimudeks (yōkai). Nad on väga lokaalsed ja esmapilgul selgete kategooriate või suurejooneliste süsteemidega harjunud pilgule segadust tekitavad. Igal kohal, esemel, loomal või emotsioonil võib olla oma kami, isegi mitu. Yōkai’d seevastu on iseseisvad, ulakad, sageli ohtlikud olendid, kes võivad ootamatutes olukordades inimestele probleeme valmistada. On väga tore, et Jaapani üleloomulikud olendid ei allu läänes äratuntavatele tunnetuslikele skeemidele või moraalikoodidele: see kihav paljusus on sealpool head ja kurja.

Jaapani vaimudele, tontidele ja kõikvõimalikele jumalatele annab nende elujõulisuse ja veenvuse just nende võime suhestuda endast erinevaga. Füüsiline maailm pole shintō’s vaimude maailmast kuidagiviisi eraldatud, nende domeenide vahel leiavad aset pidevad läbirääkimised ja siirded. Loodusliku ja tehisliku, püha ja argise vahelised suhted ja jõujooned on üsnagi voolavad. Näiteks kuulus Fuji mägi on küll koduks mitmele kami’le, kuid on ka ise üks suur kami. Yōkai’de ja kami’de maailm on üks mõnusalt püsitu ökosüsteem. Ja hoolimata nende teatavast enigmaatilisusest ning väga kohalikust iseloomust, on enamik Jaapani üleloomulikke olendeid kultuuridevahelisele lävimisele kummaliselt avatud. Kuna see kaootiline pärimus on ka ise mitme traditsiooni kohtumispaigas kujunenud, on teatav mitmehäälsus mingis mõttes vältimatu.

Kruusmäe näitus „Yokai teepidu“ on sellest kõigest inspireerituna vastavalt kirev ja meeldivalt deliirne. Draakoni galerii seintel rippuvad maalid loovad kohemaid rõõmsa ja natuke kõheda meeleolu, mis ringi jalutades ja töid uudistades üha süveneb. Maalidele lisaks võib näha siin ja seal mõningaid keraamilisi skulptuure ja väiksemaid installatsioone. Kõik need üleloomulikud olendid on sobivalt ettearvamatud, salapärased ja kerge kiiksuga, kuid nendega võib hängida küll.

Maalil „Kivimets“ on kujutatud mitut masti lõbusaid folkloorseid olendeid, kellest mõni näib triivivat ka pärimuse ja popkultuuri vahelisel alal – maalide ees mõtet uitama lastes võivad meenuda näiteks Miyazaki „Vaimudest viidud“, aga ka biitlite „Kollane allveelaev“. Maalil „Öised külalised“ on aga kujutatud justkui traditsioonilisemaid painajaid, kes on tulnud sirmi tagant näitusekülastajat uudistama. Midagi on selles kõiges väga kaasakutsuvat, nad mõjuvad tõeliste peolistena. Mõlemal maalil on kirju seltskond, kes on parasjagu tegevuses – kõigil nendel väljamõeldud olenditel on oma kindel ja selgesti tajutav minevik ja tulevik. Teisisõnu, vaikselt hakkab tunduma, et need Kruusmäe maalid võiksid olla kaadrid mõnest joonisfilmist. See kujutletav animatsioon ei pea tingimata anime olema, kuid ilmselt sarnaneks sellega küll. Neis töödes on energiat ja vitaalsust, aga kohati ka midagi natuke ligast, isegi groteskset.

Näitusele pealkirja andev „Teepidu“ kujutab yōkai’sid ringi sees aega veetmas. Sõna „teepidu“ viitab siinkohal suure tõenäosusega ka Alice’i seiklustele Imedemaal (oli ju sealgi teepeol tähtis roll), rõhutades sedasi kultuuridevahelist kontakti. Teetseremoonia (cha-no-yu) on Jaapanis oluline rituaal ning passib vaimude maailmaga kenasti kokku: see teos on veel üks näide sellest, et üleloomulik maailm pole kuidagi nii-öelda argimaailmaga vastuolus – rangelt võttes ei peaks yōkai’sid ja kami’sid isegi üleloomulikuks nimetama. Kõik on loomulik. Ka vaimud võivad teed juua ja nautida kehalisi protsesse. Võib-olla rääkida inimeste kohta mõistulugusid, lugeda klassikat, mängida videomänge … Huvitav, mida need üleloomulikud olendid unes näevad?

Lihtsamini küsides: kui sarnased või erinevad need yōkai’d meist ikkagi on? Mõttekaks suhtluseks on vaja nii selget ühisosa kui ka teravaid erinevusi. Ühelt poolt on igasuguste kollide ja muu maailma sildamises midagi hubast ja vajalikku: see demüstifitseerib. Teiselt poolt ähvardab sedasi minna kaduma kõigi nende jumalate, tontide ja muude õudikute ainulisus – see, mis jääb inimesest väljapoole. Piirid inimeste ja mütoloogiliste olendite vahel võivad küll poorjad olla, kuid nendevahelised erinevused on siiski kõnekad ja olulised. Mida põnevat on üleloomulikel olenditel ja inimestel üksteisele õpetada? Ja mismoodi me kõik teineteise ees vastutavad oleme?

Kruusmäe maal „Mikrorõõm“, kus salapärane tont Fuji mäe taustal jäätist sööb, võtab kõik need paradoksid kenasti kokku. Mütoloogiline figuur tegeleb millegi väga praeguse ja olmelisega, jäädes samal ajal ise saladuseks. Koll on ikkagi kõhe, kuid samal ajal ka argine, isegi nunnu. On ta kohalik või residentuuril? Kas tal on samuti suvel palav? Kas ta higistab palju? Naudib ta vaadet? Tahaks loota, et tasakesi sulav jäätis maitseb hästi. Niisugune argise ja üleloomuliku kohtumine paneb küsima, kas mütoloogilised figuurid viitavad pigem millelegi, mis asub tegelikult ainult inimese kujutluses. Või on iga mütoloogia kultuuriline vahend liigendada midagi, mis eksisteerib kuidagiviisi ka inimüleselt? Viimasel juhul on oluline küsida erinevate müütide vormi ja kuju kohta. Mis on eri kultuuride müütide, muinasjuttude ja rahvajuttude sisul ühist ning mis ainulaadset?

Siinkohal tasubki mõelda ka kunstniku suhtest näituse aineseks oleva pärimusliku materjaliga. Need olendid on ju kõik siiski väga kultuurispetsiifilised, mitte universaalsed. Tegemist on rõhutatult Jaapani pärimusega. Sellest ka näiteks origamide, teetseremoonia, Fuji ja teiste selgelt jaapanlikuna äratuntavate tähistajate kasutamine. Võiks põhimõtteliselt veel kriitilisemalt küsida: mida selline siire nende märkidega teeb? Või milleks sellist kollide kolimist ülepea tarvis on? Ilma mingi jõuliselt võrdleva või kõrvutava mõõtmeta võib see kõik kuidagi pealiskaudseks jääda.

Ühtlasi kerkib paratamatult küsimus, mismoodi need tööd mõjuvad kellelegi, kes pole üldse Jaapani rahvajuttudega kursis. Jääb lahtiseks, kui kommunikatiivsed need teosed sellisele vaatajale olla võiksid. Või on siin äkki hoopis tegemist nähtusega, mida mõnikord nimetatakse aproprieerimiseks? Midagi natukene turistlikku ehk Kruusmäe töödes tõepoolest on, aga näib, et ta ei eksotiseeri. Ta ei väljenda omanikutunnet, vaid proovib meenutada seda kummituslikku ökosüsteemi, milles ta välismaal olles natukene aega osales. Sellisel postkaardil ei peagi kõik täielikult üle tulema. Pärimuslik loogika on alati julgustanud igasuguseid laene, tsiteerimisi ja ümberütlemisi. Ning Jaapani kultuur on suutnud sageli välismõjud huvitaval ja mängulisel viisil endasse inkorporeerida – tore on näha sama protsessi ka vastassuunal. On hea meel, et yōkai’d tunnevad ennast ka Eestis hästi. Põnev on mõelda, mida teevad nad pärast pidu. Kas hakkame üksteiselt eeskuju võtma? Või pole meid peole kutsutud?