Kuna kodus hakkavad mul raamaturiiulid raamatutele kitsaks jääma, käin aeg-ajalt raamatukogus uuemat lugemist laenutamas. Võtsin nimekirja ka Édouard Louis’ raamatu „Muutuda: meetod“ (tlk Tõnu Õnnepalu, Varrak, 2024). Teost oli piisavalt reklaamitud, pealegi käis autor kevadel Eestis kirjandusfestivalil „HeadRead“ ja rõhutas intervjuudes mõtet, et kirjutades püüab ta üles leida valu, mida ta varem pole piisavalt kogenud. Ning et ta räägib kogetud vägivallast, nii klassivägivallast kui ka seksuaalvägivallast.

Kui jutustuse läbi lugesin, tuli meelde mu enda aastatetagune artikkel „Elulugude ajastu: kas vabaduse pohmelus või kujutlusvõime kriis?“ (Looming 2012, nr 5). Analüüsisin artiklis Eestis ja mujal toona alles tuure koguva elulugude buumi põhjusi. Mind huvitas, miks inimesi on äkitselt tabanud sund pihtida oma nõrkusi. Osutasin ka triviaalsusele, mis eraelu avamisega võib kaasneda.

Ka Louis’ autobiograafilises tekstis on triviaalsust üksjagu, alates sellest, et see pole sihilik enesetäiustamise teekond, vaid egotripp, ühe Suure Mina eksaktne rollisooritus, milles kogu pingutus on suunatud muljejätmisele. Kirjaniku motiiv on ühene: kätte maksta kiusajatele, välja murda sünnikeskkonnast. Autor võinuks olla enda ülestöötamise musternäide, kui ta poleks teinud seda nende kulul, kes teda armastasid ja hoidsid. Viimased olid vaid statistid, kelle kaudu ronis Suur Mina kujuteldaval võimuredelil üha kõrgemale. Gei Louis’st sai üheöösuhete praktik, ka prostituut, kui raha oli vaja.

Nii on see nüüdisaegne, moodsalt nihestatud tuhkatriinulugu, kus vaesest ja harimatust poisist saab kuulus kirjanik, kes paiskab ühiskonnale välja hulga ebameeldivaid tõdesid.

Kas Louis on kangelane? Minu silmis pigem mitte, aga see ei loe midagi, sest antikangelaste invasioon kultuuripildis on jõudnud tasemele, mil neist ongi saanud juba päriskangelased.