Lootus on, et kuna varem on mõnel pool maailmas õnnestunud tänu suurtele taristuinvesteeringutele hajaasustust ja maaelu kas või osaliselt säilitada, siis peaks see õnnestuma ka Eesti lähikümnenditel. Selle vastu aga pole raske argumente leida. Õigesti korraldatud teadusliku eksperimendi käigus jõutakse laboris alati sama tulemuseni, ökosüsteemid (Eestit tema riigipiirides saab sellisena käsitleda muidugi vaid tinglikult) aga alluvad määramatutele välismõjudele (neis küsimustes toimus Sirbis kevadel Stuart Kauffmanist inspireeritud mõttevahetus).
Ja mitte ainult, inimene kui ökosüsteemi osa on ka suur ja ettearvamatu sisemine mõjutaja. Seega peaks planeerimise lähteülesande ilmtingimatu osa olema inimese käitumise ennustamine. Ja see on kompleksne lugu, vaevalt küll keegi tänapäeval võiks tõsimeeli uskuda, et ainsad heaolu ehk õnneliku elu kindlustamiseks vajalikud avalikud ülesanded piirduvad kolme taristu ehitamisega. Maantee, elekter ja internet on ainult üks otsake, üsna väike osa inimese toimetulekust ja rahulolust.
Miks siis valitsus poliitikadokumendi koostamisel on enne algust üle parda visanud põhiosa sellest, mis dokumendis peaks sisalduma? Raske on leida sellele muud seletust kui hirm ülesande suuruse ja keerukuse ees. Miks ja kuidas inimesed kahekümne aasta pärast elavad, millised on nende soovid ja vajadused, selle väljaselgitamine on mahukas ja keeruline töö, mida peaksid tegema (sotsiaal)teadlased, kel aga on kalduvus jõuda valitsuse silmis sageli ideoloogiliselt ebasoovitavate tulemusteni. Ja parem siis juba mitte üldse uurida.
Üleriigilise planeeringu lähteülesande sõnastamise ajaks polnud Robert ja Edward Skidelsky oma raamatut „Kui palju on piisavalt?” („How Much is Enough?” ilmus tänavu juulis) veel kirjutanud, kuid raamatu keskse probleemiga ehk sellega, milliseid baaskaupu-teenuseid on inimesel vaja, et harrastada õiget ja nauditavat elu, on lõpuks tegeldud ju Aristotelesest saadik. Skidelskyd millegipärast ei arva, et kaablivedu ja rööpaseadmine on inimliku heaolu tagamiseks piisav. Ülearust välja taandades saavad nad hea elu miinimumkomplektiks järgmise loendi: tervis, turvalisus, isiksus, sõprus, jõudeelu, harmoonia loodusega ja austus (kunagi hiljem selgitame seda Sirbis põhjalikumalt). Nende maksimeerimine peaks Skidelskyte arvates olema riikide poliitiline, sh majanduspoliitiline peaeesmärk, aga mitte majanduskasv, mõõtühikute tasakaal või muu teisejärguline.
Planeeringu paaril lehel kirjeldatud visioonist ei saa erilist aimu selle kohta, kas ja kuidas inimlikult tähtsate eesmärkide poole võiks liikuda. Seal väidetakse, et hajalinnastunud ruumis on kadunud olulised erinevused linna ja maa vahel ja kõikvõimalike teenuste kättesaadavus üle maa on võrdselt hea. Ilus unistus, aga nagu käimasolev krigin näiteks haridus- ja tervishoiusüsteemis ning neile peale sunnitud reformid osutavad, liiguvad asjad tegelikult vastassuunas. Avaliku teenuse pakkumine „hajalinnastuvas ruumis” tõmbub kiiresti kokku, mitte ei paisu-ühtlustu. Kas peaks lootma, et side- ja transpordiühenduste paranemine tõesti genereerib ka piiramatus koguses raha hajapolitsei, hajapääste, hajakooli ja hajatervishoiu ülalpidamiseks? Raha, nagu kehtiv poliitiline doktriin ütleb, tuleb ainult ettevõtlusest. Niisiis peaks visiooni täitumiseks olema teada, milline on see imeline suure lisandväärtusega majandustegevus, mida me inimesed 10 ja 20 aasta pärast harrastavad selleks, et nende maksudest – mille koormust keegi ju ometi suurendada ei luba – saaks kogu hajalinliku elu avalikku osa finantseerida. Selleks, et ligikaudugi oletada, mida inimesed tulevikus teha võivad, peaks toetuma kliimamudelite kõrval ka tehnoloogilise arengu ennustustele. Uued ja inimesele ökosüsteemis aina ebaproportsionaalsemat jõudu andvad tehnoloogiad jõuavad me kasutusse pigem kiiremini, kui oskame oodata.
Olukorras, kus kõik eeltoodu on planeeringus käsitlemata, peame paraku planeeringu lisas loetletud ehitamiskavatsusi pidama kõige kõrgema riskiastmega investeeringuteks, tohutuks rahapaigutuseks millessegi, mille majandusliku tasuvuse ja millele seatud lootuste täitumise tõenäosuse kohta pole meil vähimatki aimu. Senistest urbanistika-alastest töödest, mis maailmas tehtud, järeldub ühemõtteliselt, et sotsiaalse loomana ei vali inimene iial massiliselt eraklikku hajaeluviisi, kui tahes laia tee ja jämeda kaabli valitsus ka metsa vahele ja soode rüppe ei viiks. Kuni ruumilise sunnismaisuse taaskehtestamiseni puuduvad valitsusel hoovad, et inimesi neile trassidele ja juhtmetele järele saata. Järelikult puudub tal ka moraalne alus oma utoopiate tarvis maksumaksjate raha tuulde investeerimiseks.
