Ma ei tea, mis teema Eesti kinolevi ja Soome filmiga on, aga viimasel ajal kipub minema kuidagi niiviisi, et suurema osa aastast istume teadmatuses, mis põhja­naabrite juures toimub (kui ehk kaastootmisprojektid välja arvata), aga sügisel tehakse lüüsid lahti ja kõik tuleb kuidagi hunnikus ning möödaminnes. Mullu suvel tulid näiteks Soomes välja Teemu Nikki „Surm on elavate probleem“ ja Tiina Lymi melodraama „Tormisaare Maija“¹, tänavu on aga valik veel rikkalikum. Kardetavasti jääb siiski siinmail suurem ja ilmselt ka olulisem osa sealsest filmikunstist nägemata, kuid hiljuti jõudsid meie levisse Juho Kuosmaneni lühifilmikassett „Vaikne triloogia“, Tove Janssoni raamatu ekraniseering „Suveraamat“ ning Paula Korva debüütfilm „Äkiline emotsioonide purse“². Nende varal saab siiski ootamatult mahlaka ja järeldusi teha võimaldava pildi Soome filmist, soomlaste minapildist ja kõige laiemas mõttes olemisest eile, täna ja homme.

Paljudes Soome filmi klišeedes võib süüdistada Aki Kaurismäkit, alates kuivast huumorist kuni linnaelu tume­trööstitu kujutamiseni, kuid samavõrd oskavad sealsed filmitegijad nendest viljadest ka maksimumi välja pigistada. On keegi üldse öelnud, et klišee peab tingimata halb olema? Eesti vaatajate teadvusse „Kupee nr 6ga“³ jõudnud režissöör Juho Kuosmanen igatahes leiab, et kes me üldse oleksime, kui oma vigade ning kollektiivse naeruväärsuse üle ise irvitada ei suudaks. Kui Kuosmaneni täispikkades mängufilmides on tegu universaalsete teemadega, siis viimased 15 aastat on ta lühifilmides puurinud sügavale oma rahva luuüdisse, et saada sealt kätte ehe ja toores alge. Seega, kuigi „Vaiksesse triloogiasse“ koondatud kolm filmi on valminud aastate jooksul, siis klapivad need tänu vormile – kõik on ilma sõnadeta ja mustvalged – ning algküsimusele igati kokku üheks tunniajaseks filmiks.

Mõneti on isegi kahju, et „Vaikne triloogia“ tuli levisse suvel, mil koolilastel on vaheaeg, sest noorte kokkukuivanud tähelepanuvõimele ning silmaringile tuleks selline veider eksperimentaalseanss kahtlemata kasuks. Alati ei peagi mõni superkangelane iga seitsme sekundi tagant näkku lendama ja midagi katkematult kõrvus huugama. Ei-ei, Kuosmanen võtab jala gaasipedaalilt ja laseb Romu-Mattilal (Seppo Mattila) logistada oma käruga mööda sopaseid kruusateid nii tasaselt, et aeg jääkski justkui korraks seisma. Ja äkki saaks mõni teismeline teada, et oota, päriselt, kunagi tehti filme ka ilma värvi ja dialoogita? Saab nii ka? Õigupoolest arvaksin, et kui mind pimesi ja teadmatuses kinosaali juhatataks, arvaksin isegi, et tegu on seni nägemata ja aastaid arhiivis varjul istunud Soome komöödiaklassikaga, mitte XXI sajandil valminud lühilugudega. Kadunud aegade tolm on siia igatahes kirurgilise täpsusega sisse pandud.

Uudse sahmakana mõjub „Vaikne triloogia“ aga ka neile, kes põhjanaabrite filmikunstiga muidu väga hästi kursis, kuna harva saab kinos näha midagi nii … pretensioonitult mõttetut kõige paremas mõttes. Kõik Kuosmaneni lood annab taandada umbes kolmerealisteks anekdootideks ja isegi sellisel juhul on lobisema jäädud: see film on napakas meditatsioon soomlaste iseomases, nii täisvereline ja julgelt enesekriitiline, et mõni lühema süütenööriga rahvuskaaslane võib Kuosmaneni peale kahtlemata närvi minna. Seejuures on need filmid läbinisti empaatilised: saab naerda lihtsameelsete puskariajajate või narride majakavalvurite üle, kuid mitte kordagi halvakspanuga, vaid leebelt ning soojalt. Üllatavalt harva näeb tegelikult nii muretut filmipärandi ja -vormiga mängimist, kui igasugune paatose ja tõsiduse oreool on kõrvale jäetud ning tehakse lihtsalt mõnekümneminutilised humoreskid, mis ununevad tõenäoliselt kiirelt. Aga kui tihti anekdoodid ikka meelde jäävad? Emotsioon seevastu on vajutanud sügava jälje ega kustu niipea.

Kui Kuosmanen on välja puhastanud need reljeefsed piirjooned, mis on kirjeldanud soomlasi viimasel sajakonnal aastal, siis Paula Korva ei mängi oma täispikas debüüdis „Äkiline emotsioonide purse“ mitte niivõrd ajaloolise üldistusega, vaid püüab muukida lahti praeguse aja helsinglase argimurede tuuma. See küsimus on kahtlemata köitev, suuresti juba seetõttu, et ka Eesti filmis ollakse tänapäeva mõtestamise ja kõnetamisega juba pikemat aega võlgu jäänud ning suurem osa teemasid on kinolinal lahti rääkimata (ja ilmselt jäävadki). Korva tugevuseks jääb aga paraku küsimine, mitte tingimata vastamine.

Mõne tugevama lavastaja puhul võiksin ma leppida ka veenvate hüpoteesidega, „Äkiline emotsioonide purse“ aga veab end arusaamatute vormilahendustega – komöödia ja draama vahekord on esimestest minutitest peale nihkes – ning alakirjutatud stsenaariumiga ise ninapidi. Vastu seina visatakse terve pinutäis küsimusi, alates monogaamse suhte võimalikkusest XXI sajandil kuni vabasuhte võimudünaamikani, kuid Paula Korva ei ole suutnud justkui päriselt otsustada, kas soovib vaid õrnalt pinda kraapida ning praepannil pragisevate armuprobleemide üle irvitada või ka midagi sisukamat öelda. Eriti teravalt ilmestavad seda olukorrad, kui huumor kaldub „Klassikokkutuleku“⁴ laadis laada­komöödia poole, lihvides maha viimsegi alles jäänud tõsiseltvõetavuse. Ka visuaalselt on kõik kuidagi näotu ning film meenutab pigem telesarja osa kui suurt ekraani väärivat linateost.

Ilmselt sai „Äkilisele emotsioonide purskele“ kohati saatuslikuks ka J.-P. Valkeapää umbes viis aastat tagasi valminud „Koerad ei kanna pükse“⁵, mis räägib samadest teemadest groteski väänatult. Kahjuks on Korva paljud oma filmi tugevused ise lõpuks käest lasknud. Näiteks peaosatäitja Iina Kuustonen, kes on põhiliselt mänginud üsna kehvades Soome filmides, on teinud seekord väga särava ning veenvalt feministliku rolli, aga kui vaid ühe karakteri arengukaar on peennüanssideni lahti kirjutatud, siis viib teiste skemaatilisus terviku lihtsalt kreeni. Küll aga väärib tunnustamist Helsingi linnaruumi tõetruu ja mitmekesine kujutamine: ei ole jäädud kinni tüüpmotiividesse, vaid on julgesti seigeldud ka kõrvaltänavatel.

Kui soomlased ka ei jõudnud oma sügavamale minale Korva näitel kuigi lähedale, siis oli vähemalt suund õige. Rahvusvaheliste tegijate kätte sattunud kirjandusklassika, Tove Janssoni „Suveraamatu“ puhul on põrutatud ikka sihikindlalt rappa ning ragistatud seal uhkelt edasi. Jah, võibki kohe alustuseks küsida, kas saab selle puhul üldse rääkida Soome filmist, aga mitmed niidi­otsad viivad ikkagi juurteni tagasi. Produtsentide hulgas on näiteks Aleksi Bardy, kes oli tegev ka mõni aasta tagasi valminud „Tove“⁶ juures, filmi monteeris aga Jussi Rautaniemi, kes aitas kokku panna ka Sarneti „Nähtamatu võitluse“ (2023). Seega on igati põhjust murelikult üle lahe vaadata ja küsida: mis juhtus?

Ka Eestis on „Suveraamatul“ suur austajaskond, Soomes on aga selle raamatu olulisust ilmselt võimatu kahtluse alla seada. Omal moel on ka ses teoses tegu ühe soome ürgmüüdiga: suvi kivisel väikesaarel, kus suvised päevad vahelduvad lõputuna näivate tormidega. Jansson on oma fragmentidest koosnevas teoses, milles põhiliselt on elu nähtud läbi kuueaastase lapse silmade, loonud unenäolise ruumi, kus keerulised mured ja jäägitu rõõm seisavad pidevalt kõrvuti, aga lugejat ei koormata tingimata loo kui sellisega. Eksleme läbi elumosaiikide ja oleme vähemalt korraks ka ise selles imelises Soome suves, või vähemalt tahaksime olla. Mina vähemalt olen lugenud sellist raamatut. Stsenarist Robert Jones ning Ameerika juurtega režissöör, varem põhiliselt B-trillereid lavastanud Charlie McDowell aga on saanud kõigest hoopis äraspidiselt aru.

Kui mõelda niiviisi, et filmi pealkiri „Suveraamat“ ei osuta tingimata samanimelisele kirjandusteosele, siis pole ju sellel linalool iseenesest suuremat vigagi. Euroopa arthouse’i lahjendatud kokteilis tegeletakse surma paratamatuse ja sellega leppimisega, haavadele raputatakse mitu puuda soola ning tundlikumatel vaatajatel saadakse pisarakraanid ilmselt katkematult voolama, kirsiks tordil teeb Glenn Close peaosas Oscarbait’i⁷ ning kitši piiril kõndiva rolli. Eurosmuuti, mis täidab ju kõhtu küll! Paratamatult meenub kohe Kanada lavastaja Durga Chew-Bose’i käe all valminud François Sagani kirjandusklassikasse kuuluva romaani „Kurbus kummaline tunne“ ekraniseering⁸: kui raamatu olemasolu unustada, on tegu lihtsalt suvalise filmiga, konteksti asetatuna aga pudenevad mõlemad ekraniseeringud lootusetult laiali.

Tabasin end korduvalt vaatamise ajal mõttelt, et mis juhtuks, kui mõni eesti kirjandusteos satuks samamoodi globaalsete filmikormoranide piiramisrõngasse, mõni agar produtsent oleks valmis käed lööma ja pealtnäha magusa diili tagajärjel valmiks maha lihvitud nurkadega kassaprodukt? Julgen arvata, et Eestis peaks isegi peaminister selle häbi leevendamiseks sõna võtma!

„Suveraamatu“ puhul jääb halvimatel hetkedel isegi tunne, et kogemata raiuti kogu teos väikesteks viilakateks, aga uuesti kokku liimida pole neid keegi osanud. Vaatajana on tegelikult võimatu sundida end ekraanil toimuvale kaasa elama, sest puudub igasugune karakterite arendus ning filmireaalsuse lahtijoonistamine. Lihtsalt öeldakse: nüüd on sellised inimesed, terve pinutäis muresid ja mõned rõõmud, võtke või jätke. Sellest jääb väheks ja lõpuks on ikka ükskõik.

Kõige hullem on see, et kui kirjandusteos „Suveraamat“ kannab nagu Kuosmaneni mustvalged lühifilmidki midagi sügavalt soomlaslikku, siis film on näotu ja ilma identiteedita melodraama, kuhu põhjamaise vaimu nimel on küll üritatud kaasata mõned selle piirkonna näitlejad (keskses rollis näiteks Norra uus superstaar Anders Daniel­sen Lie ja kõrvalosas Islandi tippnäitleja Ingvar Sigurðsson), aga kui ekraanile astub kanget inglise keelt purssiv Pekka Strang, siis tahaksin küll vette hüpata ja sellelt saarelt kiiremas korras minema ujuda. Tõeline kannatuste apoteoos on aga filmi umbes kümneminutiline finaal, mida saadab iseloomutu, ent väsitavalt intensiivne muusikamudru. Selleks hetkeks on kõik tunded alla joonitud ja vaatajale sajakordselt selgeks tehtud, mida ja kuidas ta arvama peab – aga äkki võiks mul olla rõõm ka oma peaga mõelda?

Ma tean, et fraas „raamat on parem kui film“ on aastatega viledaks kulunud, aga „Suveraamat“ läheb isegi veel paar sammu edasi. Nii tüütult suvaline ja ilma igasuguse fookuseta pseudo-arthouse, mille rahvusvaheline levi on ilmselt märkimisväärne, võib Tove Janssoni kultusteosele tulevaste lugejate mõttes karuteene teha. Miks peaks pärast sellist vaatamist tahtma veel nina raamatusse pista? Nojah, see polnud ehk päris lootusetu ürgpimedus, hetkiti on tabatud ilusaid kaadreid ja on ka mõned siiralt liigutavad momendid, aga nagu öeldakse: ka pimesi tulistades võib täppi minna …

Mida saab nende kolme filmi põhjal siis Soome filmi hetkeseisu kohta öelda? Valik on kahtlemata juhuslik, ent huvitav identiteediotsingute pingpong joonistub välja sellele vaatamata. Kuosmanen on oma päritolus ning juurtes kindel ning julgeb selle piirides ka täie raha eest lustida. Paula Korva on samuti soovinud lõbutseda-katsetada ning avada ukse tänapäeva soomlaste magamistuppa, kuid on jäänud poolel teel pidama salmikutarkuste ning tuhmide naljade tasemele. „Suveraamat“ on aga umbes sama, mis lugeda Vikipeediast kaks lõiku Soome kohta ja hakata arvama, et ollakse nüüd erudeeritud. Komplekt ei tundu eriti lootustandev, ega? Aga vaadake need kõik ära ikka, kas või juba sellepärast, et siis on levitajatel julgust tuua meie kinodesse ka järgmisi, loodetavasti järjest paremaid ja olulisemaid põhjanaabrite filme.