Gruuv kruvib end üles. Näitlejad saabuvad ükshaaval (kasukates jms) lavale. Seiravad üksteist ja publikut. Jõuan pisut (selliste) riiete üle imestada, kui juba selgub nende põhjus: ükshaaval hakatakse end neist vabastama. Oletan, et tegu on ühega menukatest tantsu­lavastustest, kus näidatakse esmajoones keha (ja algul paistab, et väga ei eksigi). Pesuni jõudes tõmmatakse peale ootuspärane pidur. Järgneb seeria enam-vähem suvaliste reeglitega suhtlusmänge, kus oma, eelkõige puht­formaalne, roll on nii rõival kui ka tekstil, rääkimata liikumisest.

Umbes nii võiks kirjeldada Renate Keerdi uuslavastust „Öösel päike ei põle“ (põleb vist küll, lihtsalt ei paista), täpsemalt selle käivitumist. Mul on see (kahtlasevõitu) privileeg näha oma elu esimest Keerdi, mis väga suuri üldistusi ega pintslitõmbeid laadis „Keerd meenutab ju ikka Keerdi“, „Keerd sarnaneb Keerdile“ jne paraku ei võimalda. Olen küll kunagi näinud ühe juubelikontserdi lavastuse teleülekannet, aga unustame selle (seda enam et enamik sellest ongi nüüdseks ununenud).

Niisiis: nüüd, kuna just mina olen (millegipärast) selle arvustuse autor, sarnaneb Keerd hoopis Saša Pepeljajeviga. Nii et las ta siis sarnaneb. Aga miks? Mispoolest sarnaneb? Nagu (ei teagi, kas üldjuhul või alati, aga) Pepeljajev, nii ka Keerd on koostanud oma lavastuse mängudest range, s.t formaalse ülesehitusega. Range mäng koosneb väga piiratud hulgast lihtsatest reeglitest, mis laval toimuvat mitte üksnes ei raamista (iga etendus on piiratud mingite reeglitega), vaid seal sõna otseses mõttes ka läbi mängitakse. Ja nagu Pepeljajevi, on ka „Öösel …“ puhul tegu suhtlemismängudega. Ja sarnaselt Pepeljajeviga mitte niivõrd tantsu- kui visuaalse lavastusega (mis omakorda ei tähenda, et kandev roll poleks ka helikujundusel). Muidu aga oli kandev roll mängudel (visuaalse teatri etüüdidel), mitte koreograafial. Ajaloolises perspektiivis, ma oletan, võib seda muidugi ka posttantsuks nimetada.

Veel üks sarnane punkt, mida ma Keerdi ja ühe ammuse (kahjuks enam ei mäleta, millise) Pepeljajevi lavastuse vahel täheldasin, oli teksti puhtformaalne kasutus. Pepeljajevi lavastuses korrutati üht kahe repliigiga dialoogikatket. Keerd oli igale näitlejale andnud ühe repliigi, mida ta enam-vähem läbivalt (kuigi õnneks kaugeltki mitte pidevalt) korrutab. Selline tekstikasutus on puhtformaalne, toimides pigem tegelase verbaalse identiteedi kandja (s.t nime) kui repliigina. Lõpupoole läksid küll lihtlausetes repliikide („kuu on ilus“, „pind on näpus“ jms) sõnad omavahel vahetusse, aga sõnavalik jäi samaks. Selline formaalne piirang (piirdumine viie lihtlausega peaaegu lõputu hulga võimalike asemel, nende „lõputu“ korrutamine) on muidugi juba iseenesest verbaalne mäng (nagu ta ka Pepeljajevi lavastuses seda oli).

Niisiis (oletagem, et) „Öösel päike ei põle“. See-eest, kas nüüd just otseselt põlevad, aga heal juhul toimuvad mingid suhtlemismängud. Põhiliselt, nagu sellistel puhkudel ikka, rollimängud. Teemaks formaalselt rühmadünaamika, sisuliselt aga võib-olla ka (see tuli laulusõnades jm läbi) armastus. Ent sellegi puhul selle mänguline väljendus – striptiis, laulu­sõnad, üksikud repliigid, liikumine, suudlus, „toksiline“ laks tagumikule –, mitte asi ise. Repliike kasutati lavastuses vist vaid identiteedi markeritena: osa isiku, teist osa nende soo markerina. Kokku oli neid, nagu juba öeldud, väga vähe, nende kordusi aga palju (ajuti ehk liigagi palju).

Ka riideid kasutati (ootuspäraselt) soo markeritena – mis, tõsi küll, läksid striptiisijärgses riietumistuhinas sassi, mida (tunduvalt) hilisema ümberriietumisega korrigeeriti. Riietus omakorda viis mõtted moele, täpsemalt, 1970. aastatele, niisiis ka hipsteritele, niisiis ka moele, millest omakorda enam pääsu polnud. Väljapääsu otsimiseks hakkasin etenduse jälgimise asemel mõtlema, mis teed mööda ma koju lähen. Variante oli palju, valida raske, ükski tee ei olnud enesestmõistetav. Jõudsin juba mõelda, et kodutee (mida tavatsen läbida joostes) planeerimine etenduse jälgimise asemel näitab igavlemist, kui äkki kusagilt ajunurgast nägin, et laval midagi muutus.

Näitlejad tõid lava tagant metalltoolid – nende lohistamine (ma pole kindel, kas nad seda tegid) tekitab muusikat –, istusid ja hakkasid sõna otseses mõttes krae vahelt kardinat välja ajama. Olles sellega enam-vähem ühele poole saanud, tõmbasid nad kardinad ette (s.t üle pea) ja kadusid lavapimedusse. Seal helendas nüüd viis avausega publikusse pööratud koobast, kus süttisid tuled (tavalised halutuled – nagu põleks pimeduses, suudmega vaatajate poole, viis valget ahju). Ahjud kogunesid: halud pandi korvi, millest sai lõke, valged kogud kadusid pimedusse (võimalik, et lava taha). Suveräänne lõke põles keset lava aeglaselt ülespoole kerkides. Etenduse lõpp.

Suurepärane mõte panna telefonides käima lõkkevideo, efektne teostus, sellele eelnev kujundiloome ahju ja kardinaga – samuti hiilgav. Ühtlasi selgus, et isegi kui päike öösel ei põle, siis telefon seda ju ikkagi teeb. Hoiab südame soojas, võib-olla ka inimestevahelist kontakti. Või olid need tõesti südamed, mis – näitlejate rinnus läbi kardinate kumades põlesid – ilmselt mitte veel jõulu-, niisiis võib-olla ka mitte hinge-, küll aga armastuse (jm elu alalhoidvate tunnete) vaikset valgust kiirgasid.