Kirglik suhe arhitektuuriga. Merle Karro-Kalberg vestles Urmo Metsaga

 Urmo Mets ei projekteeri ainult maju. Arhitektuuri kõrval on teda aastaid huvitanud kirjandus, luule, muusika ja kirjutamine. Ta on välja andnud arhitektuuriideede kogumiku „Võimalikud majad“, hiljuti pani eesti keelde Hollandi arhitekti ja teadlase Klaske Haviku luuleraamatu „Tee edasine“. Mets on rikastanud Tartut installatsioonidega, sealhulgas ka koostööle kutsuv viiele kiikujale mõeldud „Kiik“ raekoja platsis aastal 2014. Veel on ta juhtinud Klassikaraadio muusikasaadet „Fantaasia“. Sel aastal kureerib ta programmi „Open House Tartu“.

EVELY EHRPAS: Eraaed ei ole ainult eraasi

Ühe aia haljastus ei väljenda ainult omaniku vaadet. Sadade eraaedade puudest, põõsastest ja hekkidest kujuneb terve elamupiirkonna roheline keskkond.

MARI TÕRV, MAARJA OJAMAA, MONIKA KARMIN, ESTER ORAS: Interdistsiplinaarne teadus kui akadeemiline ebamugavus

Mõni aeg tagasi ilmus Sirbis etnobioloog Raivo Kalle (kirjandusmuuseum) arvamuslugu pealkirjaga „Interdistsiplinaarsel ja mittelineaarse teekonnaga teadlasel ei ole Eestis kohta“.Isikliku kogemuse kaudu kirjeldas autor olukorda, mis on ilmselt tuttav paljudele teadlastele: teadusmaailm räägib üha enam interdistsiplinaarsusest, kuid institutsioonid, hindamissüsteemid ja akadeemilised karjäärimudelid lähtuvad sageli endiselt selgetest distsiplinaarsetest piiridest. Nii tekibki paradoks.

ANU MASSO: Mida tähendab olla kirjaoskaja tehisaru ajastul?

Tehisaru kiire levik hariduses on toonud kaasa mitu praktilist küsimust. Milliseid tööriistu peaks õppija oskama kasutada? Kuidas koostada head viipa? Millal on AI kasutamine lubatud? Kuidas hinnata tööd, mille koostamisel on kasutatud generatiivset tehisaru? Need küsimused on tähtsad, kuid nende taga on põhimõttelisem probleem: mida tähendab olla kirjaoskaja keskkonnas, kus tehnoloogia mitte ainult ei vahenda informatsiooni, vaid analüüsib andmeid, pakub tõlgendusi ja suhtleb kasutajaga järjest enam nagu dialoogipartner.

ANNIKA A. KOPPEL: Arvo Kruusemendi peaaegu sada aastat

Arvo Kruusemendi silmad nägid sõdadevahelise Eesti Vabariigi tippaega, Teist maailmasõda ja okupatsiooni, Nõukogude aja elu ja tsensuuri ning Eesti iseseisvuse taastamist. Kõige selle keskel jäi ta iseendaks.

AVE PILLE: Palju mul veel aega on?

Kirjandustänava festivalil peab paratamatult harjutama kõrvalejätmise kunsti, sest kõigist vestlustest või esinemistest ei jõua osa võtta keegi. Igaüks paneb päeva jooksul kokku omaenda festivali.

HANNA LINDA KORP: Kirjandusfestival nagu perepäev

Väikeste kirjandusfestivalide võidukäik näitab, et seda laadi sündmustel on suur potentsiaal ühendada kogukonda.

Sirbi küsimustele vastavad värskete festivalide eestvedajad, jäljehoidjad Agnes Nurgamaa ja Hanna-Stiina Talviste ning Krimifestivali korraldaja Kati Ots.

GREETE VEESALU: Digipärand on rohkem kui avamisootel fail

Digitaalses kultuuriruumis ei ole kasutaja üksnes tarbija, ta saab ka ise pärandit rikastada ja taasluua. Uues DIGARis on see võimalus olemas.

TAAVI TUULIK: Mõtteid kodumaisest kanapidamisest

Koolikeel muutub üha sarnasemaks iduettevõtete aktseleraatorite ja innovatsiooniinkubaatorite omaga. Koolidest leiab ka manageerimisvõtteid, mille peale ärimaailmas juba turtsutakse.

TANEL VALLIMÄE: Harjumine uue normaalsusega

Kui julgeolek kindlustatakse puuetega inimeste ja üksikemade arvelt ja see ei tekita vaidlusi, kaasneb demokraatiale omase poliitilise kultuuri nõrgenemine.

REIN TAAGEPERA: Tehisaru pole kuradist

Tehnoloogia ülepeakaela arendamine meenutab Vene bolševike katset olla Karl Marxist targem ja siirduda feodalismist sotsialismi kapitalismi vahele jättes.

CHRIS HAINOJA: XXI sajandi fašism

Umberto Eco järgi kasvatab ja otsib põlisfašism üksmeelt, kasutades ära hirmu erinevuste ees. Fašism tõmbab ligi ennekõike need, kes on võõramaalaste vastu.

Laava kulg. Mirje Mändla vestles Liina Sumeraga

Ansambel U: avas oma 23. kontserdihooaja äärmiselt õnnestunud ja emotsionaalselt kaasahaarava kontserdiga „Eesti/Biofoonia“. Sel kontserdil kuuldu vajab kindlasti süüvimist ja põhjalikku kajastamist, kuid siinkohal olen pannud kirja vestluse Liina Sumeraga, kontserdil uues versioonis ettekandele tulnud teose „Pahoehoe/ʻAʻā“ autoriga.

KATJA NOVAK: Märkmeid Ukrainast. VI Linnutee

Päeva alustatakse vaikushetkega ja ürituste lõpus plaksutab publik taeva poole tänu- ja auavalduseks langenutele võitlejatele.

Arvustamisel

Pärdi päevad

ERSO 100. hooaja avakontsert „Beethoveni viies“

klaveritrio Toots-Roots-Lassmann kontsert

näitus „Elu tung“

Anna Mari Liivranna näitus „Kaarduvate radade veetlus“

Narihiro Matsumoto näitus „40-42“

artiklikogumik „Teatrielu 2025“

Ekspeditsiooni „Mis olnud on kirjas mu lihas“

„Kogudustekogukond“

mängufilm „Odüsseia“