Ma ei tea, kui paljud on kuulnud midagi Kohila sümpoosionist, igatahes ei kuulunud ma veel eelmisel aastal nende hulka. Sel aastal jõudis see rahvusvaheline keraamikute residentuur/showcase aga juba oma esimese suure juubelini – seekordne üritus oli järjekorras juba kahekümne viies.
Kui esimesed kakskümmend aastat toimetati suhteliselt omaette, siis viimasel viiel korral on muututud interdistsiplinaarsemaks, sidudes savi muude kunstisiseste ja -väliste valdkondadega. Sümpoosion on temaatiline ja teemat on väljastpoolt keraamika kogukonda kutsutud juhtima kuraator/kunstnik. Üritusele kutsutakse kümmekond keraamikut üle maailma, antakse neile 100 kilo savi (80 kg jämeda- ja 20 kg peeneteralist) ja palutakse neil sellest teha ükskõik mida, et sümpoosioni viimasel päeval (koos traditsioonilise tuleskulptuuriga) publikule presenteerida. Kunstnike tööd ei pea olema seotud iga-aastase teemaga, kuigi soovitav see (vähemalt puht kontseptuaalselt) tõenäoliselt on.
Selle aasta teemaks oli „Savi ja performance“ ja valdkonnaväliseks kunstnikuks Henri Hütt, kelle kestvus-performance hõlmas (pealtnäha küllaltki piinarikast) vihma käes lamamist laual, kus soovijad teda saviga katsid. Kuna savi kaalub üllatavalt palju (üks vanaaegse piibli mõõtu plokk umbes kümme kilo), ei jõutud seda õnneks kuigi palju talle peale laduda.
Etenduse (ja võib-olla ka kogu selle aasta kontseptsiooni) mõte, nii palju kui ma sellest aru sain, oli kehalisus – vaataja kontakt saviga, savi kontakt esinejaga, vaataja kontakt (savi vahendusel) esinejaga. Kui inimesi ravitakse mudaga, miks siis Hütti saviga parandada ei või? Ma saan muidugi aru, et savi ja ravi pole päris üks ja seesama (isegi kui nad seda antud juhul kontseptuaalselt olla võiks), aga mine sa tea. Kahtlustan, et Henril oli hea meel, kui sealt laualt minema sai.
Nimme pealkirjastamata
Kohila sümpoosionil on kunstnikel aega oma visioonide savis teostamiseks tervelt kolm nädalat, mis kulub marjaks ära, kuna juba puupõletusahju soovitava temperatuurini (kuni 1350 °C) kütmine ja mahajahtumine võtab nädala. Puupõletuse põhieelis gaasi ja elektri ees ongi (lisaks olematule gaasi- ja elektriarvele) mõnisada kraadi kõrgem temperatuur, mis savi väljanägemist (ja tõenäoliselt ka koostist) keemiliselt muudab. Boonuseks on puupõletusest saadav tuhk, mis jätab anumale või skulptuurile unikaalse jälje (mida soovi korral tööga ka integreerida saab – sellest allpool). Kohila on (mitte ainult) Eesti keraamikute Meka, sest siinses Tohisoo mõisapargis on Baltimaade suurim puupõletusahi, kus lisaks väiksemale padajannile saab põletada ka suuri skulptuure.
Tänavuse sümpoosioni üks esinduslikumaid oli Rūta Butkutė töö. Olgu öeldud, et sümpoosioni tööd olid programmiliselt pealkirjastamata, etiketi- ja saatesõnavabad. See muidugi ei välista kunstniku kontseptsiooni, millest töid vaadates üldjuhul ka mingit aimu sai, kuigi selleteemaline verbaalne sisend kulus vahel siiski ära. Butkutė oli suured saviplokid prussi- ja lauakujuliseks modelleerinud, imiteerides ka säsi struktuuri. Lõplikult puise väljanägemise andis tumedatele valeprussidele põletus ja sellega kaasnev ohter tuhk. Ilmselgelt poleks samasugust tulemust (vähemalt sama orgaaniliselt) saanud elektri- või gaasipõletusega. „Puud“ jätsid väga ürgse mulje, millega suvalisel pärisprussil võrdlemisi keeruline konkureerida oleks olnud. Kuna ka kunstniku nimesilt asus veidi eemal, kulus mul omajagu aega aru saamaks, et tegu on sümpoosioni töö ja keraamikaga.
Teise nii tehniliselt kui ka visuaalselt huvitava töö oli teinud Ieva Rutė, kes kasutas lisaks savile ka paberit ja kodust kaasa võetud (sümpoosion eraldab kunstnikele ainult kõrgema sordi Soome savi) portselani. Savist tehtud raamide vahele olid kihtidena paigutatud portselaniga kaetud paberilehed. Ahjus portselan avanes ja/või põles paberist tühjaks, säilitades paberilehtede vormi. Selle tagajärjel tekkis moodustis, mida võiks võrrelda kivistunud ja pooleldi lagunenud raamatuga, samal ajal kui savist konstruktsioonid, mille vahel portselanist lehepatakad olid, meenutasid rauast või kivist raamaturiiuleid. Nii Rutė kui ka Butkutė tööd jõudsid – osalt tänu kontseptsioonile, teisalt tehnilisele meisterlikkusele – keraamikute tavapärasest tarbekunsti vallast hoopis teistele radadele.
Sama võib öelda Juss Heinsalu tööde kohta, tema oli savist modelleerinud kive ja väikesi oksahunnikuid, kusjuures esimesed seostusid (kunstniku sõnul, osalt ka visuaalselt) meteoriitide ja asteroididega, millele iseloomulikke põletus- ja sulamisjälgi ahi simuleeris. Skulptuuride pinnad olid siin-seal kaetud (peale pritsitud) liiva ja savi seguga, mis puupõletusest läbikäinuna andis neile täiendava roostes või veealuse settekoorikuga kaetud ilme.
Käetõmbega olematusse
Puupõletusahju idee on selles, et ta annab ja võtab, ja kunagi ei tea, mida just. Võib anda puhast kulda (kollast läbikumavat glasuuritaolist efekti savil), aga võib töö ka purustada, rääkimata sama juhuslikest vahevariantidest, tuhaefektidest jne. Ühesõnaga, ahjule kuulub alati viimane aleatooriline sõna. Ja mida iganes ta ka ei võtaks või annaks, on see tänu kuumuse, konstruktsiooni, tuha ja keemiliste reaktsioonide unikaalsele kombinatsioonile alati kordumatu. Täiendava panuse unikaalsusesse võivad anda ka külastajad, näiteks minul õnnestus juba esimese viie minutiga (Kohilasse saabudes juhatati mind kohe puupõletusahju juurde) ahjust välja võetud skulptuuri küljest ära pühkida puru, mis osutus mingiks glasuurvõrguks, mille ma oma algelisuses ainsa käetõmbega olematusse pühkisin. Kuna selle osad juba kuju ümber vedelesid, olin eeldanud, et tegu on rakise või põletusdefektiga (viimase ülimuslikkusest ei oldud jõutud mulle veel rääkida).
Publikuürituse nimi oli „Suur finaal“, mille finaaliks oli omakorda Ingrid Alliku tuleskulptuuri avamine. Väiksem raketikujuline, tuleskulptuuridele kohandatud puupõletusahi avanes lehvikuna, paljastades oma sisemuse – suure hõõguvate saviküünaldega tordi savist postamendil (õigupoolest hõõgus kogu kupatus, olles kindlasti palju efektsem kui jahtununa). Postamendis, tordis ja küünalde otstes olid augud, kust väljus hämarat mõisaparki valgustav leek – savi oma ebamäärases tähtsuses kumas punakalt ja efekti võimendas skulptuuri stuupat või pagoodi meenutav kuju.
Hiljem lükati sarkofaagi paneelid jälle kinni ja raketi ümbrusest hajuv publik sai selle paistel soojendada oma (pigem arvult kui mõõtmetelt) vähenevaid selgi.
