Bernd Buder on vastutanud 2015. aastast saadik Cottbuse filmifestivali programmi eest. 2025. aastal oli ühe suurema Ida-Euroopa filmikunstile keskenduva festivali fookusriigiks Eesti, mispuhul jagas Buder tähelepanekuid meie filmi seisust rahvusvahelises konkurentsis.

Cottbuse filmifestivali keskmes on juba 34 aastat olnud Ida-Euroopa film. Miks sobis Eesti fookusriigiks just tänavu?

Meil on viimastel aastatel mitmeid Eesti filme programmis olnud ning panime tähele mingit erilist rikkalikkust: eristuv must huumor ja eristuv vaade universaalsetele küsimustele. Oleme soovinud minna rohkem süvitsi Baltimaade filmikunstiga, aga ei näinud põhjust ka kolme riiki ühte potti panna. Keeled on ikkagi täiesti erinevad ja seega on ka mentaliteedis ja kultuuris erinevusi. Mõte oligi näidata esmalt Eesti filme, järgmisel aastal võtame ette Leedu ja siis Läti.

Paljude festivalide korraldajate meelest ongi Baltimaad sisuliselt sama asi ja räägitakse ka Balti filmi kui brändi tekkest. Mida sellest arvad?

Ma arvan, et filmide reklaamiks on see hea. Kõik kolm on ikkagi väikesed filmi­riigid, mistõttu on mõistlik kokku tulla, vastutust jagada, koos reklaami teha. Näiteks Cannes’i filmifestivalil on lõunapoolse Ida-Euroopa paviljon, kuhu on koondatud kõik endise Jugoslaavia maad koos Bulgaaria ja Küprosega. Loogiline on suurema katuse alla koonduda, et ühisosa leida. Samas peaks kõigile ka selge olema, et nende riikide vahel on erinevusi. Inimesed kipuvad asju lihtsustama ja seega tahetakse mõnikord Baltimaid koos käsitleda. Meie mõte oligi vaadata neid iseseisvalt.

Kas Eesti filmi juures on midagi, mida sa näiteks Läti või Leedu filmis ei näe?

Seda on päris keeruline öelda. Ollakse niivõrd euroopastunud ja globaliseerunud, et üha keerulisem on osutada täiesti rahvuslikule või eristuvale filmikeelele. Eesti filmi eristab ennekõike must huumor, mis on natuke soome huumoriga sarnane. Samuti näen, et dokumentaalfilmides püütakse läheneda teemadele mängufilmi vahendeid kasutades. Ja pikk joonisfilmitraditsioon paistab muidugi välja.

Sellele vaatamata kadestame praegu pisut lätlasi, kellele tõi arvutianimatsioon „Vooluga kaasa“¹ Oscari.

Neil läheb väga hästi. Ja nüüd kandideerib „Jumala koer“² kahele Euroopa filmiauhinnale – see on suur edulugu.

Milliseks sa Baltimaade filmikunsti seisu hindad? Kas näiteks Saksamaal pööratakse sellele mingit tähele­panu?

Saksa publik vaatab peamiselt oma filme ja natuke Prantsuse filme. Ida-Euroopa film ei pälvi eriti palju tähelepanu, aga „Vooluga kaasa“ võidetud Oscar kergitas muidugi ka Saksamaal huvi Baltimaade filmi vastu. Seega on huvi üha rohkem, aga suures pildis endiselt üsna vähe.

Kui tänavuse Cottbuse filmifestivali peale mõtled, siis kas Eesti filmid kõnetasid sealset publikut?

Ma arvan, et üksjagu. Mõned filmitegijad muretsesid enne, et võib-olla on lugu liiga kohalik. Minu kogemus ütleb, et ükskõik kui kohalik ka lugu ei oleks, leiab sealt alati midagi universaalset. Näiteks üllatas mind väga „Fränki“³ teine linastus. Oli pühapäeva hommik, kell oli 11, aga saal oli välja müüdud. Inimesed aplodeerisid terve lõputiitrite aja.

Kas mäletad oma esimest kokkupuudet Eesti filmiga?

See oli 2000. aastate alguses: mingi mustvalge film, mille pealkirja ma ei mäleta. Mäletan omapärast huumorit ja katuse peale keeratud autot.

„Püha Tõnu kiusamine“⁴ ehk?

Just! See oli minu esimene kohtumine Eesti filmiga ja mõtlesin kohe, et siin on peidus midagi veidrat, mis mulle meeldib.

Pärast seda oled vaadanud kuuldavasti ära suurema osa Eesti filmidest. Kas mõni on sulle eriti sügava mulje jätnud?

„November“⁵ meeldis mulle väga, kuna folkloor on seal seotud kunsti ja huumoriga. On olemas ka poliitiline tasand sakslaste ja eestlaste suhetest noil aegadel. „Kratt“⁶ samuti. See on veidi kommertslikuma lähenemisega, aga seda hästi omanäolisel viisil. Mulle meeldib, kui kommertslikkus ja veidrus on koos. Ja mulle meeldis „Tulnukas 2“⁷ poliitiline ebakorrektsus. Need kolm on enim eristunud ja teinud midagi, mida ma ei oodanud.

„Tulnukas 2“ on nende seas küll kõige ootamatum valik, kuna seda on ilmselt vähesed välismaalased näinud.

Jaa, ma tean. Mind teebki kurvaks, et programmijuhid ja kriitikud väldivad kommertsfilme. Usun, et ka seal on väga paljut avastada. Kommertsfilmid on laiale publikule mõeldud, nende alla on raha pandud, seega on seal midagi, mis peegeldab mingit osa riigi kultuurist.

Mida arvad Eesti tänavusest Oscari-kandidaadist „Pikad paberid“⁸?

Ühelt poolt ei paista see võib-olla kuidagi erilisena välja, aga on väga hästi tehtud atmosfääriline, autentne sissevaade peategelaste ellu. Ma ei tea, millised võimalused sel Oscari-jahil võiksid olla, sest konkurents on meeletu, aga tegemist on kindlasti ühe aasta parima Balti filmiga.

Eestis kerkis ka küsimus, kas sel filmil on ikka rahvusvahelises levis kõlapinda. Kriitilisemad arvasid, et ei peaks üldse Oscari-kampaania peale raha kulutama.

See on minu meelest alahindamine ja valearvestus. Paljud väikeriikide filmitegijad, kriitikud ja rahastajad on kinni arvamuses, et väljaspool ei olda valmis vaatama teiste nii-öelda kohalikke lugusid. Vastupidi: kui lähen Eesti filmi vaatama, tahan ma näha just midagi Eestist. Kui ma vaatan Põhja-Makedoonia filmi, tahan saada aru selle maa hingest. Kui tahan universaalset lugu, võin sama hästi Marveli filme vaadata.

Cottbuses arutati ka Eesti filmitööstuse üle. Mida pead Eesti filmi suurimateks väljakutseteks? Kuidas see rahvusvaheliselt rohkem välja paistaks?

Ma arvan, et väiksemate filmiriikide olukord on üsna sarnane. Rahvusvahelised müügiagendid ja programmide koostajad otsivad midagi spetsiifilist, Eestile ainuomast, millele tuleb vastata. Mitte kedagi ei huvitaks Eesti romantiline komöödia, isegi kui see on kõigi aegade parim romantiline komöödia. Must huumor ja teatav tumemeelsus on Ida-Euroopa filmi stereotüübid, mistõttu neid ka justkui oodatakse. Elame kindlatesse kastidesse linnukeste tegemise maailmas ja kuigi enamik programmikoostajaid ei tunnistaks seda avalikult, mõeldakse ikkagi palju neist lähtuvalt.

Ent edu võib saabuda ka ootamatult: „Vooluga kaasa“ tuli eikusagilt. Sellised edulood aitavad stereotüüpidest välja murda.

Paistab, et programmikoostajana oledki püüdnud neist üle olla. Ka Cott­buse FIPRESCI žüriis andsime preemia Poola filmile „Wrooklyn Zoo“⁹, mis võlus julgusega segada kokku kunst ja kommerts. Kui pärast lavastajaga vestlesin, nimetas ta just seda suurimaks takistuseks, et kommertslikumaid filme ei võeta festivalidele.

Mulle ei meeldi üldse festivalifilmide ja kommertsfilmide kaksikjaotus. Iga film on lõpuks publiku jaoks tehtud. Püüame oma programmis erinevad pooled kokku tuua. Mind üllatas meeldivalt, et sellisele filmile andis auhinna just kriitikute žürii. Teistelt žüriidelt kuulsin just vastuväidet, et tegemist on ju publikufilmiga. Mis selles halba on? Tegemist pole seal ju eskapismiga, vaid oluliste teemade ja päris probleemidega.

Näed sa Ida-Euroopa filmikunstis ehk mingeid suuremaid trende? Kas mõni riik paistab eriti silma?

Lugusid räägitakse üha isiklikumast vaatenurgast. Samuti näen kahjuks, et mitmetes riikides on filmiraha politiseeritud ja midagi uut ei julgeta enam proovida. Samuti on filmid muutunud televisioonilikumaks, kuna telekanalid on sageli kaasprodutsentideks. Mul ei ole midagi hea telefilmi vastu, aga sageli pole need mõeldud suure ekraani jaoks ja jäävad seal igavaks.

Tänavustest filmidest on mulle enim meeldinud kaks Lõuna-Euroopast pärit filmi: „Fantaasia“ ja „DJ Ahmet“¹⁰. Seal on kombineeritud uuel moel satiiri, folkloori, isiklikkust ja poliitikat. Usun, et seesugune eklektika, klišeede uutmoodi kasutamine, võib juhatada täiesti uue filmi­keeleni.