Pealelend – Kristel Vilbaste, looduskirjanik

AILI KÜNSTLER

1999. aastal asutati Eesti Keele Kaitse Ühing. See tegutseb praegu Eesti Kultuuriseltside Ühenduse all, mille muud liikmed toimetavad justkui teisel tasandil, kui seda on iseseisva riigi riigikeele kaitse. Teie asutasite 27. augustil Facebooki-rühma „Eesti keele kaitseks“. Miks?

Ma ei käi väga sageli oma kodust Tartust Tallinnas, aga viimased kolm aastat olen seal avastanud, et ei saa enam eesti keelega hakkama. Kohtan vaid mõistmatuid silmi. Mäletan sellist aega oma koolipõlvest. Tollal ei olnud väikelinnast tulnul abi ka vene keele tunnis õpitust: meile õpetati aadlikeelt Puškini ja Lermontovi luule varal.

Ja mäletan seda hetke, kui isa ja ema sahistasid käes trükimasinal kopeeritud „40 kirja“. Selliseid saladokumente peideti, anti käest kätte ja loeti need ribadeks. Suvel Viljandimaal Metsaülikoolis „40 kirja“ algataja ja ühe autori Sirje Kiiniga kohtudes tuli eesti keele ahistus jälle jutuks: väljaspool oma eestikeelset suhtlusringi ongi me maal riigi­keelega raske hakkama saada ja hädas on alla 30aastased, kes pole koolis vene keelt õppinud. See oli siiski vist juba kümmekond aastat tagasi, kui ka mu laste sõnavarasse ilmusid sõnad „tavai“ ja „ladna“. Sirje ütles, et ta enam ei jõua sealt kaugelt USAst sellist olulist asja eest vedada.

Ja kui hakkasin inimestele rääkima, et me peame kaitsma oma keelt oma maal, kohtasin uskumatut vastuseisu. Inimesed on väsinud, nad tahavad elada headuse ja positiivsuse maa­ilmas. Ei jõuagi ju kõige vastu võidelda ja kõiki asju kaitsta: metsa, maad ja vett, õpetajaid, lapsi ja abivajajaid. Ma saan tegelikult aru, et peaks lihtsalt rohkem eesti keeles kirjutama ja rääkima. Aga kui meil pole ühel hetkel enam eestikeelseid lugejaid ja kuulajaid? Viimane piisk oli vene koolide kohustuslikus korras „eestistamine“, mis toob kaasa selle, et eesti keele kõla kaob ja nutupisarad ka väikeste koolilaste suule. Iga laps peab oma emakeeles õppida saama, vähemalt algkoolis. Laps peab aru saama, mida talle õpetatakse. Kui kodukeel on teine, ei saa ta aru – ja rumalaid kodanikke ja vastalisi emasid pole meie riigile vaja. Üle tuleks vaadata pigem meie migratsioonipoliitika.

FB-rühm sai rajatud lootuses, et ehk muudab see väikenegi liblika tiivaviibutus Eestit, lastes meie keelel elama jääda globaliseeruvas maailmas. Et eesti lapsed ei muutuks ingliskeelseteks, nii et loevad eesti keelt kange keelega, aga ei räägi seda enam kogu selle lopsakuses. Olen algusest peale pakkunud selles rühmas administraatorikohta kõigile. Ma usun, et vaikselt susisev süsi plahvatab ühel hetkel puhastusleegiks. Ehk selle teksti läbi?

Täna on Euroopa keeltepäev. Eesti keeleseaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus on koos­kõlastus­ringilt HTMis tagasi: küsiti kõrg­koolide, ametiasutuste, paljude liitude ja kodade ning ka eesti keele ning võru ja setu instituudi arvamust – „teema on laual“. Mida loodate FB-rühmaga liitunutelt? Mismoodi eesti keelt peaks kaitsma – ja kelle eest?

Meie riigi kohustus peaks olema nõuda igalt täiskasvanud töötajalt eesti keeles suhtlemist. Asja ajasid hulluks need märgid „ma ei räägi eesti keelt“ poodides. Kuni oleme enamusrahvus, saaksime seda veel nõuda – ja mingil juhul ei tohi kõigile, kes räägivad ja nõuavad eesti keeles rääkimist, rinda riputada silti „rahvuskonservatiiv“. Enamik eestlasi ja eesti keele väärtustajaid ei taha parteidest midagi kuulda. Ilmselt seepärast meie keeleseadus karkudel komberdabki.

Õpetasin kevadel integratsiooni sihtasutuse keeltekoolis neid, kes meie keelt ei oska. Õues. Oleks te näinud neid särasilmi, kui panin nad elulistesse olukordadesse, hüüatama kas või meie keele kõlaliselt „Oih!“ või „Aih!“. Aga hambad ristis raamatute järgi ei õpi keelt selgeks ka kõige parema õpetaja käe all. Puudu jääb siinsest tunnetusest ja kultuuritaustast. Praeguse keele­poliitika tegevtöö tulemusena me venestame eestlased ja „jeestistame venelased“. See ei tee kumbagi poolt õnnelikuks. Ma loodan, et meil õnnestub luua ühismeedias kogukond, kus neid asju arutatakse ning oma arusaamad seejärel ka ellu viiakse. Ja ma unistan, et lõpetatakse igasugune siltide kleepimine. Näiteks salasosistamine, et meie haridusminister on venelane. Kuulake tema keelekõla. Hoidkem omasid, pöörakem nende pead!

 

1 Ilmar Tomusk, Vastuolu põhiseaduse ja tegelikkuse vahel vajab lahendust. – Postimees 12. IX 2024. https://arvamus.postimees.ee/8095049/ilmar-tomusk-vastuolu-pohiseaduse-ja-tegelikkuse-vahel-vajab-lahendust

2 Martin Ehala, Eesti keele kaitse on käest lastud. – Postimees 12. IX 2024.

https://arvamus.postimees.ee/8095048/martin-ehala-eesti-keele-kaitse-on-kaest-lastud