Loo pealkirja sain aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) uuest kaardirakendusest, mida saab kasutada Maa- ja Ruumiameti Eesti geoportaalis – nii on nimetatud üks kaardi andmekiht. Kuigi kõlab päris naljakalt, saab seal näha pigem mõnda talunime. Võtame näiteks, et põlisest külast on saanud alevik ja kehtestatud teede ja tänavate nimed. Siis on ka vanad talukohad selles alevikus ümber nimetatud teenime ja majanumbriga. Kui nüüd see pika nimetusega andmekiht sisse lülitada, on mõnes alevikus näha, missugused nimed olid taludel, enne kui nendest seaduse jõul majanumbritega krundid tehti. Näiteks Võnnu aleviku loodepoolses ääres on hajaasustuse ilmega vanade talude rida: Kure, Tenno, Klämsi, Rebase, Laari, Ala-Suitsu ja Mällo. Talukohad on kõik alles, nende vahele on ehitatud mõned uuemad majad. Nüüd on vanade talude aadressiks Kastre tee 7, 11, 13, 14, 17, 19 ja 21. Klämsi, Rebase ja Alasuitsu ilmuvad siiski nähtavale, kui oskad küsida mitteaktuaalse objekti kehtetut nime.

Eesti kohanimekorraldus on oma põhialustelt üsna kindel: meil on kohanimeseadus, nimedega tegelevad Maa- ja Ruumiamet ning omavalitsused, nõu annab Eesti Keele Instituut. Ka Võru Instituut, kus ma töötan, räägib protsessis kaasa juba 1995. aastast. Ometi kisuvad asjad just talunimedega seoses jätkuvalt kiiva. Nii paistab asi ajalooliste nimede uurijale, kellel on vaja oma töös vaadata vahel Soome, vahel Läti kohanimesid. Maa- ja Ruumiameti kaardirakendused on vingemad kui naabritel Soomes ja Lätis, saab kombineerida palju erinevad aluskaarte ja andmekihte, looduskohtade nimed on hästi esitatud, aga talu­nimede teavet esitavad naabrite kaardirakendused palju selgemalt.

Talunime kohta pole seadustes silpigi

Talunimest kui sellisest ei ole kehtivates seadustes midagi kirjutatud. Eelmisel sajandil alanud maareformi ajal oli esmajärjekorras vaja tagastatav maa mõõdistada. Kui tagastamine oli tehtud, sai asuda vahepeal vallasasjana omanikku vahetanud hoonete juurde maad mõõtma. Peeti loomulikuks, et talu maa täielikult või osaliselt tagasi saanu saab ka õiguse kasutada talu ajaloolist nime. Kui talunimi oli juba ära võetud, tundus erastajale loomulik, et tuleb välja mõelda uus nimi. Kagu-Eestis leidus valdasid, kus 1990ndate teisel poolel öeldi hoonete juurde maa erastajale otse, et vana talunime kasutada ei tohi, ka täiendiga (Uue-, Väike- jms) varustatult mitte. Kohanimepärandisse kahetsusväärselt ükskõikselt suhtuvate valdade ja ametnike kõrval leidus muidugi valdu, kus maakorraldaja tegi pingutusi, pidas läbirääkimisi ja veenis tagastamise subjekte selle nimel, et ajalooline talunimi jääks reservi just talu hoonetega maatüki katastrisse kandmise ajaks.

Algupärast talunime võidakse maaüksuse nimes tänapäeval rõhutada uut tüüpi täiendiga, mida varem ei ole esinenud. Vanal Võrumaal on näiteks Põlis-Hargi Himma külas, Põlis-Ruusamäe Joosu külas, Harjumaal Põlis-Kündari Niitvälja külas, Hiiumaal Õige-Pendi Luguse külas ja Õige-Väljaääre Mägipe külas.

Aastakümneid on jäänud samaks põhimõte, et ametliku kohanimena tunnustatakse nime, mille on saanud hoonetega maaüksus. Ka ühe küla, alevi vms piires ei tohi sama nimi korduda. Ainult nii saab moodustada sõnalisi unikaal­aadresse. Kinnistuid Eesti kohanime­korraldus otseselt ei puuduta. Siiski, kui ühes kinnistus on sama küla piires mitu katastriüksust (tüüpiline talu, mis koosneb lahustükkidest), siis juhul kui need mõõdistati koos, pandi 1990ndatel ja nullindatel toimiku kaanele kirja nimi ja sama nimi on seotud kõigi katastriüksustega. Aadressiandmete ja kohanimede süsteemis on ametlik kohanimi seotud selle maatükiga, millel on ehitusregistrisse kantud ehitisi. Kui neid ei ole (ei ole olnudki või on talust järel varemed), siis valitakse kohanimeobjektiks maatükkidest suurim. Seegi reegel võib paigutada ametliku kohanime digikaardil külast kaugele metsa, mitte taluaseme juurde.

Kolmanda põhimõttena keelati kohanimeseaduses aastal 1996 numbrite kasutamine kohanime osana. Peaeesmärk oli tõrjuda nõukogulikke külatähistusi stiilis Kullamaa I küla, Kullamaa II küla jne. Seadusse kirjutatud piirang sai katastriametnikele, nende kaudu maakorraldajatele ja maamõõtjatele kiiresti selgeks. Lõuna-Eesti väikekülade ja paaristalude puhul, kus samanimelisi talusid oli kirjalikus traditsioonis eristatud numbritega, tuli hakata otsima uusi lahendusi. Tulemuseks oli uute meele­valdselt valitud katastrinimede arvu kiire kasv.

Nimekohustust pole

On ka muudatusi, mida pole kunagi seadusega nõutud. Üks hääbunud võimalus on see, et ei 1996. aasta ega ka 2003. aasta kohanimeseadus sätesta nimekohustust, kui maaüksusel ei paikne aadressi vajavaid objekte. Nimekohustusest ei ole juttu ka maakatastriseaduses. Metsa­maa, põllumaa ning maakorraldusliku juurdelõike katastriüksusele ei pea nime panema. Ometi seda tehakse. Maamõõtjad ei saada üldjuhul katastriüksuste mõõdistamise andmeid välja, kui neil ei ole nimesid. Vallavalitsuste koosolekutel kinnitatakse moodustatud katastriüksuste nimed ära ning ametlike kohanimede arv muudkui kasvab. Näiteks tekitas teed 25 meetrit nihutanud õgvendus Rõuge valla Toodsi külas juurde kolm uut ametlikku kohanime.

Enne Teist maailmasõda oli Eestis u 142 000 talu ja u 50 000 krunti linnades. Praegu on Eestis 773 362 katastriüksust. Inimesi, potentsiaalseid nime suuliselt kasutajad, on maal peaaegu kaks korda, ääremaadel mitukümmend korda vähem. Suulise kohanime kirjaliku fikseerimise asemele on tulnud täielikult kirjalik kohanimeloome, milles võib märgata järgmisi tendentse.

Kirjalik kohanimeloome

Levinud on seeriaviisilisus, kusjuures loojad ei arvesta, et iga nimi peaks eristama kohta piisavalt hästi. Igaks juhuks tehakse uued nimed primaarse nime järgi, et kedagi ei häiriks. Näiteks Hiiumaal Mägipe külas on Peetri talu jaotamisel loodud nimed Suur-Peetri, Uue-Peetri, Peetriõue, Musta-Peetri, Pisi-Peetri, Peetrikese, Peetrinurga ja Peetrivälja-Ääre (seostub naabertalu nimega Väljaääre).

Seeria võib olla ehituskrunte turundava algtõukega, näiteks Võrumaa Paidra järve ääres Järve, Järvepapi, Järveranna, Järvepoolse, Järvekalda, Järvepealse, Järve­veere, Järveääre, Järveotsa.

Nimede kordumist vältivad miniseeriad mängivad kirjapildile, nt Ala-Tilga ja Alatilga, kohaliku ja kirjakeelestatud kuju erinevusele, nt Peräjärve ja Perajärve, vanale ja uuele kirjaviisile, nt Jusa ja Juusa, Lutso ja Lutsu, Pali ja Paali. Vana kirjaviisi tänapäevaseks parandamise nõuet proovib Maa- ja Ruumiamet küll rakendada, aga nüüdseks on üles leitud ja parandatud topeltklusiiliga nimed nagu Tsäkko, Leppiku jt. Kohati on õige topeltkonsonant liigselt ära lühendatud ja pika vokaali vana kirjaviis leidmata jäänud, nagu nt Harjumaa Mustu küla Sookranna talu katastrinimi Sokrana.

Praegustes aadressiotsingutes töötavad kirjalikuks kasutuseks loodud minimaalselt erinevad nimed küllalt hästi. Kui inimese ja masina suulise suhtluse osa tulevikus kasvab, siis ma selles enam nii kindel ei oleks. Talunimede kultuurilise pärandi säilitamiseks ei ole siiski muud võimalust kui publitseerida omaenda, küla, mõisavalla, vana koduvalla talunimede loendeid, kaarte ja uurimusi. Tuleks koguda ka uut suulist nimekasutust – kuidas neid kohti siis tegelikult kutsutakse?