Vihm janustele

Kuigi „Vihmameistrit“ saab vaadata ka romantilise komöödiana, on Erki Aule tõlgenduses ja noore trupi kehastuses see veidi tõsisem mäss igava ettemääratuse ja reeglipära vastu.

AURI JÜRNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

1Teatri „Vihmameister“, autor N. Richard Nash, lavastaja Erki Aule, tõlkija Andra Aaloe, kunstnik Karmo Mende, muusikaline kujundaja Andres Roots, valguskujundaja Rene Topolev. Mängivad Grete Konksi, Stefan Hein, Rauno Kaibiainen, Janek Joost, Hardo Adamson ja Erik Hermaküla. Esietendus 19. VII Ohtu mõisa teatritallis.

Klassika ehk aega ja tunnustust näinud teose lavastamisel on mitu ilmselget plussi. Eelkõige on kümned või sajad interpreedid selle juba proovile pannud ning tõestanud materjali avarust, et mahutada erisuguste vaatenurkadega tõlgendusi. Peale selle aitab autori kuulus nimi ja teose tuntud pealkiri kaasa turundusele ning vahel on teos ka piisavalt vana, et säästa lavaletoojaid autori­tasude maksmisest. Teisest küljest esineb aga vanema teose puhul sageli ajalise kauguse risk: kui ühiskond on vahepeal palju muutunud, võib osa teemadest jääda tänapäeva publikule kaugeks või arusaamatuks.

N. Richard Nashi näidend „Vihmameister“ valmis ja jõudis esmakordselt lavale 1950. aastate alguses, seega 70 aastat tagasi. Näidendi tegevuskoht on USA lääneosariigi talu ja tegevusaeg 1930. aastate masuaeg. Muidugi on selles näidendis palju üldinimlikke teemasid, millega saab seoseid luua igal ajastul ja igas ühiskonnas, ent on ka neid, mis tunduvad praegu ebaolulised. Näiteks kõnetab tugevalt „Vihmameistri“ põua käes vaevlevate talupidajate terav mure oma elu ja tuleviku pärast – tänapäeval, mil äärmuslikud ilmaolud mõjutavad aasta-aastalt aina rohkem ülemaailmset turgu, on see aktuaalne ja mõistetav. Ka pole kuhugi kadunud kriisiaja aferistide ja soolapuhujate rohkus – need, kes uppujatele hingehinnaga õlekõrsi maha parseldavad, on iga ühiskonna ja ajastu paratamatu osa.

Küll aga on näidendi üks keskseid teemasid, peretütre vanatüdrukuks jäämise oht ja võimetus käituda ootustele vastates ontlikult ja leebelt, jäänud XXI sajandi vaatajale kaugeks. Püüdmatagi jätta muljet, nagu oleks tänapäeva noored naised kohatute ja isiklike küsimuste eest kaitstud, on õnneks vähemalt Lääne-Euroopas levinud arusaam naise valikuvabadusest. Seega on „Vihmameistris“ Curry perekonna meeleheide Lizzie vallalisuse pärast hetketi koomiline, isegi kohatu.

Nashi tekst on Andra Aaloe tõlkes parimas mõttes well-made-play ning tõmbab publiku kaasa isegi veidi aegunud teemaga, lisaks tõusevad selle tasakaalustamiseks esile teised küsimused. Näiteks jääb Erki Aule lavastuse verinoorte näitlejate keskel eriliselt silma Janek Joosti lesestunud pereisa, kes tasase ja mureliku keskealise mehena püüab oma noori ja tuliseid lapsi mõista ja aidata. Joosti mängus on leebet nukrust ja armastavat leplikkust, mis teeb tema tegelase sümpaatseks ja tema otsused mõistetavaks. Mida suuremalt tundlevad noored, seda kaastundlikum ja järeleandlikum püüab olla isa.

Teine näitleja, kes oma tegevusliini oivaliselt esiplaanile mängib, on Rauno Kaibiainen šerifina. Improteatri eri kooslustest tuntud Kaibiaineni nüansi- ja koomikataju aitavad suuresti kaasa šerifi karakteri avanemisele, keda autor pole kuigi põhjalikult kirjeldanud. Kaibiaineni šerif on mõnusalt kohmakas ja ebalev, siiralt heatahtlik, kuid jaburuseni häbelik. Kui aga Lizzie otsustab tema peal n-ö lõdva püksikummiga käitumist katsetada, ehmatab see neid mõlemaid nii ära, et lootus õnnelikule kokkusaamisele peaaegu kaob.

Grete Konksi Lizzie on keskne tegelane, talle koondub nii teiste tähelepanu kui ka loo murdepunkt.

Kalev Lilleorg

„Vihmameistri“ produtsent Tarvo Krall kommenteeris näitlejavalikut nii: „Minu soov oli, et mängiksid vabakutselised näitlejad ja pigem uued näod – nii näebki laval EMTA XXX lennu värsket lõpetajat, noort ja andekat Hardo Adamsoni (Panso auhinna laureaat 2020) ja oma esimest sammu suurel laval tegevat, hetkel Eesti riiki kaitsvat Erik Hermaküla (VHK teatriklassi lõpetaja 2021). Lisaks vabakutselised Rauno Kaibiainen, Stefan Hein ja Janek Joost. Aga meie pärliks on Grete Konksi peategelanna, kelle ümber kogu loo tegevus tiirlebki.“1 Kralli ja lavastaja Aule näitlejavalik on kindlasti õnnestunud, sest nelja noorema tegelase – Noah (Stefan Hein), Jim (Erik Hermaküla), Lizzie (Grete Konksi) ja Starbuck (Hardo Adamson) – vahel sõlmuvad loo armastuse, unistuste ja optimismi sidemed ning noorte näitlejate tulisus keerutab korralikult tolmu üles.

Kuigi „Vihmameistrit“ saab vaadata ka romantilise komöödiana, on Aule tõlgenduses ja noore trupi kehastuses see veidi tõsisem, meeleheitlikum mäss igava ettemääratuse ja reeglipära vastu. Salapärase suli Bill Starbucki tulekuga avaneb noortele tundmatu unistustemaailm, milles nad leiavad (kes rohkem, kes vähem) pääsetee, kas või hetkeks. Vaid vanem poeg Noah, kelle kätte isa on talu rahaasjad usaldanud, püüab kahe jalaga maa peale jääda ning teiste liivalosse lammutada. Ometi saab Stefan Heina mängust selgeks, et tema otsekohesed väljaütlemised ja teod sünnivad armastusest, mitte vimmast.

„Näitlejateansambli koosseis on napp, aga tugev. Sellelt kõrgelt tasemelt tõuseb esile Grete Konksi peretütar Lizziena. Lausa hämmastav on vaadata, kuidas teistest tunduvalt lühem näitleja ennast nii suureks mängib. Lizzie kuju on ju kohutavalt komplitseeritud. Ta on õnnetu, inetu (peetakse inetuks) ja, mis peaasi, perspektiivitu neiu kusagil USA pärapõrgu rantšos. Lizzie traagika ja siiski kustumatu õnnelootus kannavad lavastust ja annavad sellele nii koore kui ka tuuma.“2

Grete Konksi Lizzie on tõepoolest märkimisväärselt keskne, talle koondub nii teiste tegelaste tähelepanu kui ka loo murdepunkt. Kui nimitegelasena loob „vihmameister“ Starbuck soodsa pinnase muutusteks, on Lizzie lõpuks see, kes muutub. Enne Starbucki on ta õnnetu, meeleheitlik ja kibestumuse piirile jõudev noor naine, keda isa ega vennad ka parima tahtmise juures aidata ei oska, aga pärast heatahtliku suliga kohtumist avastab Lizzie uue vaatenurga elule – võimaluse ja voli unistada, olla vabam ja leplikum iseenda suhtes. Seda uut rõõmu ja värskust näevad teisedki, ka šerif.

Lavastaja Erki Aule, kunstnik Karmo Mende, muusikaline kujundaja Andres Roots ja valguskujundaja Rene Topolev on teinud oivalist koostööd ning kasutanud lihtsalt ja leidlikult Ohtu mõisa teatritalli, saali väiksemaid soppe, lisanud heli ja valgusega soojust ja õhulisust. Ruum on kodune ja loogiline ning kogu trupp liigub ruumis, nagu oleks seal elanud aastaid, see veenvus aga tõmbab vaataja kohe kaasa nagu mugav elutuba. Kuigi Ohtu „Vihmameister“ on romantilise komöödia asemel pigem melodraama maiku, pole selles midagi halba. Nalja saab küll, aga pigem tšehhovlikult, nutt kurgus ja iseenese üle. Aga kõige olulisem on, et lõpuks saab põud siiski läbi. Võluva leidlikkusega lahendatud vihmasadu toob optimistlikku leevendust, mida kõik vajavad. Mine tea, ehk ongi selle tõeliseks nautimiseks vaja veidi kõrvetavat meeleheidet.

1 Tarvo Krall hakkab suveteatri produtsendiks. – goodnews.ee 24. V 2022.

2 Veiko Märka, Ilusate valede maailmaklass. Kibe elutõde ja särav mängulust Ohtu mõisas. – Eesti Päevaleht 25. VII 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht