Venemaa teater õitseb mühinal

Teatrifestivali „Kuldne mask“ välismaisele publikule mõeldud programmis „Russian Case“ näidati veebi vahendusel kuue päeva jooksul 25 lavastust.

MARIS JOHANNES

Venemaal pole teatrielu pausile pandud. Kuuldavasti on Moskvas koroonaaegne lubatud saalitäituvus 70%. Teatrid on rahvast täis, esietendusi tuleb robinal. Teatrifestival „Kuldne mask“ korraldati tänavu 27. korda ja välisvaatlejaile mõeldud „Russian Case“ 23. korda. Viimase programmis oli 25 lavastust, mis salvestatud videosse ja olid veebis 1. – 6. aprillini vaadata. Kirill Serebrennikov pani oma Gogoli keskuse „Baroccole“ siiski keelu, sest video ei vääri lavastust.

Mitte üksnes pealinnas, vaid ka provintsis tehakse tugevaid lavastusi. See, mis praegu Venemaa teatris toimub, on lausa õitseng, ütleb festivali „Russian Case“ kuraator, teatrikriitik Marina Davõdova: „Programmi koostades lähtusin kunstilistest, esteetilistest kaalutlustest. Kõlab õõnsalt. Millest siis veel? Igasuguseid feministlikke, postkolonialistlikke, antikapitalistlikke, psühhoteraapilisi väljaastumisi on Venemaa teatris järjest rohkem, aga kunsti selle võrra ka vähem.“

Istun Zoomis ning kuulan vestlus­ringe tsensuurist, dramaturgiast, horisontaalsest ja vertikaalsest teatrist, helilooja ja kunstniku tugevast sekkumisest lavastusprotsessi. Nad räägivad mulle, mis toimub, ise seda kombata-nuusutada praegu ei saa. Abiks on varasem kogemus ja arukas kuraator. Kui on hea struktuuri ja selge kontseptsiooniga lavastus, hakkab see toimima ka arvutiekraanil. Kui tunned lavastaja käekirja, tema atmosfääri loomise võtteid, lavastad selle, mis puudu jääb, ise juurde. Kui tegu on aga kohaspetsiifilise, ühest ruumist teise liikuva, emotsioonipõhise etenduskunstiga, on jama käes. Ei naudi seda kaamerastiihiat, kohapeal leiaks ehk tera. Nii jään just nooremate lavastajate imelugudega kimpu.

Vene teatris peab Davõdova sedalaadi piiride nihutamist ja mänguvormi katsetusi konventsionaalse teatripildi taustal siiski väga tähtsaks. Muuseumisaalid, katakombid, fuajeed, trepimademed, kööginurgad koos ühise kartulikoorimisega pakuvad uutmoodi kogemust. „Järjest tuleb juurde uusi teatrivorme, mis ei allu videoformaadile. Näiteks Boriss Pavlovitši „Õuduste uuring“ („Исследование ужаса“), mis põhineb kirjaniku ja filosoofi Leonid Lipavski päevikutel. Tema koju kogunes 1920. – 1930. aastatel Peterburi intelligents – luuletajad Harms, Zabolotski, Vedenski, filosoof Druskin jt. Lavastuse tegevustik toimub Peterburi kommunaalkorteris. Loodud on intiimne intellektuaalne maailm, mida videoga edasi ei anna. Video võib mõjuda kõverpeeglina,“ tunnistab Davõdova.

„Kuldse maski“ parim suurvorm on Andrei Mogutši „Muinasjutt viimasest inglist“ („Сказка про последнего ангела“) Moskva Rahvaste teatris. Mogutši on Peterburi Suure Draamateatri kunstiline juht, mitmekordne Kuldse Maski auhinna laureaat. Tema lavastus „Joobnud“ oli 2016. aastal „Kuldsel maski“ festivalil Tallinnas.

„Muinasjutt viimasest inglist“ on inspireeritud elust 1990. aastate Venemaal, tegelasteks hullumajja pistetud eluheidikud. Sealses narkoosakonnas korraldatakse orgia, peategelased põgenevad. Järgneb rännak Minskisse ja Moskvasse, et leida armastatu. Tegevusse sekkuvad politsei ja prostituudid, lõpeb kõik surmaga ja armastajad kohtuvad juba teises ilmas. Lavastust võib vaadata kui kriminaalset melodraamat või inimese teekonda või postsovetliku elu peegeldust või hoopis kui armsat ja naiivset muinasjuttu.

Lavastuse aluseks on matemaatiku taustaga Roman Mihhailovi 1990. aastatel kirjutatud tekstid. Kes on see viimane ingel? Meile jutustatakse, kuidas jumal olla venelastele selja pööranud, mistõttu naine sünnitanud lapse asemel lamba. Viimane ingel tulnud vastsündinut vaatama. Mees löönud ingli maha ja lausunud: „Pole meil seda viimast inglit vaja, leiame uue jumala.“

„Kuldse maski“ parim suurvorm on Andrei Mogutši lavastus „Muinasjutt viimasest inglist“, mis on inspireeritud elust 1990. aastate Venemaal, tegelasteks hullumajja pistetud eluheidikud.

Ira Poljarnaja

Mogutši teatrikeel oma kujundisäraga köidab. Peategelane on kui vürst Mõškin, kes tulnukana vaatab hulluvat sootsiumi. Lavastaja on peaosa jaganud kahe näitleja vahel, kes juhtumisi on kaksikud. Nad jutustavad ja rändavad loos vaheldumisi, andes rolli teineteisele üle. Selline kahestumine võimendab omajagu psühhedeelset seisundit. Või ongi tegu psühhiaatriakliiniku narkoorgiast alguse saanud meelelise rännakuga? Või ikkagi pildikestega meie lähiminevikust? See rännak kestab neli tundi, istun neli tundi arvuti taga. Poleks ilmaski uskunud, et see on võimalik.

Eesti teatri sõbralt Dmitri Krõmovilt oli „Russian Case’i“ programmis kaks lavastust. „Boriss“ on inspireeritud Puškini „Boriss Godunovist“ ja selles lahatakse võimusuhteid. Kõiki teravusi ei pruukinud ära tunda, aga suur isakese ülistamine seal käis. Timofei Tribuntsev sai nimirolli eest parima meesosatäitja Kuldse Maski.

Teine Krõmovi lavastus „Kõik on siin“ („Все тут“) on väga isiklik ja kultuurilooline. Wilderi „Meie linnakese“ fragmendid vahelduvad Krõmovi mälestustega lapsepõlvest, emast Natalja Krõmovast ja isast Anatoli Efrosest. Prillide ja kampsuniga mees kui Krõmovi alter ego on laval ja juhib mängu. On viiteid Krõmovi varasematele või ärajäänud lavastustele. Näiteks tuttav kõrend Tonkii Hot kehastub Tšehhoviks ja läheb Sahhalinile. Mäng toimub Moskva Moodsa draama kooli egiidi all.

Alvis Hermanise lavastatud „Gorba­tšov“ oli samuti Kuldse Maski nominentide nimekirjas. Lavastus tuleb sügisel Tallinna. See on Mihhail Gorbatšovi ja tema naise Raissa lugu sellest, kuidas Moskva ülikoolis kohtub eesrindlik Stavropoli traktorist kuldmedalistist Siberi neiuga. Hermanis on tunnistanud, et tema lavastajateel oli see kui järgmine peatükk „Šukšini jutustustest“.

„Gorbatšov“ koosneb väikestest elujuhtumitest. Millist elu elati 1950. aastate Venes, kurameeriti ja peeti pulmi, kuidas toimiti, kui midagi saada ei olnud ja elada polnud kusagil? Selline antropoloogiline sissevaade. Mööda ei vaadata ka Gorbatšovi võimuaastatest, aga see ei paku nii suurt kaasaelamist. Mõjuvam oli Raissaga seonduv, lõpuks ka tema haigus ja surm. Emotsioonivõtit üle ei keerata, kõik jääb sordiini alla. Hermanis ise on kirjutanud dramatiseeringu juba ilmunud intervjuude ja dokumentide põhjal, trupp on käinud Gorbatšoviga kohtumas. Kaude võib seda vaadata kui tänukirja Gorbatšovile, et saime vabaks verd valamata. Kommunistid olla teatrisse protestikirja saatnud ja tahtnud mängimist ära keelata, kui kuulsid, et midagi sellist on teoksil, aga see ei muutnud teatri plaane.

Lavapildis on näitleja garderoob, stangel kostüümid, ootevalmis parukad, seintel pisikesed fotod Raissast ja Mihhailist, kaks suurt meikimispeeglit, kaks tooli ja kaks näitlejat – Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova. Kõik algab nagu teatris, näitleja proovib, kuidas oma tegelase moodi kõnelda – alguses ei tule hästi välja, otsib uut tooni, uut kõnerütmi. Meie silme all sätitakse ennast riidesse, meigitakse, vahetatakse parukaid ja prille, kohti ja aastaid, vananetakse. Aga see kõik on nii loomulik, krambivaba. Nagu jutustaks keegi oma ema või isa lihtsat lugu, kus on loomulik, et kodune Raissa on tähtsam kui kauge sõber Reagan.

Üks pöörane lavastus, mis „Russian Case’i“ programmis eristus, oli Rahvaste teatri „Lõhutud kruus“. Heinrich Kleisti kakssada aastat vana teatriteksti on Timofei Kuljabin tolmust puhtaks kloppinud ja sellise vungiga teatrilavale pannud, et esmalt ei jaksa seda üle kümne minuti vaadata. Mingi räpane vana päss magab laual Euroopa Liidu lipu all peatäit välja, mustas hõlstis araabia naine koristab kohtusaali, kuhu õige pea vajub sisse kisav jõuk külarahvast katkise kruusi pärast jagelema. Mäng käib täis­tuuridel ja vene näitlejad ei hoia oma temperamenti vaka all.

Siinkohal klõpsan lavastuse pausile ja vaatan katkendeid paarist vaoshoitumast tantsulavastusest. Aga see räuskav summ ei anna rahu. Mis edasi? Miks niiviisi? Kuljabin on alati peent mängu mänginud, nüüd kisavad Moskva esindusteatri näitlejad nagu provintsi isetegevuslased. Vaatan edasi. Sellesse hullusesse saabub revident Brüsselist kontrollima, kuidas kohtumaja funktsioneerib. Kleist ulatab sõbrakäe Gogolile ja revidendi saabumine annab lavastusele mõtte. Siin ei arutata süütu neiu voorusi Kleisti järgi. Hillitsetud, seadusekuulekas ja androgüünne Euroopa (Ingeborga Dapkūnaitė kehastuses) murrab piike lihahimulise, kärarikka ja temperamentse slaavi pööbliga, kes seaduste asemel paneb maksma omakohtu. Verevaesel revidendil tuleb külg ees uksest välja libiseda. Katkise kruusi saaga ähvardab jätkuda Euroopa Kohtus. Nii vaimukat mentaliteetide sõda pole ammu näinud, Kuljabinit on Euroopa inspireerinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht