Uus teater – Teater

EERO EPNER

Uue teatri puhul küsitakse vahel, mida teeb see teatri mõistega. Kas ta pelgalt uuendab meie arusaamist teatrist või asendab selle millegi täiesti teisega, mida on isegi raske teatrina ära tunda? Kas uus teater on huvitav liik teatrimetsas või harvester, mis lõikab maha seni olnu ja pakub asemele hoopis plastmassist klotsid?

Sellele küsimusele vastamine tähendab muidugi kõige ebameeldivamat – peaksime hakkama defineerima, mis asi teater on. Kuna kunsti piirid on hoomamatud ja lõputud (muidu ei oleks tegemist kunstiga), siis on igasuguse definitsiooni väljapakkumine küll huvitav, kuid riivab vaid mõningaid võimalusi miljonitest. Mõnele on teatri tuum kohtumine publikuga, teisele näitleja mäng, kolmandale performatiivne ekspressiivsus, neljandale konjak ja proua. Seetõttu nopin välja kaks definitsiooni, mis kõhutunde järgi otsustades on siinses teatrimaailmas ühed mõjukamad.

Esimeseks on kahtlemata Peter Brooki paljukorratud kirjeldus teatrist, mis on siis, kui keegi kõnnib läbi tühja ruumi ning keegi teine seda vaatab. Kirjanduses, helikunstis ega arhitektuuris midagi säärast ei juhtu – see on teater. Uus teater oma ammendamatus liigirikkuses üldiselt seda definitsiooni kahtluse alla ei sea. Tõsi, see keegi ei pruugi kõndida, see ruum ei pruugi olla tühi ja see keegi võib olla hoopis miski, kuid füüsilises aegruumis meie silme all lahtirulluv performatiivne akt (milleks võib olla ka kahetunnine vakatus) on endiselt teatritegijate poolt kõrgelt hinnatud.

Eriti asetatakse aga rõhku selle definitsiooni teisele poolele: „keegi teine seda vaatab“. Vaatamise kogemuse kirjeldamine on ka viimase kümnendi kunstiteaduses üha enam levinud suund, kuigi kunstilise akti sotsioloogilise aspektiga tegeleti juba Nõukogude ajal ning varemgi. Uues teatris teadvustatakse aga mitte ainult vaatajaid, vaid ka vaatamise kogemust. Vaatamine on aktiivne tegevus, millel on reeglina kindel fookus ja sellest sünnib ridamisi lavalist tegevust mõjutavaid kategooriaid agressiivsusest ühisolemiseni.

Uues teatris teadvustatakse teravalt vahetust vaatamisest sündivat pinget ruumis. On ridamisi etendusi, mis võtavad vaatajaga suhtlemise ette väga otseselt, hakates sellega manipuleerima või seda provotseerima, epateerides või kohandades. See pole pelgalt neljanda seina kaotamine, vaid teadlik iseenese praadima panek vaatamisakti südames. Laval sündivad kunstilised kujundid on vahetus kontaktis vaatamisega, sest vaatamine ei ole kunagi neutraalne tegevus.

Kujundi aktiivsus sõltub publiku arvust ja koosseisust, publiku paigutumisest ruumis ning ka teatri vaatamiskaanonist – nende ja kõigi muude aspektidega uue teatri autorid sageli arvestavad. Ükski performer ei ole saar, vaid alati poolsaar, mis kasvab välja vaatamise neemelt – nad kuuluvad kokku ning sageli vahetult ühes ruumis. Laval toimuv pole ekraan, mida vaataja jälgib, vaid jälgimine võib mõjutada kogu lavastuse ülesehitust ja struktuuri, teemat ja kujundivalikuid, mis on sammuke edasi sellest, et vaataja ning etendaja vaheline energiavoog mõjutab esituse iseloomu.

Teise eesti teatris üldlevinud definitsiooni kohaselt on teatri tuum näitleja mäng. Siin sarnaneb meie teater pigem Venemaa teatritajuga, kuna inglise traditsioonis kõneletakse enim näitekirjanikust, Saksamaal aga on superstaarideks sageli hoopis lavastajad ning nende kujundiloome on võrreldes briti arusaamadega palju autonoomsem. Näitleja asetamine teatri südamikku ei ole miski, mida uus teater eiraks või eitaks – seda enam et millegi põhimõtteline eitamine on üleüldse kunstis arusaamatu ja vägivaldne.

Küll aga ei ole uues teatris näitleja sageli „rollis“, ta ei pruugi olla professionaal ning ta ei pruugi olla üleüldse näitleja, vaid näiteks hoopis masin või valgus. Tõsi, siin külgneb teatriaktsioon juba elava installatsiooniga ning ma ei ole kindel, kas me peame kategoriseerimise tänamatut tööd tehes seda just teatrina sildistama – kuid ma ei näe ka põhjuseid, miks me ei võiks seda teha. Sest uue teatri puhul on tihti huviobjektiks mitte niivõrd „näitleja“, vaid „keegi“ (või „miski“), mida jälgitakse. Näiteks tegi Norra teatritrupp Baktruppen kunagi lavastuse, kus läbi poevitriini jälgiti õues kõndivaid inimesi – ja need tänaval uitajad muutusid tänu teatraliseeritud raamile (istuv publik, suunatud pilk, lavastuse afišš) ikkagi näitlejateks. Nad ei „näidelnud“, „ei läinud rolli“, kuid olid ometi järsku teatraalselt laetud.

See ei tähenda, et uus teater suhtuks umbusklikult nii näitlemisse kui ka rolli. Küll aga on laiendatud ja abstra­heeritud nii näitlemise kui rolli kontuure – nii nagu nüüdisaegses tantsus ei tähenda tants enam liikumist, vaid osundust kehale ja selles või sellega aset leidvale – poliitikale, draamale või potentsiaalsusele, mis ei pruugi väljenduda enam tingimata saltos, vaid ka näiteks hambapesus, ja nõnda ei tähenda ka roll enam ainult aegruumist väljaastumist, vaid rolliks võib olla ka teadvustatud lavaline olek, mida omakorda kannab mitte erialaliidu liige, vaid keegi teine.

Hea näide on Artjom Astrov, kelle lavaline olek on väga teadvustatud ja kes toob lavale haruldaselt autentse sarmi, võluva energeetilise laetuse ning nappide low-fi vahenditega sündiva kohalolu, mis kohati riimub eemaloluga. Nagu aneemiline mõisapreili, kes nagu oleks meiega ja tahaks meile midagi väita, kuid samal ajal on pool temast mingis meile vaid aimatavas ruumis.

Lühidalt võib seega väita, et uue teatri eesmärk ei ole eitada teatri definitsioone ega vastanduda millelegi (kriitika ei ole tingimata vastandumine). Küll aga on neid definitsioone asutud lahkama, abstraheerima ja tõlgendama ning pakutakse senistele mõistekehadele välja uut sisu ja organeid. Kas need on õnnestunud või mitte, kas need vastavad meie maitsele või mitte, on juba järgmise ringi küsimus. Uus teater uurib endiselt teatrit.