Tuli Jumal arsti juurde

Lavastaja Mehis Pihlal on läinud korda taas tõestada vana teatritõde, et õige rollijaotus kindlustab lavastuse õnnestumisest poole.

JAAK ALLIK

Eesti Draamateatri „Oh jumal“, autor Anat Gov, tõlkija Margus Alver, lavastaja Mehis Pihla, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Teele Pärn. Mängivad Ain Lutsepp, Harriet Toompere ja Franz Malmsten. Esietendus 29. II väikeses saalis.

Eesti Draamateatri uuslavastuse „Oh jumal“ seni ilmunud vastukajas on Andrei Hvostov1 ja Tauno Vahter2 kadestamisväärse põhjalikkusega analüüsinud iisraeli dramaturgi Anat Govi näidendi religioonifilosoofilisi aspekte. Vaid möödaminnes on aga pööratud tähelepanu oivalistele näitlejatöödele, tänu millele on saanud peenel ja vaimukal dialoogil põhinevast tekstist nauditavalt põnev vaatemäng.

Mehis Pihlal on läinud korda taas tõestada vana teatritõde, et õige rollijaotus kindlustab lavastuse õnnestumisest poole. Võib muidugi naljatamisi öelda, et pärast Eesti Teatriliidu kaheteistkümneaastast juhtimist ning rahva esindamist kõrgel Toompea nõlval on Jumala mängimine Panso-, Lauteri- ja Adra-nimelise auhinna laureaadile Ain Lutsepale igati loogiline ja peaaegu ainumõeldav arenguaste tema näitlejateel. Võib ka arvata, et ega kellelegi teisele Eesti Draamateatri meesperest olekski Lutsepa olemasolul olnud sobilik seda rolli pakkuda.

Kui tõsiselt rääkida, siis oodanuks, et Lutsepp teeb selle rolli ära oma tuntud ja viimasel ajal ka suurest ühiskondlikust koormatusest mõnevõrra räsitud headuses. Ometi oleme selle lavastuse vaatajaina tunnistajaks teatriimele. Juba kummalisest lavaleilmumisest ja kõhklev-häbelikust „terest“ peale sünnib roll, mis toob vähemalt mulle meelde Ants Eskola ja Jüri Järveti suurhetked samal laval. Polegi ehk nii tähtis, mida (see tähendab, millist sõnumit või ideed) Lutsepp edastab, rabab eelkõige see, kuidas ta seda teeb.

Lutsepa tekstiandmise võib eeskujuks tuua igale teatritudengile, kellele lavakõne tundides õpetatakse tihtipeale vastupidiseid reegleid. Lutsepp tükeldab lauseid, rõhutab mõningaid sõnu, fraseerib ja pauseerib niivõrd „ebaloogiliselt“, et selle tulemusena tekibki täiesti müstiline, kindlasti mitte siit­ilmast pärit ja Jumala nime kandev lavakuju. Kangelane, kes küsimusele oma elukutse kohta saab tõsimeeli vastata „kunstnik“ ning täpsustuse peale, kas kujutava või etenduskunsti alal, kuulutada ennast enesekindlalt multitalendiks kõigis loovusvaldkondades. Niisuguse kohta võib tõesti käia hinnang, et mida suurem kunstnik keegi on, seda vähem on temas inimest.

Lugenud hiljem näidendi teksti ja püüdnud mälust peletada Lutsepa intonatsiooni, saab selgeks, kui igav ja pinnapealne võinuks dialoog olla n-ö tavaloogikakohases esituses. Depressioonis ja ohjeldamatult nutva Jumala laval nägemine võiks viia mõtte estraadi­kavale – eks lavastus ajagi tihti naerma –, kuid kordagi pole see naer pealiskaudselt rumal, vaid on tingitud situatsiooni ja sellest lähtuva dialoogi paradoksaalsusest. Lutsepa tegelane on kurb, enda loodud laadapalagani ehk maailma jälgimisest surmani tüdinud ning ennast tappa ja ühes sellega ka inimkonda „tagasi võtta“ sooviv Jumal, kelle argumendid sellise otsuse kasuks sunnivad meid iseendale (ja üldse mitte naeruga) näkku vaatama.

Õnnestunud on ka Harriet Toompere valik naispeaosalise, psühhoterapeut Ingli rolli. Toompere tuleb lavale oma välimuse pisut hooletusse jätnud, üleväsinud ja mehest hüljatud naisena, kelle elu peamine õnn ja õnnetus on tema tumm autistist teismeline laps. Kogu elu jumalasalgajana elanud Ingel teeb põuast ja kurnatusest tingitud „saatusliku vea“ ning palub kitsipungast Jumalal ometi üles ärgata ning natukenegi vihma anda. Ja ennäe – kutsutu ongi kohal!

Psühhoterapeut Ingel (Harriet Toompere) võtab kiht-kihilt lahti kõik jõuetuks jäänud Jumala (Ain Lutsepp) kompleksid.

Heikki Leis

Väga põnev on jälgida Toompere kehastatud tegelase arengut lollitaja peale vihastajast ehmatuse ja hirmu ületajani, koguni Jumalassegi aukartust sisendava professionaalse psühhoanalüütikuni. Ta võtab kiht-kihilt lahti kõik jõuetuks jäänud Jumala kompleksid. Võib vaid tänulik olla autorile Ingli suhu pandud vaimuka oletuse eest, et üksindust tundnud Jumal lõi Aadama, et tal oleks sõber, kuid see tõi kaasa tema paratamatu armukadeduse Eeva pärast ning sellest lähtuva naistevihkamise. Püüdes raudkindla psühhoanalüütilise mustri toel näidata Jumalale, et too kannatab armastuse puuduse all, ning lohutada teda sellega, et jumalaarmastust on ju kogu ilm täis, jahmub Ingel patsiendi loogilisest vastuväitest, et Jumala nimel peetakse vaid veriseid ususõdu, tegelikult armastatakse aga sõjalippudeks võetud Jeesust, Muhamedi ja rabisid.

Selliseid vaimustavaid paradokse ja mõttemänge on kogu näidend täis ning kõik need leiavad Toomperelt ja Lutsepalt kaasakiskuva esituse. Lõpuks tundub Ingel jõudvat Jumalat vaevava „haiguse“ tuumani. Ta paljastab, et alaväärsuskompleksis Jumal, kes ei suutnud uskuda, et teda võidakse ka oma­kasupüüdmatult armastada, avastas endas Saatana ning saatis tolle Iiobile koletut ülekohut tegema, murdes sellega teda piiritult armastanud inimese südame. Just see pani Jumala tundma lõpuks hirmu oma halastamatu kõikvõimsuse ees, mis viiski ta jõu kadumiseni ning selleni, et viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul on kogu kurjus maailmas kulgenud isevoolu, ilma jumaliku sekkumiseta.

Tõelise erialaspetsialistina teeb Ingel Jumalale mõne sõnaga selgeks, et loobumisega kõikvõimsusest selle nimel, et inimestele enam mitte haiget teha, näitas Jumal, et ta armastab inimesi rohkem, kui arvata oskaks. See aga tähendab, et ta pole haige, vaid hoopis terveks saanud. Temast võiks taas saada halastaja jumal ning halastuse toel võiksid ehk ka inimesed oma kõikvõimsusele pürgimisest lahti öelda ja lõpetada üksteisele haigettegemise. Ja kui Ingel Jumalat lõpuks kallistab, siis me tõesti usume, et tervenemine on sündinud ning vihma hakkabki sadama ja tumm laps rääkima.

Harva võib teatrilaval kohata nii haaravat ja üksteist abistavat, aga seejuures ka õrritavat ja edasiviivat partnerlust kui seekord. Kahtlemata on selles oma osa ka lavastaja Mehis Pihlal. Alustanud 2016. aastal oma kursusekaaslastega Daniil Harmsi motiividel tehtud triumfaalselt vaimuka diplomilavastusega „Uhkus ja eelarve“, tuli järjest kaks grupitöö põhimõttel valminud postdramaturgilist altminekut Vanemuises ja Ugalas. Seejärel huvitavad Henrik Ibseni „Hedda Gabler“ Vanemuises ja Annie Bakeri „John“ Tallinna Linnateatris ning möödunud aasta viie parimaks nomineeritud lavastajatöö hulka tõusnud Lucas Hnathi „Nukumaja, osa 2“ Eesti Draamateatris.

Praegu tundub, et Pihla pärisosa on tugeval narratiivil põhinevate lugude psühholoogiline tõlgendamine, kus ta paistab silma kontseptuaalse selguse, ereda vormitunnetuse ning ilmselt ka hea ja targa näitejuhisilmaga. „Nukumaja, osa 2“ neljast tegelasest jõudis kaks (Kersti Heinloo ja Mari Lill) möödunud aastal näitlejaauhinna nominatsioonini ning sama kullaprooviga on ka „Oh jumala“ rollisooritused. Kahtlemata on Eesti Draamateatris palju suurepäraseid näitlejaid, ent ilma tugeva ja usaldusväärse näitejuhita sünnib laval harva midagi „tavalisest headusest“ rohkemat.

Kõigis oma viimase aja lavastustes on Pihla leidnud partnerluse kunstnik Kristjan Suitsuga, kes on viimasel paaril aastal nii kvantitatiivselt kui sageli ka kvalitatiivselt hõivanud meie teatrilavadel (ja kui paljudel neist!) juhtpositsiooni. Pole imestada, kui tempo hakkab kaasa tooma enesekordusi. „Oh jumala“ kujundus lavastust kahjuks eriti ei rikasta ja on printsiibilt ehmatavalt sarnane Vene teatris samal ajal valminud lavastuse „Utoopia“ kujundusega.

Minimalistlik ja täpne on aga lavastuse muusikaline kujundus, kus näidendi tekstis ette kirjutatud tšello on asendunud süntesaatoriga, millel 12. märtsil minu nähtud etendusel mängis kujunduse autor Teele Pärn ise, asendades tütrena poja osatäitjat Franz Malmstenit.

Ja lõpuks kinnitan, et nende tõsimeelsetest ateistidest vaatajate tarvis, keda võib eemale peletada näidendi usutemaatika (mõne kriitiku meelest on see hoopis religioonikriitiline), annab „Oh jumal“ ennast kenasti tõlgendada ka perekonnaloona. Ütleme siis, et vägivaldse perepea südametunnistus on hakanud ärkama ning suunanud ta psühhoanalüütiku juurde abi otsima. Egas ilma asjata võrdle Ingel vägivalla abil maailma probleeme lahendanud Jumalat viimase suureks hämminguks jõmmiga, kes oma naisele peksa annab.

Jääb vaid Anat Govi teada, miks on ta oma näidendi sõlmituse saavutamiseks unustanud, et piibli Jumal lõpuks siiski korvas oma ülekohtu Iiobi ees: kahekordistas ta vara, kinkis talle uued lapsed ning laskis tal koguni saja neljakümne aasta vanuseni õnnelikult elada. Vahest seepärast, et koduvägivallatsejatel sellist imepärast võimet oma sigadusi hüvitada pole.

1 Andrei Hvostov, Inimene ja tema väljamõeldud jumal. – Eesti Ekspress 11. III 2020.

2 Tauno Vahter, Valitud kaebusi piiratud teovõimega jumalale. – Postimees 6. III 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht