Tuleb päev, mil ristiisa palub vastuteenet

„Trilleri“ puhul oleks sõgedus puändid välja lobiseda, kuigi mõned kriitikud seda üliväga teha armastavad. Mitu lasku sooritatakse tulirelvadest ja kes tabab keda, jäägu ikka üllatuseks.

PILLE-RIIN PURJE

Viljandi Ugala „Triller“, autorid Nhung Dam ja Koos Terpstra, tõlkinud Kerti Tergem, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Laura Maria Mäits, videokunstnik Kärt Petser, helikujundaja Lauri Lüdimois. Mängivad Mirtel Pohla, Janek Vadi, Kadri Lepp ja Tarvo Vridolin. Esietendus 14. II Ugala väikeses saalis.

„Trilleri“ seitsmenda etenduse (3. III) vaheajal arutles üks naisvaataja: „Ma pole üldse kindel, kas tahan seda lavastust uuesti näha, kas ostan veel kord pileti, nagu mul kombeks.“ Kahjuks ei tea, kas ta oli etenduse lõpuks juba kindel, aga publiku vaimus­tuse­huilged ja aplaus andsid lootust küllaga. Minul oli „Trillerit“ teist korda jälgida, teades lõppu ette, hoopis teistmoodi põnev. Esietendusel paelus poole rohkem stiilne vormistus. Pille Jänese stsenograafia, esmapilgul hubane kodusisustus, muutus üha saladuslikumaks video- ja valgusemängu sürpriiside tõttu – mõtisklesin dirižaabli ja laes tiirleva ventilaatori kujundi üle filmikunstis. Taago Tubina muusikaline kujundus pakkus temale omaselt isikupäraseid, mõnujudinaid tekitavaid helipuhanguid. Uuesti vaadates oli rõõm süveneda näitlejate lavaellu.

„Trilleri“ puhul oleks sõgedus puändid välja lobiseda, kuigi mõned kriitikud seda üliväga teha armastavad. Mitu lasku sooritatakse tulirelvadest ja kes tabab keda, jäägu ikka üllatuseks. Hoopis intrigeerivam on praegusel juhul küsimus, mis žanris on kirjutatud Nhung Dami ja Koos Terpstra näidend. Laenutasin näidendi teksti Eesti Teatriagentuurist. Selle pealkiri on hollandi keelest tõlgituna „Kiremängud“. Kõnekas liitsõna. Naljakas, et kahe tegelase nimi laval on muudetud, aga ei saa salata, et Lola ja Henrik kõlavad tõesti šikimalt kui Patty ja Max. Näitemäng on osavalt komponeeritud, kuid algab nagu kõige triviaalsem anekdoot. Ka esimene süžeekäik sõbrannadega on pettumus – no miks siis nii etteaimatav?! Kuni järsku kõlab repliik, mis kummutab trafaretse eelarvamuse. Edasi pudeneb üllatusi juba robinal, lõpuni välja.

Lugemismuljes on näidend ülimalt irooniline ja haakub seetõttu mõistagi Tubina lavastajakäekirjaga. Ühe võimaliku võtme pakub publikule lustakas test kavalehel: „Kui kaugele oled valmis minema armastuse nimel?“ Läbivaks teemaks kujuneb filmidest laenatud pseudoelu klišeede matkimine, üksiti osatamine. Huvitav kokkusattumus siinses teatris: „Triller“ tuli lavale 14. veebruaril, päev varem esietendus Theatrumis Andri Luubi autorilavastus „Felicitas“ – mõlemas tsiteeritakse ilmse mõnuga kultusfilme: „Trilleris“ Coppola „Ristiisa“, „Felici­tases“ Jarmuschi „Surnud meest“.

Silmakargavalt tihti kohtab „Trilleris“ tekstikohti, kus teemaks söömine. Laval on teksti mõnevõrra kärbitud, iroonilisi manipulatsioone kohati nagu taandatud, ent gurmeehedonism pääseb siiski mõjule. Ehk lähtub siit ka maitset määratlev alapealkiri „Mõru armastus­lugu“. Söömisnaudingu üle­tähtsustamises hooman sar­kas­ti­list osutust heaoluühiskonna asendustegevusele. Siinkohal mõtlen jälle, et kipume süüdimatult võrdlema teatriskäiku restoranikülastusega. Seda teevad teatrist kirjutajad ja isegi näitlejad, tajumata, kui salakaval, isegi alatu lõks on tarbijamentaliteedi ülekandmine teatrikunsti.

Tähtsusetu pole viide tegevus­paigale. Tegelane nimega Elizabeth nendib, kuis tema teismeline tütar „vihkab täiega seda, et me siia külakolkasse kolisime“. Laval on tütar viis aastat noorem kui näidendis, kaheteistaastane tüdruk lavataguse tegelasena võimendab kaitsetust. Elizabethi aktiivsusele viitavad märksõnad „galerii“, „volikogu“, „raamatuklubi“, „heategevusühing“ jne. Kui elatakse külas, kus üksteist tuntakse, on see soodne pinnas vohavaks klatšiks ja hõlpsaks šantaažiks. Miski pole nii, nagu pealispinnal näib, eriti lähisuhetes – seegi on üks Tubina loomingu refrääne. Nõnda asetuvad „Trilleri“ ligidusse tema Ugala lavastustest Butterworthi „Äärelinna bluus“ ja „Ööhaigur“, Fassbinderi „Hirm sööb hinge seest“, Alguse „Postmodernsed leibkonnad“, Blomi „Maakad“, Sibleyras’ „Grafiti“, Kylätasku „Runar & Kylliki“ jt. Kõikuda võivad (musta) komöödia ja ängi vaekaalud. Ühisosaks on ka kummastav, vääramatult ligi hiiliv ohutunne, prognoosimatu plahvatuslikkus. Piltlikult on süttimisvalmis tuletikk kogu aeg bensiinikanistri kõrval, nagu Alguse „Sätendavas pimeduses“.

Loetletuid ja veel mitmeid Tubina lavastusi ei oleks huvitav mängida ega vaadata well-made play loogikaga. „Trilleris“ mõjub näitlejate kvartett mõneti ebaühtlasena, ehkki jõujooned olid seitsmendaks etenduseks omajagu selginenud. Nii oli külalisnäitleja Mirtel Pohla Lola rollis muutunud tunduvalt vabamaks, südikamaks ja ulakamaks, mis tuli tervikule kahtlemata kasuks. Esietendusel näis Lola lihtsameelsema mehe külge klammerduja, staati­lisema ja üheplaanilisema kanna­tajana. Miskipärast meenus Pohla varasematest rollidest Miriam Ayckbourni näidendist „Madu oma rinnal“ (lavastaja Peeter Tammearu, Kuressaare teater, 2017), kas žanri või tegelase alaväärsuskompleksi paralleeli tõttu. 3. märtsil mõjus hästi Pohla Lola mängulisus, vilkad registrivahetused, nakatav koomikanärv, mis tõi saali üha erksamaid naerupuhanguid. Haprakese Pohla paroodiline kehastumine don Corleoneks ehk Marlon Brandoks on üks subtiilsemaid momente.

Vaimukad on kolme tegelase parukad. Näitlejannad oleksid nagu peegelpildi omavahel ära vahetanud. Pohla poissdaamilik lühike tume soeng meenutab veidi tema Jeanne d’Arci välimust (Honeggeri oratoorium „Jeanne d’Arc tuleriidal“, lavastaja Üllar Saaremäe, Birgitta festival, 2007), Kadri Lepp sõbranna Elizabethi rollis on heledate printsessilokkidega nukuke. Täpne naiselik detail seegi, kui sundimatu elegantsiga kannab Elizabeth beeži õhtusöögikleiti – Lolal jääb ka piduliku sametkleidiga just paras tibakene salongikõlblikkusest vajaka.

Kummatigi näib Lepa osalahendus žanriliselt teistest ebamäärasem, irdub mõneti stiilist. Tundub, et nii lavastaja kui ka näitleja on tõlgendanud Elizabethi ülemäära tõsiselt, pelgalt heitunud ohvrina. Ometi on tekstis võluvaid eeldusi õelutsemiseks, sarkasmi köiel balansseerimiseks, samuti pole põhjust kahelda Lepa koomikatajus. Uuesti vaadates kippus kimbutama kujutlus, et Lizzyle olnuks hädavajalik ja iseloomulik üks kostüümivahetus, nii otseses kui ka kujundlikus mõttes. „Trilleri“ autorid on küll kirjutanud näitlejatele juhtnööriks „Ärge olge näidendist kavalamad!“, aga seda ei maksa puhta kullana võtta. Pealegi eeldab ka Tubina režii peent distantseeritust, päris mängulusti tagab kõrvalpilk, olgugi vaevumärgatav. Kõike muud, aga melodraama ju „Triller“ ometi ei ole?! Tänu koomika täpsele doseerimisele pääseb mõjule ka valu. Kuna menutükile võib ennustada pikka iga, on Lepal küllap aega valla päästa Elizabethi sisim saatan, kes, teadagi, peitub detailides.

Kui kogu mu tiraad oli vaatleja kohatu pisuhänd, palun andeks, nähtavasti sunnib miski „Trilleri“ mängureeglites hasardiga oma filmi väntama.

Meesnäitlejad tunnetavad koomika ja ängi piiri puhtalt ja selgelt. Meestele on antud lavaaega napimalt, naised valmistavad neile mänguplatsi ette, ent situatsiooni hüüumärgistamises on abikaasad üliolulised. Janek Vadi on „Grafitist“ (2008) peale Tubina lavamaailmas üks veenvamaid ideekandjaid. Vadi lavanatuuris on enesestmõistetav (see ei tähenda ettearvatavust!) maitsekas võllahuumori ja eluhirmu ühte­sulatamine. Talle sobib kentsakas nihestatus, sundimatu absurdsus. Esietendusega võrreldes olid Henriku lehvivad lokid 3. märtsil taltsamalt ludus ning tema koleeri­lised ja koordineerimatud itaallase žestid nagu tsipa vaoshoitumad. Muide, Vadi žestikulatsiooni võiks võrrelda Liina Olmaru Jana käte-jalgade suvaliselt jõnksuliste ärritusliigutustega „Felicitases“.

Natuke oli mul Henriku groteski kahandamisest kahjugi, ehkki karge iroonia ei lahtu ka peidetumal kujul. Vadi võib reaktsioonide intensiivsust jultunult varieerida, rolli tuuma see ei lõhusta. Henrik on kahe naise vahel lükata-tõmmata muserdatud lontu, ometi just selle tõttu inimlikult sümpaatne, kui söandab viimaks tõrkuda naiste filmistsenaariumide vastu. Miski Lola ja Henriku finaali illusioonideta tonaalsuses viib viivuks mõtted Albee näidendile „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Seda enam, et Pohla on mänginud Honey rolli (Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus, NO99, 2009).

Tarvo Vridolini Julius ilmub kohmaka ja vagurana. Temale kuulub lavastuse kõige ootuspäratum ja vaimustavam monoloog, selle mehe elus esimene, võib-olla ka viimane, suur suveräänne etteaste Juliuse eepilisest filmist. Vridolini Juliuse põnev hääle­kasutus ning mitu minimalistlikku nüanssi, eriti mehe ootamatu suhtumine Lolasse, krutivad veel ühe vindi peale teemale, kuidas keegi pole see, kellena näib. Kuidas oma armastusse armudes, oma filmi kirglikult etendades, võib reaalne abikaasa ja/või armuke täiesti märkamata jääda, elus inimene kujuteldavaks ihaldusobjektiks moonduda. Ja sedagi, mis juhtub, kui tsiviliseeritud enesevalitsuse pealispind mureneb, kui laest krohvi langema hakkab. Hirm sööb hinge seest.

Julius viib endaga kaasa trendiraamatu „Homo Deus“, mille ta Henrikule millalgi lahkesti laenutanud. „Homse lühiajalugu“ jääbki läbi tudeerimata, kuna alati kummitab kusagil deus ex machina – aga nüüd ta tuleb teisalt ja teisiti, ei too enam lahendust, hoopis lammutab ladusa happy end’i. Võimalik, et tulija on ristiisa ex machina …