Tartu Üliõpilasteater mängib töötegemist

Väidetavalt on maailmas kolm asja, mille vaatamisest kunagi ära ei väsi: põlev tuli, voolav vesi ja töötav inimene.

LAURA POROVART

Tartu Üliõpilasteatri „Saak“, autor Pavel Prjažko, tõlkija Aare Pilv, lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu, lava- ja valguskujundaja Enor Niinemägi, kostüümikunstnik Kudrun Vungi, liikumisjuht Jaanika Tammaru. Mängivad Jörgen Sinka, Henrik Lainvoo, Joonas Vatter, Annabel Berg, Kerstin-Gertrud Kärblane ja Kristin Uusna. Esietendus 10. XI 2018 Tartu üliõpilasmajas.

Väidetavalt on maailmas kolm asja, mille vaatamisest kunagi ära ei väsi: põlev tuli, voolav vesi ja töötav inimene, nendib Tartu Üliõpilasteatri näitlejanna Kristin Uusna Pavel Prjažko näidendi „Saak“ samanimelises lavastuses. Tõsi see on, lavastuse vaatamine ei kurna, sest tööd tehes rahmeldatakse palju, iseasi, kas see läheb ka asja ette või rapsitakse niisama.

Napilt üle tunni kestev lavastus on oma ideelt harrastusteatrile täpselt paras. Algus on särav ja reibas, noored on täis töötahet ja valmis korjama kastidesse kogu õunasaagi. Meeleolu ilmestab ennastunustav ja sulnis koos õuntega valsitaktis õõtsumine ning isegi intiimsusse kalduv lähedus – õuna ja armsama piir hägustub –, mida õunaaia uimastav lämbus kahtlemata soosib. Kurss hakkab kiiva kiskuma, kui keegi isehakanud õunakorjespetsialist Valeri (Henrik Lainvoo või Joonas Vatter) toonitab, et õunad ei tohi mitte mingil juhul olla muljutud, sest muljuda saanud kohad lähevad mädanema ja kogu kastitäis hakkab riknema. Riknemishirm käivitab aina kasvava konflikti, mis õõva ja klaustrofoobia süvenedes eskaleerub poolapokalüptiliseks ja kunstiliselt selgelt liialdatud finaaliks.

Tartu Üliõpilasteatri senine repertuaar paistab silma ambitsioonikate tekstivalikutega, valgevene päritolu Pavel Prjažko (1975) on maailma kirjandusklassikute kõrval esinenud teatri kavas ennegi. Prjažko näidendi tugevuseks on kahtlemata läbivate teemade – õun, viljad, saak – sümboolne mitmekihilisus, mis pakub arginähtustele filosoofilisi alternatiive. Lavastust läbiv töötegemine kui sümbol on ehk tuttav Madis Kõivu lõputust heinahangumisest näidendis „Küünitäitmine“.

Analoogne liin hakkab silma seoses Prjažko õuntega. Kui lavastuse alguses on õunte korjamise motiiv kõigile selge, siis peagi hakatakse kahtlema: kellele õunu korjatakse ja mis neist pärast korjamist saab? Kusagilt ilmub dialoogi salapärane „teised“, mis rõhutab ühtlasi aia suletust ning selget „meie-nemad“ eristust. Nii psüühiline kui ka füüsiline suletus muutub üha rõhuvamaks ning ainus väljapääs on saada õuntega võimalikult kiiresti ühele poole. Töö lõpetamine osutub aga eri tegurite tõttu võimatuks, mistõttu alustatakse õunte korjamist üha uuesti lootuses ülesandega lõpuni jõuda.

Psühholoogilises plaanis žongleeritakse „Saagis“ tegelaste vaimse vastupidavusega, mida nõuab neilt pealtnäha lihtsa ülesande korduv alustamine – selline sisyphoslik muster. Tegelasi õrritatakse nende murdumispunktiga, millest edasi asendub esialgne töötuhin protesti vaimus trotsliku jonniga.

Säherdune taluvuspiiriga mängimine toob selgelt välja kriisiolukorras ilmnevad tegelaste inimtüüpidele iseloomulikud jooned, mis asuvad tegevuskäiku dikteerima. Nelja tegelase kaudu luuakse neli arhetüüpset töötegijat, keda võib sageli kohata mõnes töörühmas. Selgelt eristub kõiketeadev ekspert Valeri, tegelikkuses aga praktiliste oskuste poolest kasutu šarlatan. Tema vastand on taibukas Ira (Kerstin-Gertrud Kärblane või Annabel Berg), kelle arukus jääb aga lihtsameelse Ljuba (Kristi Uusna) lõputute küsimuste varju. Viimane nelikus on kobakäpa tüüpi Jegor (Jörgen Sinka). Neid nelja võib võtta kui kilplaste rühma, kes ootab karmi käega brigadiri.

Tartu Üliõpilasteatri Prjažko teksti tõlgendus on ootuspärane ja vimkadeta. Nagu kavalehel seisab: „Tegevus toimub täna meie planeedil!“. Mänguruumi dekoratsioonidena on kasutatud hulganisti siia-sinna veerevaid õunu, redeleid, veidi multši, õunakaste ja laest alla rippuvaid oksi. Miljöö loomiseks lava tagaseinale projitseeritud pildike vananaistesuve hunnitust õunaaiast oleks sama hästi võinud olemata olla, kuna füüsilised kujunduselemendid annavad õunaaia meeleolu selgelt ja üheselt mõistetavalt edasi. Kahtlema jätavad lavastuse lõpuminutid, mil lava on näitlejatest tühi, ent installatiivne tegevus veel kestab.

Osatäitjate valik on õnnestunud: ansambel püsis etenduse lõpuni kompaktne, osatäitmised mõjusid veenvalt ja loomulikult. Rollivaliku kasuks räägib muidugi alustekst ise – meeldiv on laval näha noori mängimas noori. Sellega oli ühtlasi üle astutud rehast, millele harrastusteatri tegijad kipuvad aeg-ajalt koperdama – harva õnnestub näitleja ja mängitava tegelase ealist lõhet ilma paroodiasse laskumata ületada.

Kokku võttes: „Saak“ kätkeb endas seda, mida vaataja harrastusteatrilt võiks oodata ja seal kogeda. Lavastust veab laval koosolemise lust, padurealismi summutamiseks on lavastusse pikitud tantsuelemente ja ootamatut neljanda seina lõhkumist. Selles valguses võib andestada mõningad kunstilised puudujäägid ja inimlikud konarused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht