Tantsimata jäänud tantsud

Eili Neuhaus on kõik eelmängud ja sissejuhatused suureks lavastanud: muusika algab, kõlavad esimesed taktid, võetakse sisse tantsupoos, kuid sellele järgneb ainult loobumist rõhutav keerutus.

MADIS KOLK

Rakvere teatri „Lõikuspeo tantsud“, autor Brian Friel, tõlkija Joel Sang, lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Reili Evart. Mängivad Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Natali Väli, Märten Matsu, Peeter Raudsepp ja Tanel Saar. Esietendus 14. VI Arkna mõisa karjalaudas.

Rakvere teater on jätkuvalt tantsulainel, eelmises uuslavastuses „Puudutada kuud“ tantsiti Fine 5 juhtimisel Eesti üheksakümnendaid aastaid, seekord Iiri kolmekümnendaid. Tantsitakse lõikuspeol, õigemini päris lõikuspeoni ei jõutagi. Viiel õel on suur soov minna tantsima ning lõikuspidu sümboliseerib läbi lavastuse vabadust, õnne ja rõõmu. Kuid kodus on pidevalt midagi teha, kodu on kogu nende maailm, selles peres tantsitakse kodus. Nii nagu nad ei saa kunagi lõikuspidu täiel rinnal nautida, ei saa nad seda kahjuks teha ka koduste tantsudega.

Eili Neuhaus on kõik eelmängud ja sissejuhatused suureks lavastanud: muusika algab, kõlavad esimesed taktid, võetakse sisse tantsupoos, tõstetakse käed graatsiliselt taeva poole, kuid sellele järgneb ainult loobumist rõhutav keerutus, kallistus või tantsisklev lahkumine ruumist. Läbi lavastuse on neid tantsualgusi palju, muusika on tuntud ja dramaatiliselt jutustav, kuid alati katkeb üritus hiljemalt kaheteistkümnendal, vahel juba kaheksandal taktil. Tegemist võiks olla taotlusliku lavastusliku võttega, mis hiljem korduste kaudu hakkab kandma ja sosistama midagi, mida otse ei saa öelda, kuid mis annab aimu pingest ja energiast selle taotluse taga.

Ometi ei mõju see lavastuses nõnda. Selline rabedus, hakitus ja närvilisus viitab vaid lavastaja arvamusele, et tantsuga pole mõtet lugu jutustada, muusika ja tants loovad atmosfääri millelegi, kuid seda miskit me lavastuses kahjuks ei näe.

Nii nagu õed Chris (Silja Miks) ja Kate (Ülle Lichtfeldt) ei saa kunagi lõikuspidu täiel rinnal nautida, ei saa nad seda kahjuks teha ka koduste tantsudega.

Gabriela Liivamägi

Publik on paigutatud kahele poole mänguruumi, nii et lava jääb keskele. Ühelt poolt teeb see ruumi intiimsemaks, teisalt on sel ilmselt praktiline põhjus: Arkna mõisa karjalauda madalasse ruumi ei saa publiku jaoks ehitada nii kõrget tõusu, et sama suur hulk vaatajaid lavastust kadudeta näeksid. Suurem osa sisulist liini mängitakse lavaruumi ühes või teises otsas, nii et publik näeb näitlejaid pidevalt profiilis. Keskel on selliseks olukorraks geniaalse ja lihtsa lahendusena pöördlava.

Sinna lavastatud stseenid kannavad eritähendust, tunduvad kuidagi tähtsamad, sümboolsemad ja pühamad, ajatud. Enne veel, kui tehnik ümmarguse lava pöörlema käivitab, toimub seal stseen, kus Aafrikas misjonitööd teinud, paganausku pöördunud ja peast pisut segi läinud vend Jackile (Peeter Raudsepp) hakkavad meenuma oma õdede nimed. Ta nimetab neid ükshaaval, paigutab nad justkui postamendile seisma, ise nende ümber ringi liikudes ja rõõmustades mälu taastumise üle. See, kuidas viis õde tukunuiadena seisavad, vaid ülakeha ja pead liikuva venna poole pöörates, on kõnekas ja võimas. Igal õel on oma sisemine suhe toimuvaga, Kate (Ülle Lichtfeldt) on veel kahtlevalt kahevahel, Maggie (Anneli Rahkema) võtab toimuvat nii, nagu see on, Chris (Silja Miks) rõõmustab siiralt selle hetke üle, Rose (Liisa Aibel) tegeleb iseendaga ja Agnes (Natali Väli) usub, et kõik on nüüd hästi ja jääbki nõnda. Selles misan­stseenis on tegelaste asetus tõesti kontseptuaalne, mida ei saa aga öelda kogu lavastuse kohta.

Pidev küljepealne vaatepunkt ei anna vaatajale võimalust tegelasega kaasa minna, vaid tekitab distantsi, justkui jutustataks meile sama lugu kaks korda: esimesena on jutustaja rollis Chrisi poeg Michael (Märten Matsu) ja seejärel õed ise, kuid ka see eepiliselt võõritav toime näib olevat pigem juhuslik, sest see ei ole sellisena välja töötatud ja tervikut teenima pandud.

Sellise lava- ja saaliruumi liigendusega meenub Tiit Palu „Medeia“ Vanemuise Sadamateatris, kus publik on samuti paigutatud ümber lava mitmele küljele. Palu usaldas olukorda ja pakkus dialoogides publikule vaatamiseks vaid ühe osaleja väljendusrikast nägu, teist tegelast tuli vaadata selja tagant. See oli mõjus võte, mis säilitas misanstseenides nii loomulikkuse kui ka saladuse. „Lõikuspeo tantsudes“ kasutati sellist võtet vaid ühel korral, siis kui Chris ja Gerry (Tanel Saar) meie silme all esmakordselt kahekesi kohtusid.

Silja Miks, kes on Rakvere teatris teinud ridamisi tugevaid komöödia­karaktereid, suutis olla võluvalt veenev ka peenpsühholoogilises stseenis lähikaadrisse suumituna. Hoolimata sellest, et Chris läbi lavastuse pidevalt, ehk isegi liigselt itsitab, on tema silmad elust tulvil, täis valmisolekut olukordadele erisugusel viisil reageerida ja uusi otsuseid vastu võtta. Sellesarnast saladust väljendab ka Natali Väli Agnese miimika.

Ülle Lichtfeldti võib „Lõikuspeo tantsude“ trupist vahest enim nimetada just Eili Neuhausi näitlejaks, mistõttu on Kate’i rollijoonis enesekindel, kuid paraku ka üllatusteta. Eespool viidatud lavastuslik ebakindlus, kus lavalised võtted viitaksid justkui veel vallandumata, kuid oma hetke ootavale energialaengule, aga on kahjuks lihtsalt lõpetamata visandid, mis tühjenevad energiast juba stseeni algushetkel, saadab paraku kogu õdede liini.

Neuhaus on justkui tahtnud suureks mängida nende allasurutud seksuaalsed ängid, mis panevad nende ootused ja tegevused tiirlema Gerry ümber ja leiavad süngema väljenduse Rose’i vägistamise järgses stseenis, kuid siin tekib kaks probleemi. Esiteks õilistab õdede igapäevaelu just see kindlustunnet sisendavate olmerituaalide vankumatus, olgu selleks kas või igaõhtune teejoomine ja arutelu selle ümber, kes seda keedab. See tegevustik ja mõttemuster teeb neist tugevad naised, kellele Gerry-sugune kelgunöör, kel pole häbi isegi oma pojale jalgratast lubada ja seda siis mitte tuua, ei ole midagi enamat kui episoodiline erutus.

Nad ei sea oma elu selle järgi ümber ja seda hoiakut kannab Lichtfeldt kõige kindlamalt, ehkki pisut nüansivaeselt ja etteaimatavalt. Kui aga tõesti õdede seksuaalsusesse süüvida, siis on Neuhaus jätnud mitu võimalikku vihjet kasutamata. Näiteks on Maggie flirtivates dialoogides Michaeliga midagi ängistavalt perversset, kuid see mõjub lavastuses juhuslikuna, süüvimata Maggie hingeellu. Nagu ka stseen, kus ilmneb Maggie latentne lesbilisus, kui ta meenutab noorpõlve tantsuvõistlust, mille pidanuks võitma Bernie O’Donnell.

Peeter Raudsepa Jacki stseenid, kus ta aimab järele ugandalaste rituaale, on Helen Solovjevi koreograafia poolest pisut rohmakad üldistused, millega suhtutakse (tegelikult Jacki enese poolt kirgliku kaasaelamisega kirjeldatud) aafriklastesse kui „teisesse“. Väljaspool tantsustseene riskis aga Raudsepp poolsegase preestri rollis süüvida hulluse nüanssidesse, näidata ka rolli arengut ja see väärib tunnustust.

Enim on kahju Märten Matsust Michaeli osas. Näitlejal on väga eri­pärane ja tundlik lavaline olemine, mis võimaldab teatavat eatust, tehes ta veenvaks nii lapse kui ka täiskasvanud noormehena, kuid paraku ongi lavastaja panustanud üksnes tema selliste eeldustega välimusele, pakkumata täpsemaid ülesandeid selles osas, kuidas anda edasi Michaeli kui keskse tegelase kirjeldatud ea- ja ajahüppeid.

Sarnane kontseptuaalne lõtvus iseloomustab paraku ka lavastuse teisi atmosfääri loovaid lahendusi. Arkna mõisa puhtaks kraamitud, kuid kasutuses mitte olev karjalaut on üsna tavaline XIX sajandi lõpust pärit ehitis. Mõisaromantikat vaatajatele ei pakuta, ainuke vihje sellele, et siin tegeldakse ka piimasaaduste tootmise ja aiandusega, antakse teatrikohvikus. Ka lavalahendused on kõige käepärasemad. Ruumi sisenedes näeme kaht võimsat ja moodsat prožektorijalga, mõlema otsas leedlambid. Muidugi on tegemist valgustiga, mis võimaldab kiiresti ja liigseid juhtmeid vedamata vahetada eri värve, katta suure osa ruumipinnast ja kasutada säästlikult elektrit, kuid objektid lavaruumis ei ole ju lihtsalt objektid. Olgu siis eluläheduse või tinglikkuse kaalutlusel, aga ühe või teise võtme peaks lõpuni terviku teenistusse tööle rakendama, siin näikse aga eeldatavat, et vaataja ei pööra neile tähelepanu. Aga milleks siis mõisakeskkond, teatritinglikkuse saaks ju põhjendatult tööle panna Rakvere teatri suures või väikeses saalis?

Peale lampide lõhuvad atmosfääri ka ersats-lillepostamendid, millega vaatajatele justkui rõhutatakse, et see, kuhu te praegu sisenesite, on petukaup. See pole päris, me räägime teile küll ühe iiri loo, kuid te ei pea seda uskuma, sest ega me ise ka väga ei usu. Me kasutame ainult maa- ja mõisakeskkonda, kuid põhimõtteliselt võiks see olla ka telk, vahet pole. Selleks et publikul igav ei hakkaks, valgustame seksuaalsuhte stseeni siniseks, sest tavaliselt see toimib, mis sest, et näidendis toimus see keset päeva kusagil põllu peal. On ju siiski suur vahe, kas noorem õde kepib vanema õe peigmehega päeval või öösel, kuid lavastuses näib olevat sellest ükskõik, sest tavaliselt on ju teatri seksistseenid valgustatud siniseks.

Etenduse järel Arkna mõisast lahkudes on reaalsus ja fiktsioon kuidagi segunenud või omavahel sassi läinud. Kuna see on toimunud kunstiteose mõjul, kas siis tuleks osa eelnevast kriitikast tagasi võtta? Viis vägevat Rakvere teatri naist on teinud läbi aastate rasket tööd, olles tänulikud ja õnnelikud iga hetke üle, mis pakuvad vaheldust, kuid andmata alla ka siis, kui tuleb lihtsalt tööd teha. Nende kadunud vend Peeter Raudsepp jõuab tagasi koduteatrisse, kuid lootus, et ta hakkab kunagi missasid pidama, kaob ruttu. Teine võõras mees, VAT-teatrist tulnud Tanel Saar annab katteta lubadusi ja lootust, aga kunagi midagi ei tee ja lõpule ei vii. Lipsanud korraks läbi, on tegemist siiski vaid juhusuhtega. Naised on ootusärevad, aga mitte midagi ei juhtu.

Kuid Brian Friel aitab neil tugevatel naistel ikka edasi uskuda, sest ilma usuta ei suudaks nad oma õlgadel seda raskust kanda. Isegi kui lavastus Frieli usku ja unistust välja ei kanna, peavad need viis südikat naist endiselt hakkama saama, võttes sellest kas või jõuga oma isikliku rõõmu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht