Sotsiaalse närvita oleks tüütu vaadata

Rakvere teatri uuslavastus „Di ja Viv ja Rose“ võib küll vormilt olla popmuusikaga segatud jant, ent sisult on tegu kaugelt enamaga.

ANDRUS KARNAU

Rakvere teatri „Di ja Viv ja Rose“, autor Amelia Bullmore, tõlkija Triin Tael, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Jana Hannikova, helilooja Malle Maltis, videokunstnik Rommi Ruttas, liikumisjuht Helen Solovjev, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Elina Reinold. Esietendus 17. IX Rakvere teatri suures saalis.

Rakvere teater reklaamib lavastust „Di ja Viv ja Rose“ kui kerget komöödiat, mistõttu osa vaatajaid võib nähtus pettuda. See võib küll vormilt olla popmuusikaga segatud jant, ent sisult on tegu kaugelt enamaga.

Veel mõnikümmend aastat tagasi oli näidend, mille peategelasteks noored üksi elavad naised, uuenduslik ja üllatav. Briti näitekirjanik Pam Gems kirjutas 1976. aastal teksti „Dusa, Fish, Stas ja Vi“, millest sai kassahitt ja autorile läbimurdenäidend. Juttu on seal neljast naisest, kes jagavad Londonis korterit. See oli sealmaal üks esimesi näitemänge, mis tõi lavale naised, kes ei pidanud enam kohustuslikus korras olema emad ja abikaasad. Selles räägiti ajast, mil antibeebipillid lubasid naistel avastada vastassugupoolt ja naiste õigusi toetav maailmavaade sai üha mõjukamaks. Seksuaalrevolutsioon oli möödas. „Dusa, Fish, Stas ja Vi“ on brittidel valitud saja tähtsama näitemängu hulka.

Gemsi mõjudele viitas Guar­diani teatrikriitik Michael Billington 2013. aastal, kui arvustas „Di ja Vivi ja Rose’i“ lavastust sel puhul, et see jõudis, nagu ta kirjutab, trepialusest pealavale. Billington viitab veel ühele asjale, millele Eesti teatrisaalis ei oskakski tähelepanu pöörata. Ta heidab „Di ja Vivi ja Rose’i“ autorile Amelia Bullmore’ile ette, et too laseb tegelastel toimetada eelmise sajandi kaheksakümnendail aastail nii, nagu midagi muud polekski sel ajal juhtunud. Tõepoolest, on kaevurite streigid, üliõpilaste meeleavaldused ja IRA pommirünnakud, kuid Bullmore’i näidendi kolm tegelast räägivad ikka poistest, riietest ja söögist. Kui nüüd Billingtoni üle ironiseerida, siis Falklandi kriisist ei räägita samuti sõnagi, kuigi pole ka põhjust, sest näidendi tegevus algab 1983. aasta sügisel.

Miks ma viitan Gemsile? Tabasin ka mina Bullmore’i näidendis sotsiaalse joone: tekstis räägitakse võrdõigus­likkusest tugevalt ja selgelt. Et oma sõnum kohale viia, on autor selle rüütanud vodevillilikku vormi. Sellise vormi korral võib kergesti juhtuda, et paljud vaatajad ei saa aru või tunnevad end petetuna, sest pole teatrisaalist saanud seda, mida ootasid. „Di ja Viv ja Rose“ on küll algul lõbus lugu kolmest noortest naisest, kes kolivad ülikoolis õppides Londonis ühte majja elama, aga nali ei kesta kaua.

Naljakus saab otsa, kui üks kolmest vägistatakse. Sealt edasi võib näitemäng olla küll vormilt naljakas, aga sisult enam mitte. Teravmeelne ja hoogne on küll jätkuvalt. Naiste emantsipatsioon hoiab näidendit traagelniitidena koos. Tiina Mälbergi mängitud Viv õpib nagu pöörane, sest tema ema ei saanud minna ülikooli, vaid orjas kogu oma elu abikaasat. Viv ei taha lapsi ega peret, sündimuse statistikasse ei anna ta kriipsuvõrragi lisa. Paralleel tänapäeva Eestiga: valitsus soosib naisi, kel vähemalt kolm last. Elina Reinoldi mängitud Rose sünnitab küll kaksikud, aga … ta on omal vabal valikul üksikema ega tahagi abielluda. Ülle Lichtfeldti kehastatud Di räägib, et tahaks armastatud tütarlapsega abielluda, aga ei saa.

Bullmore kirjutas „Di ja Vivi ja Rose’i“ 2011. aastal, esimene seaduslik geiabielu sõlmiti Suurbritannias kolm aastat hiljem. Eestis sellist õigust pole ja ilmselt ka niipea ei tule, kui arvestada, et riigikogu kõnetoolis on seksuaalvähemuste alandamine sage komme.

Näitlejate töö on tõesti hea. Esimene pluss on see, et laval on võrdsed partnerid: keegi kolmest ei trügi ette ega lämmata kaaslast. Eriti tugev on esimene vaatus. Esimestel hetkedel paistis lavastus küll üsna veidrana, kui keskealised kehastavad 18aastasi, aga näitlejate mäng on nii usutav ja ehe, et kõhklus kadus ruttu. Polnud kahtlustki, et laval on üliõpilased.

Teises vaatuses, tõsi, kaob rütm ja tempo. Mälbergi tegelaskuju vajub teise vaatuse ühes võtmestseenis kuhugi ebamäärasusse, aga kuna olen näinud lavastust vaid korra, võis see olla ka juhus. Reinoldi häälde tekkis „Kättemaksukontori“ toone, seegi näitas, et kui esimese vaatuse verinoorte naiste rollid olid läbi mõeldud, siis keskealiste daamide vaade kippus hajuma.

Ühest asjast on kahju: kahjuks on lavastaja lõhkunud viimasel minutil terviku. Autor lõpetab näidendi mustvalge videoga, kus peategelased tantsivad. Värvilist tantsuvideot nägi publik esimeses vaatuses. Lihtne ja sellevõrra dramaatilisem võte sümboliseerib tegelaste kadumist igavikku. Ring on sulgunud koos kõigi õnnestumiste ja ebaõnnestumistega. Lavastaja närv pidas kaks ja pool tundi vastu, ent viimasel hetkel läks see kaotsi: pärast video lõppemist tulevad uuesti elusuuruses värvilises riietuses „tüdrukud“ tantsusammude ja diskomuusika saatel publikule kummardama. Lummus katkes ja vaatajana ei saanud ma enam aru, mida lavastaja mulle õigupoolest pakub.

See viib mõttele, et äkki pole ka lavastaja päris hästi aru saanud, millise näidendi ta siis lõppude lõpuks on lavastanud. Või kujutasin ma kõike seda endale ette, millest viis tuhat tähemärki olen kirjutanud? Ei, siiski mitte, sest see kõik oli Ülle Lichtfeldti, Elina Reinoldi ja Tiina Mälbergi mängus ju olemas. Kas pseudohüperlõbus maitsetus finaalis oli ainult selleks, et Rakvere linnavolinikud ja linnavalitsuse liikmed ei saaks aru, millega kohalikus teatris jälle hakkama on saadud? Kuuse nad juba keelasid ära. „Did ja Vivi ja Rose’i“ ilma sotsiaalse närvita vaadata oleks tüütu.