Nüüdisteater keset üldistusi ja vastandumisi

Üldistused ja vastandumised on kahtlemata vajalikud, võimalikud ning sageli isegi hõlbustavad teosest arusaamist, kuid liigagi sageli sünnivad nad liiga lihtsalt ja pealiskaudselt.

EERO EPNER

Mõne nädala taguses Sirbis avaldas Jaak Allik arvustuse Hendrik Toompere jr lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater, 2020).* Kuna selles arvustuses teeb Allik nüüdisteatri kohta mõned märkused, mida kohtab teatriavalikkuse hoiakutes ikka ja jälle ning mille üle tasub dialoogi pidada, siis olgu siinne mõttevahetus katse selgitada mõningaid põhimõtteid, millest minu arvates paljud nüüdisteatri lavastajad nii Eestis kui ka mujal on lähtunud. (Puudutan vaid lavastusi, mida on võimalik käsitleda sõnateatrina ning jätan kõrvale lavastused, mille südamikus on liikumine, performance vms.)

Üldistuste leivalabidas. Muidugi ei kehti need selgitused väga kirju teatripildi kõigi lavastuste kohta ning oleks isegi vale eeldada, et väga lihtsad üldistused tabavad märki. Nagu ühiskond, nii on ka teater palju mitmekesisem kui aastakümneid varem, ning nii akadeemilise kui ka igapäevakriitilise strateegiana näib viimastel aastatel olevat tõhusam üksikjuhtumite (lavastus, rollisooritus, lavastaja) analüüsimine kui kiirete välja­üleste sidemete sõlmimine, tendentside väljajoonistamine või mudelduste leiutamine.

Kui lubate, eksin budistliku õpetuse vastu kõneleda pigem putukast kui iseendast ning toon mõned näited, kus olen ise teinud liiga julgeid üldistusi. Näiteks olen töötanud dramaturgina nelja Juhan Ulfsaki lavastuse juures ning kui küsida, siis kindlasti võib leida nende lavastuste vahel ühisosi, kuid minu arvates siiski mitte piisavaid, et välja töötada mingi selgepiiriline „Ulfsaki lavastuste mudel“.

Need lavastused on näiteks põhinenud valmisnäidendil, romaanil, filmi­stsenaariumil ja stseenide kimbul ning juba see erinevus loob tugevaid erinevusi struktuuris. Silmatorkavaid, lausa defineerivaid erinevusi on ka näitlemislaadis ning vormilises stilistikas – see ulatub brechtilikust groteskseni, sõnateatrist pseudomuusikalini, psühholoogiline mängulaad Eesti Draamateatri laval võib vahetuda pooletunnise kontserdiga tossu täis NO99 kammersaalis, kus näitlejad korisevad mikrofoni.

Kõigis neis lavastuses kõneldakse küll lahkumisest, tühistumisest, eemaldumisest, mitteosalemisest ja neid katab melanhoolia õrn loor, kuid viisid, mil moel sinnani jõutakse, on erisugused – ja erisugune on ka tundelaad ning ideoloogiline sõnum. Teisisõnu: kuigi vaikimisi eeldab kriitiline analüüs ühtsuse, kattumiste ja mõjutuste leidmist, siis näib siiski tõhusam vana hea põhimõte, mida kasutatakse ka viljapuude tagasilõikamisel ning kasside kasvatamisel – lähenegem ükshaaval.

Samasugune kimbatus on mind tabanud ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastusi analüüsides. Juhuse tahtel olen näinud nende mitutkümmet lavastusprotsessi kõrvalt ja muidugi saaksin seal kõneleda ka ühisosast, ent kuidas ikkagi tõmmata ühele liistule NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ (2010) ja „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2009), „Kõnts“ (2015) ja „Padjamees“ (2005), millised punased niidid jooksevad läbi lavastustest „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ (2009) ja „The Rise and Fall of Estonia“ (2011) – kui jooksevadki, siis kas need on ikka nii tugevad ja defineerivad, et saaksin läheneda üldistuste leivalabidaga ning käsitleda kõiki sarnaste põhimõtete alusel?

Olgu öeldud, et sellega ei soovi ma väita, nagu oleks nüüdisteater niivõrd eriline, et üldistusi teha ei tohi ja iga lavastus on nagu kullatükike, mida tuleb puhastada ääretu hoolega tõlgenduste mudast ning eksponeerida autonoomselt, iseseisvalt, justkui seda ei mõjutaks näitlejate või lavastajate senine slepp. Ei. Samuti ei soovi ma väita, et säärane mitmekihilisus ja selgete käekirjade asendumine pihustumisega iseloomustaks vaid nüüdisteatrit.

Olles näiteks Priit Pedajase paljude lavastuste austaja, märkan nende vahel küll teatud sarnasust, ent nende artikuleerimine on sageli kahandanud lavastuste iseväärtust, ja veelgi enam, osutunud täiesti tarbetuks nurkade mahasõitmiseks. Üldistused on kahtlemata vajalikud, võimalikud ning sageli isegi hõlbustavad teosest arusaamist, kuid sünnivad liigagi sageli liiga lihtsalt ja pealiskaudselt. Sellise piduliku sissejuhatuse lõpetuseks olgu öeldud, et liiga lihtsaid ja hämmastavalt pealiskaudseid üldistusi olen teinud loomulikult ka mina.

Vastandumise kasutud barrikaadid. Hakates lähenema Alliku väidetele, soovin siiski toppama jääda veel ühe teema juurde. Selleks on vana hea vastandumine. Olen märganud, et mingite kunstinähtuste vastandamine teistele aitab vahel neid defineerida, kuid sageli on nad lihtsalt osa võimuvõitlusest ja kunsti­välja tarbetu üledramatiseerimine. Justkui ristataks kusagil piike või lähtuksid kunstnikud pigem millegi eitamisest kui millegi jaatamisest.

Lauri Lagle Von Krahli teatris tehtud lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ saavad selle üksikosad kokku mosaiigi või vitraaži põhimõttel, mitte aga lineaarse jutustuse moel.

Herkko Labi

Ma ei mäleta näiteks, et teater NO99 oleks ennast kunagi ise vastandanud ühelegi teatrilaadile, küll aga loodi juba päris alguses konstruktsioon, nagu oleks oldud psühholoogilise teatri vastu. (Kuigi NO99 repertuaaris oli mitu lavastust, mida on raske käsitleda väljaspool psühholoogilist realismi.) Samuti ei ole ma märganud säärast vastandumissoovi ka müütiliselt nn teiselt poolelt. Tuletagem meelde, et mõni aasta tagasi kutsus Eesti Draamateater lavastama Juhan Ulfsaki ning paari kuu pärast esietendub seal Semperi ja Ojasoo lavastus ning minu teada on nemad (aga ka näiteks Lauri Lagle) saanud teisteltki suurtelt teatritelt koostööpakkumisi.

Jah, võrreldes näiteks Saksa suurte riigiteatritega, kus suurtel lavadel möllavadki peamiselt nn moodsad ja isegi radikaalsed etenduskunstnikud, on olukord muidugi leigem, kuid siin võib näha pigem rahalisi põhjusi, s.t jõukad ja piletitulust peaaegu sõltumatud Saksa teatrid saavad endale lubada pooltühje saale, sest eksperimendid ei ole kunagi ega kusagil läinud täissaalidele (küll aga on need hiljem mõjutanud otsustavalt teatrikunsti arengut).

Lühidalt: vastandades ühte või teist teatrikeelt, ehitatakse üles barrikaadid, mille kasulikkuses julgen sügavalt kahelda. Kuna toidutaldrik on Eestis väike, siis selle nimel võideldes tahavad kõik end õigustada, sageli ka teiste arvelt, kuid tuha langedes võiks proovida pigem tunda huvi kui põlgust. Aga see läheb juba vanainimese jutuks ega oma sügavamat tähendust, ma vabandan.

Nüüd aga Jaak Alliku toodud väidete juurde, mis kordavad seda, mida teatri­avalikkusest on ka varem kostnud.

Eitus on olematu vundament. „Nüüdseks on saanud selgeks, et Toompere jr on lavastaja, keda jätab praegu nii moodne etenduskunstiks nimetatav (s.t arusaadavat lugu eitav) teatrisuund üpris külmaks.“

Täpsustan: etenduskunstid ei eita arusaadavat lugu. Hea näide on Juhan Ulfsaki viimane lavastus „Pigem EI“ (Von Krahli teater, 2020), mis on hoolimata Taavi Eelmaa ümberkirjutusest säilitanud Herman Melville’i lühijutu karakterid, struktuuri ja sõlmituse. Mäletan selgelt ka proovides Ulfsaki öeldut, et oluline on lugu alles hoida ning see välja mängida, alles siis võib peale lisada teisi kihistusi.

Muidugi on ka lavastusi, kus arusaadav lugu ei sünni sel moel, vaid hoopis näiteks assotsiatiivselt. Näiteks võib tuua Lauri Lagle lavastuse „Suur õgimine“ (NO99, 2012), kus vaatajale anti üpris vähe aimu tegelaste minevikust ja isegi nendevahelistest suhetest ning ajas lahti laotuva loo asemel oli laval üks totaalne ja vaid natuke oma kontuure muutev tegu (surnuks õgimine). Samuti võib mainida Lagle viimast lavastust „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli teater, 2020), rohkem kui kaks tundi kestev vestlusrohke lavastus, kus laval näeme „kimpu inimesi“, kes on „mingis kohas“ ja kelle vahel „juhtub midagi“ ning ehk on seda võimalik nimetada ka „looks”, kuid pigem siiski fragmendiks, mille üksikosad saavad kokku mosaiigi või vitraaži põhimõttel (tuleb asetada elemendid sobivasse kompositsiooni ning lasta neile peale prožektorivalgus), mitte aga lineaarse jutustuse moel.

Nende kõrval on tõesti ka lavastusi, kus lugu ei olegi – on stseenide või piltide jada, mis omavahel ritta panduna ei moodusta mitte alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu, vaid voolavama struktuuriga terviku. Võrdluseks võib tuua erinevuse realistliku ja abstraktse maali vahel. Ühel juhul näeme maalil arusaadavat jutustust, teise puhul naudime värvipinnast saadavat emotsiooni või mõtteainest. Näiteks on ilmunud paks raamat Mark Rothko maalidest ühes USAs asuvas kabelis, mis ei kujuta mitte midagi (s.t need ei jutusta lugu), vaid on ühetaolise musta pinnaga. Ja ometi kubiseb kabeli külalisraamat inimeste emotsioonidest, nad vakatavad, nutavad ja vakatavad uuesti nende maalide ees, mis on pannud tööle fantaasia, käivitanud tunded, meenutanud midagi. Alles hiljuti mainis näiteks Mait Malmsten, et sai elamuse Ado Vabbe näituselt, kus teda paelus mitte maalidel olevad lood või motiivid, vaid hoopis Vabbe joon. Tähendab, jutustus ei ole maalikunstile ega selle vaatajale möödapääsmatu ega ainuvõimalik – saab ka teistmoodi. Ka lähenemisi lavalisele loole on seega mitmeid ning ükski lähenemine pole iseenesest parem ega halvem kui teine.

Ent olulisim on siinkohal öelda hoopis seda, et nn moodsatele etenduskunstnikele ei ole küsimus loost üleüldse keskne. Kui defineerida moodsaid etenduskunste selle kaudu, et nad „eitavad lugu“, oleme ekslikul teel, sest millegi eitamisele rajab oma lavastuse ainult naljanina, kuna eitus on olematu vundament. Lugu võib olla ja võib ka mitte olla, lugu võib sobida hästi ja võib osutuda ka üleliigseks – see polegi etenduskunstnikele olulisim küsimus.

Pigem alustatakse oma otsinguid küsimusest: mis on meie teema? Kas selleks on midagi abstraktset (armastus, surm, häbi tilkuva kraani pärast) või midagi konkreetset (ökokriis, feminism, tilkuv kraan), kas läheneda teemale isiklikult või üldistades, kas teema käsitlemiseks kasutada lugu või midagi muud? Need küsimused näivad olevat palju olulisemad kui loo või selle eitamise seadmine keskpunkti.

Tekst ei defineeri teatrit. „Ka pole ta ilmutanud usku pidada end paremaks näitekirjanikuks kui kõik enne teda elanud või ka temaga ühel ajal tegutsevad ning lavadel end juba tõestanud dramaturgid.“

Täpsustus: põhjus, miks paljude lavastuste tekstid tehakse ise, ei ole ülbuses pidada ennast paremaks kui kuulsad näitekirjanikud. Tšehhovi kõrval oleme kõik vaid tolmukübe tuules. Küll aga on paraku nii, et paljude oluliste teemade kohta ei ole kirjutatud ühtegi näidendit. Shakespeare’i või Ibseni abil saab rääkida tervest reast nähtustest, aga ebamäärasest ängist kapitalismi küüsis on nende abil keeruline kõneleda. Või näiteks tabab mõnd lavastajat kihu rääkida Eesti poliitikast: muidugi võib ta lavastada „Richard III“ ja rääkida meie poliitikamaastikust metafooriliselt (see pole halb variant), aga mõni tahabki rääkida otsesõnu Rattast, Seedrist või idiootidest. Tähendab, tuleb ise käised üles käärida ja asuda asja kallale.

Samuti soovivad mõned etenduskunstnikud kasutada vana head taktikat „räägi üksikust, jõua üldiseni“ ehk käsitleda mingeid isiklikke teemasid, sest siis on ka lootust, et kui seda teha hästi, siis leiavad paljud publikus sellega ühisosa. Olen näiteks näinud suurepärast lavastust, kus etenduskunstnik pihtis poolteise tunni jooksul oma argistest ebaõnnestumistest – see oli kurb, naljakas ja pani kaasa mõtlema. Kas minus tol õhtul muutus midagi? Jah, muutus.

Muidugi, kui teha seda kõike kehvasti ja küündimatult, on piinlik. Ent kehvasti ja küündimatult võib lavastada ka Shakespeare’i ja teksti väärtus siin ei päästa, sest teater ei ole kirjanduse alaliik, vaid siiski iseseisev kunstižanr. Tekst võib olla hea, lausa lummav, aga kui lavastuslikud kujundid ja näitlejate mäng jääb nõutuks ilutsemiseks, siis pole meil tegemist õnnestunud teatriõhtuga. Tekst ei defineeri teatrit, teksti kvaliteet ei määra lavastusliku kujundi hiilgavust. See ei tähenda teksti eitamist, kindlasti mitte, kuid tekst on vaid üks abivahend teatri kui performatiivse kunstiliigi kompotis. Toon kaks näidet.

Ene-Liis Semperi kaks viimast lavastust kestavad kokku umbes kolm tundi ning nende jooksul kuuleme kokku umbes kümmet lauset. Kõike muud täidab kõik muu. Moodne etenduskunstide kollektiiv Forced Entertainment ei tee laval aga muud kui räägib: jutujõed voolavad, muutuvad jutujärvedeks ja paisuvad jutuookeanideks. On neid, kes peavad sellist rääkivat teatrit talumatult igavaks, kuid tean nn füüsilise teatri austajaid, kes peavad just Forced Entertainmentist väga lugu, sest nende jutuookeanides on alati olemas ootamatu struktuur või võluv kontseptsioon. Jutu abil luuakse ja tühistatakse maailmu, käivitatakse fantaasiaid, manipuleeritakse kujutlusega. Tähendab: tekst võib moodsas teatris täiesti omal kohal olla, aga ta ei pea olema.

Ja veel. Kui kirjanikud ei kirjuta kogu aeg ümber seniseid teoseid ning kui filmilavastajad ei filmi kogu aeg vanu häid stsenaariume, vaid mõtlevad välja uusi filme, romaane ja süžeesid, siis miks peab teatrilavastajate samasugust soovi pidama ülbuseks ja sooviks ennast paremaks pidada? Olen kindel, et Veiko Õunpuu suhtub lugupidamisega Federico Fellini filmidesse, aga ometi kirjutab ta talutares istudes valmis uue stsenaariumi, mitte ei lähe võttesse „La dolce vitaga“.

Multihäälsus. „Tundub, et ka tore grupitöö põhimõte, kui näitlejad istuvad ilma kindla tekstita maha ja hakkavad koos lavastajaga mingis suunas minema, ei köida teda.“

Täpsustus: olen korduvalt kuulnud nüüdisteatri lavastajate huulilt enne esimest proovi väidet, et „lihtsalt mingis suunas koos minema hakata“ ei ole mingit mõtet. Olgu selleks Ojasoo, Ulfsak, Semper, Lagle, Kangro või keegi teine – reeglina on neil olemas väga täpne teadmine teemadest, mida käsitleda, ja vormidest, mida uurida. „Lihtsalt mingis suunas minemine“ on müüt, millele on raske mingitki tõepinda jalge alla sikutada. Küll aga on tõsi, et nüüdisaegses teatris kõlab proovis ka näitlejate hääl, sageli saavad sõna muusikalised kujundajad ja valguskunstnikud ning keegi neist ei räägi kitsalt prožektoritest, nootidest või rollidest, vaid nad analüüsivad, mudivad ja kritiseerivad lavastuse kontseptsiooni. Sellel on mitu põhjust.

Esiteks annab säärane multihäälsus lavastusele juurde kihte, sest eks ole ka jõgi laiem ja majesteetlikum, kui sellesse suubub mitu allikat, mitte ainult üks. Teiseks saavad seeläbi näitlejad ning kõik teised lavastusprotsessis osalejad teatud agentsuse ja nad ei ole kitsalt oma ülesannete sees ettepanekuid tegevad kaasteelised, vaid nad on oma häälega kaasautorid. See on oluline printsiip, sest õnnestumise korral võib säärane agentsus muuta lavastuse tõsiseltvõetavamaks, vastuolulisemaks ja eneseteadlikumaks (s.t ka enesekriitilisemaks). Kolmandaks on sel poliitilised põhjused – tahetakse tühistada klassikalised võimuhierarhiad.

Olin kord näiteks Londonis prooviprotsessis ja sealne tähtis näitekirjanik (mitmekordne Olivier’ auhinna laureaat) oli jahmunud, et tal ei olegi vetoõigust. Ta oli harjunud, et kui lavastaja või näitleja tahab muuta kas või üht (üht!) sõna, vudib ta tema juurde ning palub luba. Üllatunult istus ta proovides ja sai aru, et tema töö on suuresti tehtud, jäme ots on nüüd lavastajate ja näitlejate käes. Tähtis näitekirjanik oli sõbraliku natuuriga ning ajapikku hakkas talle isegi meeldima olukord, kus „tõe allikaid“ pole ainult üks, vaid võib olla mitu.

Tõsi, keegi ei eelda, et lavastusprotsessi sees hakkaks grimeerija lavastama või lavastaja lava ehitama ning lõplikud kunstilised valikud langetab endiselt lavastaja, ent tehes seda polüfoonias ning dialoogis võib kunstiline tulemus olla mõjusam kui monoloogi pidades ning seejärel proovisaali saabunud aupaklikku või hirmunud vaikust kuulates.

Nende kirjeldustega ei vastandu ma ühelegi meetodile. Teatrit võib teha tuhandel erisugusel viisil ning ma naudin neist enamikku. Ja neid, mida ma ei naudi, naudivad ehk teised. Kui tegin ettevaatamatuid üldistusi, vabandan nii ette kui ka taha. Olgu öeldud, et Jaak Allik on korduvalt kaitsnud moodsat teatrit poliitiliste rünnakute eest ning kirjutanud tunnustavalt ka selle kunstilisest iseloomust, seega on ülal kirjeldatu vaidlus ühe artikli üksikute väidetega, mitte inimesega.

* Jaak Allik, Usaldage mind! – Sirp 9. X 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht