Noored koreograafid jätsid laigu põrandale

„Première’i“ korraldaja Sõltumatu Tantsu Lava peaks mugavalt diivanilt püsti tõusma ja hakkama võtma tantsulavastusi kui normaalset teatrit, mida vaatajad tahavad pidevalt vaadata.

KAJA KANN

Nüüdistantsu uute tulijate platvorm „Première“, esietendused 8. III Sõltumatu Tantsu Laval.
„Heroina“, lavastaja ja tantsija Marta Jamsja, heli- ja videokujundaja Israel Bañuelos Loreto, valguskunstnik Iiris Purge, lavakunstnik Laura Põld.
„Pastoraal“, lavastaja ja tantsija Elle Viies, helikujundaja Henri Viies, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, lavakunstnik Loora Kaubi, dramaturgiline tugi Elss Raidmets.

„Première“ on Sõltumatu Tantsu Lava (STL) sari, mis sisaldab professionaalset platvormi koreograafidele, kes tahavad välja tulla oma esimese liikumisel põhineva lavastusega. Üheteistkümne aasta jooksul on tutvustatud vaatajatele ligi kolmekümmet noort koreograafi ja tähelepanuväärne on ka see, et esimesel aastal sai oma lavastuse tegemise võimaluse koreograaf Karl Saks, kes oli tänavuse debütandi Elle Viiese õppejõud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Seega on „Première“ ennast igati õigustanud ja tänu järjepidevusele aidanud kaasa tantsuvaldkonna arengule.

Koreograafiat õpetatakse kahes koolis: Tallinna ülikooli BFMis ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, seega astub professionaalsele tantsulavale igal aastal vähemalt kakskümmend noort koreograafi. Peale selle on nii mõnigi noor omandanud tantsukunstioskused väljaspool Eestit, nii nagu näiteks teine debütant Marta Jamsja, kes on lõpetanud Antwerpeni kuningliku konservatooriumi. Järelikult peab sõel olema väga tihe, kui kahekümnest koreograafist saab võimaluse vaid kaks.

Korraldajate sõnul oli kandideerijaid siiski vaid kuus, ja pole ka ime, sest mingit karjäärivõimalust ja arvestatavat tööd meil Eestis tantsukunstnikele pakkuda pole. Tantsukompaniid Fine 5 ja Zuga töötavad juba vanade-tuttavate tantsijatega, seega jääb noortele üle STL, kus pühendutakse liikumiskesksele tantsukunstile, ja Kanuti gildi saal, kus nõudeks ilmselt lihtsalt uuemat sorti teater.

Noorte naiste Elle Viiese ja Marta Jamsja esietendused toimusid rahvusvahelisel naistepäeval ning see andis tooni ka kogu õhtule. Publiku hulgas märkasin nii mõndagi ema koos tütrega, etendajate sugulasi ja kolleege teistest kunstivaldkondadest, kes olid tulnud kaema värske tantsukunsti suundumusi. Õhtu kujunes soojaks ja armsaks, noored naised ei löönud jalaga STLi ust lahti, ei protestinud meeste, emade, laste ega ka kliimasoojenemise vastu, ei hoiatanud maailma õuduste eest. Küsisid vaid tagasihoidlikult, kas nad ikka on piisavad. On küll. Päriselt on. On nii kaua, kuni püsib huvi vaikselt endale voolusängi uuristada.

Viiese tants seisneb kehalises liikumises. Tantsija on väga teadlik oma instrumendist ja keha gabariitidest. Käed ja juuksed on tal eriti pikad, keha kõige originaalsemateks omadusteks sirgus ja tugevus. Neid omadusi ta ka osavalt kasutab, tuues lavale võrdluseks ka pikad palgid. Nii moodustuvad ristid ja diagonaalid ning huvitaval kombel ei jää alati võitjaks inimkeha, vahel võrdsustub see palgiga, vahel täidab assistendi rolli, et lasta särada peaosatäitjal – palgil.

Vaatamata väikesele lavale mõjub ruum avarana, aga millegipärast liigub Viies pidevalt diagonaalis: olles jõudnud lava ette vasakule, tõmbab miski teda pidevalt tagasi ja see kordub läbi etenduse. Samamoodi püsib lavastuse dramaturgia pidevalt paigal – midagi ei ehitata, midagi ei juhtu. Kui lähtuda sellest, et koreograafia on keha paigutamine pigem aega kui ruumi, siis ajakäsitluses on Viies veidi kohmakas. Rütmi, mis tekitaks põnevust või ootusärevust, ei looda, katkestusi ei ole. Viies kehtestab oma originaalse sirge ja pika keha põneva pildina, mis meile midagi muud ei räägi.

Ilmselt on Viies ka ise sellest teadlik, sest miks muidu on ta valinud lavastuse „Pastoraal“ lõpetuseks pika teksti. Teatrikunsti vahendite hulgast on selline valik kummaline: kõlarite kaudu vahendatud tekst ei suuda ennast valguse, palkide ja eelkõige tantsija keha kõrval kehtestada. Üldiselt jääb teksti sisu ja mõte arusaamatuks, seoseid ei teki. Siiski jääb pilvena kummitama viimane lõik, kus juttu tuleb plekist põrandal: „Keset toa põrandat oli puidukiude vahele imbunud tume plekk. See oli koht, kus ta sündis. Kisti välja ihust, kupatati maailma, mis võõras kui noormees südaööl. Ja plekk hakkas kasvama, aeglaselt, endamisi.“ Väga huvitav kujund, et üksiku tüdruku maailm on plekk, mis kasvab koos temaga. Viiese eelmise aastal esietendunud koolilõpulavastus sisaldas samuti tekste, selliseid veidi nilbeid ja seksuaalseid, mille oli sisse lugenud tema vanaema. Võrreldes neid kaht lahendust avaneb isiklikkus ja argisem jutt, mis ei ole näitleja esitatud, vaatajale paremini kui pikk poeetiline kõnekujund.

Viimane küsimus, mis jäi mind kummitama, on plagieerimisest. Viies mängis lavastuses saepilli, mida eestlased on näinud Berliinis tegutseva kunstniku Mimosa Pale’i esituses.^* Tema instrumentideks on idiootsed kübarad, mida pähe asetades laseb ta saepillil vinguda. Küsimus siis, et mitu korda peab olema laval esitletud originaalset instrumenti, enne kui see muutub tavaliseks ja on lubatud kõigil järgmistel põlvkondadel kasutada, ilma et saadaks plagiaadisüüdistust? Seda küsimust poleks tekkinud, kui Viies oleks saepilli kasutanud viitena või sarnaselt palgiga, kui ta oleks süvenenud stseeni võimalustesse. Kahjuks ta vaid esitles instrumenti, võlumata sealt välja midagi sisukat.

Elle Viies on noor koreograaf, kes tunneb oma keha ja on välja töötanud ainult talle omase tantsukeele. Mõtted on julged ja suudavad üksikult üldistusi luua. Nüüd peab STL pakkuma talle igal aastal tööd, et ta saaks omandada ka järgmised dramaturgia võtted, mis hakkavad toimima ainult siis, kui on pidevalt võimalus publikuga kohtuda, et avastada uusi ja uusi teatrikunstivahendeid, mis mõjuksid nii, nagu tantsukunstnik soovib.

Teine lavastus käsitles tüdrukute maailma, kus teadmised selle kohta on saadud Hollywoodi muinasjuttudest. Olles ise printsess, oodatakse ikka printsi valgel hobusel või konna, keda suudelda. Mitte mingisugust eneseirooniat, ikka ja jälle vanad jutud sellest, kuidas tüdruk ei saa olla tüdruk ja mida kõike talt oodatakse. „Heroina“ oli täis naiivsust ja osutas varasematele aegadele, mil nii mõeldi ja elati. Tegemist ei olnud uue tantsu ega ka uue mõttega, sellised lavastused võiksid tüdrukud läbi mängida juba põhikooli ajal tantsuringis.

Kokkuvõttes saab öelda, et tulevikutants on täpselt selline, nagu me seda koos teeme. Publikuhuvi on kindlalt olemas. Ülioluline on, et noor koreograaf ise julgeks ja tahaks teha institutsioonile uue lavastuse loomise ettepaneku. Teen siinkohal ka üleskutse kandideerijatele: STL korraldab sarja igal aastal, pange oma mõtted juba praegu paberile ning saatke ära. Uskuge endasse! Tants ei ole teatri väikevend ega pea alatasa piinlema alaväärsuskompleksis. Seda tõestas „Première“ küll, et tantsukunst peab lugu vaatajast, pakub talle „lugusid“ närimiseks, ei nämmuta alati kõike läbi ning lubab, et kui iga üksiku tulevik on olemas, siis on seda ka meie kõigi oma.

Ka korraldaja STL peaks mugavalt diivanilt püsti tõusma ja hakkama võtma tantsulavastusi kui normaalset teatrit, mida vaatajad tahavad pidevalt vaadata. See ei ole ammu enam nišikunst. Kindlasti oleks rohkem kandideerijaid, kui noored näeksid tööd täis tulevikku. On ebaõiglane nõuda koreograafilt liikumislavastusi, kui neid järjepidevalt mängida ei saa. Vähene mänguvõimalus toobki kaasa mitmefunktsioonilisuse, kust koreograafid liiguvad edasi visuaalkunsti, sõnateatri või filminäitlemise poole.

* Vt https://mimosapale.com/projekte-himo-hatshop/